...et pole tykk aega netti saanud ja blogi yles panna ka saanud. Vabandame k6igi usinate lugejate ees. See-eest nüüd aga terve hunnik korraga.. Less hui, more do-ey!!
Heia!
Tervitused kõigile Uus-meremaalt! Pärast ülimegapikka lennusõitu jõudsimegi lõpuks kohale! Aga enne veel lühidalt reisist ka...
Esimene ots siis meie armsa kodumaa pealinnast säästuAir-iga otse Londonisse, Lutoni lennujaama. Lend käis sujuvalt, vahepeal saime muiata tüüpide üle, kes olid hankinud endale "priority boardingu", aga jäid tavasurelike voolu taha kinni ja ei saanudki oma eelist kasutada. Mnjah. Lennuk oli nagu ikka, põlved vastu esiistet, ning maandumisel kõik plaksutasid rõõmsalt. Kas siis tõesti normaalne maandumine Ryanairiga nii erakorraline sündmus? :)
Lutonis pakkisime oma seitse asja kokku ja hakkasime linna poole jalutama, mis lennuki aknast vaadatuna ei tundudki väga kaugel olevat. Hoidsime suunda miski suure keskaegse torni peale. Vahepeal oleks mitu korda juba autoga alla aetud, sest kogu liiklus käis freaking vasakpoolselt, mis oli üliharjumatu, eriti ringteedel :) Torni leidsime alles õhtuks, sest see oli kuidagi majade vahele peidetud. Linn oli mõnus ja inglisepärane. Vahepeal olid ka ägedad töölisklassi kõrtsud, kus oleks kindlapeale saanud rusikaid harjutada. Ööbimine siis Lutoni lennujaama mugavas nurgakeses, kuhu me end sisse seadsime ja külarahvast häirida ei lasknud... Kuigi öösel tuli mingi neks meie laagri taha mingit nuppu timmima, aga see väga ei seganud.
Järgmine päev möödus Londonis ringi trippides ja turistikaid uurides. Põhiatraktsioonid, mis jalakäigu ulatuses olid, sai kõik üle kiigatud. Pisut muret tegid aga 20kilosed seljakotid, mis hakkasid üha enam tunduma hiiglaslike betoonplokkidena, mida ühest kohast teise tuleb vedada. Käisime ka National Art Gallerys, kus oli nii mõndagi. Alguses oli peamiselt jeesuseid maalitud ja õnnetut St Sebastiani, kes oli nooltest nõelapadjaks lastud, kuid sellest hoolimata oli selline nägu peas nagu tenniseturniiri võitjal. Mingi maali juures jäin ma seisma ja mõtlesin, et siin ikka korralike kunstnike tööd väljas ei ole - mingid vusserdised ainult, tundmatute inglise meistrite tehtud. Vaatasin lähemalt nime ka - Michelangelo! Vaat sulle nalja... Pärast tuli vlja, et see maal oli tal pooleli jäänud, seepärast nii maavillane välja nägigi. Õhtuks olime nii küpsed, et ei tahtnud enam homset päeva ringi tuiata ning plaanisime õhtu veeta hoopis Heathrow-nimelises lukshotellis. Hüppasime metroo peale ja põrutasime kohale. Metroos sai veel nalja ühe vanamutiga, kes piilus kõigi kulmu alt nagu terroriste. Ka metrooga sõitma hakkmine polnud päris trikkideta - jalutasime ühte rongijaama SubWayd otsima, ei leidnud ja marssisime järjest sügavamale. Kusagil koha peal olid juba metroo piletiväravad, millest mõned olid lahti ja nii me kõndisimegi, pokerface ees, lihtsalt läbi sealt. Pärast saime hea vabandusega õnneks jälle välja ka:) Tegime lollid turistinäod ette, ütlesime et alles lennujaamast tulime ja piletid juba kadunud. Lausa häda kohe. Lasigi turva meid siis ilma piletiteta läbi. Heathrows võtsime mugava kaheinimesepingi ja parkisime oma tavaari sinna ära. Järjekordne lennujaama-õhtu.
Terve kolmas päev istusime Heathrows m+++i laiaks ja lõpuks, peale 12-tunnist ootamist, saime oma Korea Airi lennuki peale. Edasi - kaks 11-tunnist lendu järjest! Kaugemale poleks vist võimalik lennatagi :) Enne väljalendu sai ka pisut huumorit - nimelt olime juba päris kaua ringi käinud ja riideid polnud veel juhust vahetada olnud. Kossid jalast ära võttes hakkas levima keemiarünnaku pilv, mis ilmselt puudutas meie kõrval pingil istuvaid korea neiusid. Igal juhul tuli üks neist meie juurde, suur karp sokke käes, ja üritas seletada, et neil on pagas ülekaalus ja tahavad sokid meile anda :) Kindla peale kaalusid need neiude MEESTEsokid niipalju, et need lennuki peale ei mahtunud :) Aga väga head ja ilusa herilasemustriga sokid on... Lennuki peal oli olemine väga mugav, Boeing 747 oli suur nagu koolimaja ja stjuuardessideks olid ette ja taha koogutavad ja noogutavad geišad. Korea pealinn Soul tundus esmapilgul ikka VÄGA sudune, sinisest taevast sai linna kohal hall.
Uus-Meremaale jõudes läksid kohe näod irvet täis, sest loodus oli lihtsalt ülimegavinge ja ilm meenutas Eesti suvepäeva. Päris hea vaheldus sügisele! Esimese asjana läksime shuttlebus-iga kohe Mt Edeni juurde, võtsime oma üüratud kotid selga ja ronisime läbi kohaliku džungli otse mäkke. Vaated olid lihtsalt vapustavad! Ilus panoraam tervele Aucklandile! Päevaga jõudsime Aucklandis maha käia küll terve hunniku kilomeetreid, sest õhtuks olime suht laibad. Jõudsime näha ka rägbi veerandfinaali NZ ja argentiina vahel. Kohale oli tulnud vist terve linn. Matš oli vägev, nii isast mängu pole enne näinudki. Meenutas ristandit baarikaklusest ja tiim-tiimi vastu maadlusest. Rahvas oli sillas igatahes :) Jetlag aga püüdis meid lõpuks kinni ja otsustasime magama ära keerata ühte kohta, kus õhk oli värske ja rent odav. Järgmine päev möödus tööpakkumisi kiigates, tasuta wifit otsides ning matkapoes igast kraami vahtides. Saime ka ägeda kohaliku panga klientideks. Pank ise on ristand postkontori ja panga vahel ning pea igalpool käepärast. Auckland tundub juba mõnusalt kodune, pole üldse miljonilinna tunnet. Rahvas on kõik ülichillid, sõbralikud ja jutukad. Jahmatama paneb suur Korea, Hiina või kusagilt sealtkandist pärineva rahva suur osa Aucklandis. Vahepeal on tunne, nagu oleks sattunud hoopis Kagu-Aasiasse. Igal pool Hiina restod ja hieroglüüfid ümber. Avastasime sarnasest rajoonist ja ühe hea Korea söögikoha, kus mekkisime ära portsu riisi, nuudleid ja kaheksajala vürtsikaid kombitsaid ;) Päeva ainuke tööintervjuu Greenpeace-iga möödus mitte väga produktiivselt. Ilmselt pressib neile siis nii palju avaldusi peale. Õhtul tabas meid järjekordne jetlag ja tahtsime teha väikse 2-tunnise beautysleepi, mis venis siiski 12-tunniseks :)
Nii olengi jõudnud käesolevasse hetkesse, kus me suundume oma Cozy Kiwi backpackeri motellist tasuta wifi-retkele ja asume töökohti hankima. Kavas on käia ka Aucklandi vinge vaatetorni otsas! Stay tuned!!
Teisipäev, 11. okt. Oleme just hüva Marlborough veinipiirkonna veini ära timminud ja sulg jookseb nagu noodakelk mööda järvejääd. Tänane päev möödus mõneti lausa rutiinselt - hommikul põrutasime jälle supermarketisse suure kolaka pitsasaia, 200% allahindlusega Schweppesi ja kolme snickersi järgi. Kõik olid mingi eridiiliga :) Edasi suund Metrosse, kus on tund aega tasuta wifit. Selle ära timminud, käisime kultuurse inimese kombel Aucklandi kunstimuuseumis. Mulle meeldisid eriti Maooride puust maskid, mis väga vinged olid. Näituse vaatamine ajas hirmsa nälja peale, külastasime kõige rotimat korea restorani, kus 8 taala eest saab hunniku riisi/nuudleid ja kolm lisandit. Me valisime kombitsad ja mingi lihavärgi. Väga-väga hea oli. Õhtu möödus uusi tööpakkumisi otsides ning lõpuks näkkas põhjasaare tipus ka mingi tööotsaga, kus tasuta majutust pakutakse. Homme hakkamegi sinnapoole kulgema. Quote of the Day - sõitsime liftiga. Märt mainib töö leidmise kohta elutargalt "Iga päevaga muutub tõenäosus aina suuremaks!" ja kõrvalt täiendab Mart: "... Et me parki elama lähme.."
Kolmapäev, 12. okt. Plaksti silmad lahti. Kell on 5 hommikul. Kõrval naris sonib hispaanlane midagi:" Como...". Ootan juba retke Kerikerisse(tõlge: kaeva kaeva. See tulnud sellest, et see oli esimene koht, kus valge mees adra mulda lükkas ja kohalikud maoorid olid imestusest öelnud kerikerikerikeri. Üldse maooridega seotud lood on päris naljakad. Näiteks, kuidas tekkis maa ja taevas jne. Kui viitsimist, siis otsige netist. Parajalt naljakas lugemine.) ja sellest tulenevaid seiklusi. Väljas on suht koerailm, aga sellest hoolimata oleme rõõmsad, et Aucklandist minema saame. Säästumeestele ei ole Auckland just parim paik pesitsemiseks ja tahtsime ju kogeda NZ ilusat loodust, mida Northland-is(kõige põhjapoolsem ja soojem paik NZ-s) on kuhjaga. Kindel plaan on meil hääletada, aga Aucklandist peab välja saama, kuna kiirteel selline reisimisviis on taunitud. Bussiga põrutasime Albanysse ja sealt Waiverasse, kus leidsime ennast ilusast suhteliselt surnud väikelinna bussikast. Esimene auto ja jääb seisma. Läheb kahjuks lõuna poole. Selline õnn annab lootust, et saame siit minema. Lõpuks 20 mintsa pärast saime kahe prantslase pääle, kes põrutasid Northlandi kõige suuremasse linna Whangarei-sse. Lahedad sellid, kes olid tulnud ragbit vaatama ja tuttavaid külastama. Whangareis väga kaua ei passinud, vaid põrutasime pärast mõningast linna peal seiklemist jälle hääletama. Kliima oli muutunud Aucklandi varakevadisest mõnusalt suviseks ja niiskeks. Olime Märdiga joonistanud mõlemad 2-le A4-le Keri Keri ja hoides neid püsti, saime 15 mintsa pärast toreda kindlustusmüügimehe peale, kes on pärit Nigeeriast. Tutvustas meile kohaliku kultuuri omapärasid ja rääkis, et kõik on palju rahulikum ja chillim siin ja üliilus pidi olema ning tööd kuskil farmis pole ka raske leida. Seda kuuldes läksid meil silmad särama. Kerikerisse jõudnud, tõmbasime sms-id peale(Sms-e saata on palju odavam NZ-s kui helistada. Praeguselgi hetkel tuleb Kyle-ile iga paari minuti tagant sms) Kyle-ile, kes pidi olema meie võõrustaja ja tööandja. Oodates linna politseijaoskonna ees, sõitsid mööda ema ja tütar autoga ja lehvitasid meile paaniliselt. Meie vahtisime lollilt otsa ja lehvitasime vastu. Lugesin Lonely Planeti raamatust Kerikeri kohta:" If you are looking for some backbraking poorly paid work that kiwis arent keen to do youre working holiday starts here." Varsti tuligi Kyle, kes oli ülimalt lahe, sõbralik ja maru chill vend. Sama vana kui meie natuke isegi noorem, aga tegeleb saja asjaga. Ta oli täpselt selline homoorikas tüüp, kes vastab Kiwi(kutsutakse uusmeremaalasi niimoodi) sterotüübile: teeb sitast saia ja otsib pidevalt seiklusi. Tegeleb ta jäätootmisega ja bensujaamade jääga varustamisega. Peale selle tegeleb võidusõidu, küttimise, kalastamise ja saja muu asjaga. On isegi kolm korda langevarjuga hüpanud ja on omanud oma lennukit. Enne tema juurde minekut näitas ta meile Rainbow falls-i, mis on 27m kõrgune juga, mille juures tunneb looduse võimsust. Kyle-i Võidusõidu oskustest saime aimu siis, kui ta meid meie esimesi Fish and chipse viis sööma. Paarutas 180ga ja tõmbas 50 pealt kässeriga kurvi ja kohal me olimegi. Vats head kraami täis, vaatasime üle veel NZ vanima puidust(1822)ja kivist maja(1836).Keerasime varsti magama oodates juba ees ootavaid seiklusi.
Neljapäev, 13. okt Ajasime ennast jetlagist ajendatult juba kella 6.30st üles ja hakkasime entusiastlikult ringi asjatama. Mõne minutiga oli asjatatud, siis ootasime, et Kyle näitaks meile, mida majapidamises vaja teha. Ootasime. Kella 7ni. Kella 8ni. Vahepeal hakkasin ma lugema suurepärast teost, kuidas seksuaalenergia abil saada kõikehõlmavat teadvust. Päris huvitav, respect kõigile jooga harrastajatele. Kell 8.30 kandis tuli ka Kyle välja ning hakkasime vaikselt väljas ringi nokitsema ühe valge ATV kallal, mis pidi õhtul mingile tüübile maha äritama kena vaheltlõikega. Veel õpetati meile jää-äri telgitaguseid ehk meist said Kelvinaatorid(Ühe sügavkülmiku nimi on kelvinator, nii et arvasime see olevat hea nimi selle töökoha jaoks). Põhimõtteliselt pakime jäämasinast jääd kottidesse ja veame nad külmutusautoga erinevate klientide vahel laiali. Pärast seda nühkisime velgi haljaks kuni lõunani ning siis läksime linna, ralliasju veoki peale tõstma. Nimelt toimub see laupäev suur Northlandi ralli, 30 tiimi ringis osaleb, kaasa arvatud tiim, kus Kyle support-autoga ringi sõidab. Kui näkkab, saame ka kaasa. Garaažis tõstsime sadat sorti kraami auto peale, saime ka tuttavaks ühe üliägeda rallimehega, nagu NZ Margus Murakas pmst. Esimese asjana, kui kuulis, et me Eestist oleme, tuli kohe "I have been there. Marko Martin, you know?" Ja nii tuligi välja, et tüüp on lõuna-Eesti rallil käinud, Tartus chillinud ja püssikas õlut libistanud. Päris vägev! Vahepeal käis rallirahvas ka mingeid ralliasju ajamas ja jättis meile lahkelt paar autot pesta :) Kokkuvõttes venis see ralli-varustamine natuke pikemaks kui arvatud, nii tabas õhtune jahe ilm meid lühkarites ja plähvides, seega tõmbas olemise päris jahedaks. Süüa polnud ka aega olnud, mida vist nägi kaugelt juba ka Kyle ja lubas meile nachosid õhtuks teha. Olime sillas, polegi neid varem proovinud. Poest vajaliku kraami kaasa haaranud, põrutasime koduteele juba pimedas. Enne püha söömaaega käisime ka äri ajamas, kaks kohalikku uurisid ATVd igast kandist. Üks, kes ostma pidi, natuke juhmima näoga kui ta tuttav mehaanik. Me kõrval samal ajal arutasime, millal toimub close, millal cash collection ja muud sales cycle osad :) Igal juhul toimusid, rahad liikusid ja saimegi koduteele hüva kraami juurde. Nachode valmistamine käis Kyle käes sama lihtsalt nagu 4-wheelerite kordategemine, seega vähem kui poole tunniga oli meil hiigelpannitäis juustust, hakklihast, vürstikast oakastmest ja muust kraamist koosnevaid nachosid, mida me isegi kolmekesi ei jõudnud ära hävitada. Õhtuseks filmiks valitud Sin City (vähemalt 5dat korda küll, aga see on lihtsalt nii hea) Kyle-le väga vaimustust ei tekitanud, sest ta ei sallinud mustvalget kraami, isegi kui seal Jessica Alba on, kellega me teda meelitasime. Varsti olid kõik magama läinud, vaatasid ise kohusetundest sinnakohani, kus Johnny-boy peanupp õhku lendab ja keerasin ka magama ära. Enne veel tegin sümboolsed 55 pumpa. Cheers!
Reede, 14. okt- päev algas 6.50. Kark alla, kikud puhtaks ja põrutasime jääd pakkima. 8 paiku olime omadega valmis ja põrutasime mööda kitsaid ja käänulisi teid igale poole jääd vedama. Nägime ilusaid väikelinnasid ja saime käe esimest korda kastetud ka Vaiksesse ookeanisse. Täitsa ujutav tundus. Nädalake veel ja saab juba supelda, mitte karastada. Siin tundub kogu aeg nagu sõidaks ringi postkaardis. Koht, kus me paikneme, kutsutakse Bay of Islands-iks. Terve laht on täis pikitud suuremaid ja väiksemaid saari, mis teeb selle koha atraktiivseks turistidele. Igastahes paarutasime jääautoga ringi, kuulates suurest kõlarist Linkin parki ja muud karvasemat kraami. "No worries!", on põhiline mis siin öeldakse ja inimesed lehvitavad ja naeratavad üksteisele. Chill koht. Pärast jäist trippi lendasime maja juurde, kus niitsime muru, vedasime ehituskraami jne. Kyle on päris pädev õlinäpp, kes ostab odavalt autosid, putitab nad üles ja müüb kallimalt maha. Aitasime tal teha ühte autot müügikõlbulikuks ehk pesime auto puhtaks erilist tähelepanu pöörates velgedele. "Its all about the looks and rims." Kyle lubas meile müüa van-i, mis muidu maksaks 3000-4000 NZ taala, aga meie saaks sõbrahinnaga ehk 1200. Märdiga olime väga rõõmsad, kuna oleme olnud Nz-s alles 6ndat päeva ja juba näkkab selliste tehingutega. Raha peaks tulema puuviljade müümisest tee ääres ja võib-olla ka muudest töödest. Eks näis. Elame päev korraga. No worries.:) Ilm on siin väga muutlik. Hommikul võib olla külm nagu hilissügisel, päeval on suvepalavus päikse käes ja õhtul kevadine värskus. Päeva jooksul jõudis vähemalt 5 korda sadada ja siis tuli soe päike välja nagu polek smidagi olnud. Tegime õhtul veel ühe jääringi, nautisme esimesi Nz õlusid. Elu on päris ilus. Külastasime ka Kyle ema ja kasuisa, kes olid väga vahvad. Vaatasime atlasest, kus asub Eesti ja ema rääkis oma 30 aasta tagusest seljakoti reisija elust Euroopas. Mekkisime ka kasuisa Bruce-i enda tehtud viskit ja sõime mõnusa õhtusöögi. Mõnusa vine ja hea tujuga sai tee koju seatud.
Laupäev, 15. okt- tänase päeva plaan oli minna vaatama kohalikku rallit, kus osaleb ka meeskond, mille liige Kyle on. Toimus see praktiliselt igal pool mööda Northlandi ja etappide vahel sai kõvasti kimatud paigast paika. Saime ka pisut närvikõdi kui üks ralliauto hakkas keerama teele, kus enamus pealtvaatajaid paiknesid. Õnneks mõtles juht ümber ja saime eluga sealt minema. Kõik jäi mulle kaamerasse ka, nii et epic win. :D Kyle-i meeskonna autol läks käigukast pekki ja panime pärast seda kodu poole ajama. Kohtusime veel ka esimese NZ mehega, kes alustas helikopteriga äritsemist. Pulli rahvast kohtab siin ikka. Õhtul läksime Paihia-sse, mida peetakse NZ sünnipaigaks ja on üliilus väike linnake lahe kaldal. Viskasime mõned jääkotid alkoholipoodi ära ja põrutasime marketisse häid diile välja peilima. Pilk jäi kohe peale kahele Rieslingule(valge veini sordile) ja palju ei pidanud nõu pidama, et need meie ostukorvi potsataks. Nuudlid, kohustuslikud snickersid jm. kraam ostetud läksime postkaart ilusasse randa, viskasime merekarpidega lutsu ja persestusime lõpuks kaljunukile. Vaateks oli ilus rand ja lahes paiknevad kõrguvad saared ning lõuna poolkera tähine taevas. Vägev vaadata, kuidas linnutee on teistpidi kaardus kui kodus. Nz ja Austraalia riesling-ute kõrvale sai puhutud ka törts meestejuttu ja imestasime ikka, et oleme ainult nädal NZ-s olnud, aga tundub palju rohkem. Kui Rieslingud otsa said, seadsime sammud uuesti linna poole ja märkasime, et igas pubis käib kõva räuskamine - põhjuseks sai olla ainult Prantsuse-Walesi vaheline rägbimatš. Leidsime ühe püstijalakõrtsi juures kena ekraani, kus mängule ka ise pilk peale visata. Pole midagi öelda - kõva andmine nagu alati, Wales lendas küll täiega sisse Prantslastele, aga nood tegid paremat tiimitööd ja olid varsti 6-3 ees. Meie kõrval oli ka üks ennast korralikult vinesse võtnud Kiwi (kohalik elanik), kes küsis, kelle poolt me oleme ja oli vastusega "Wales" väga rahul, eriti kui me üritasime mingit põhja-inglise aktsenti järgi teha. Varsti aga läks kutt väga pöördesse, kui küsisime, kes järgmine nädal võidab (tuleb matš NZ ja austraalia vahel - vanad vaenlaseed). "If I would be up there, Id kick some aussie ass" ning järgnes seeria varjupoksi. Ja kui NZ võidab, lubas tüüp kohe nädal aega järjest faceplantis olla. Varsti aga tulid talle sõbrad järgi ja jäime ise matši vaatama. Poolajal suundusime linna poole, kus nägime ralliseltskonda kõrtsust kõrtsu liikumas. Nendega kaasas oli ka Ben Jaggeri (he has the MOVES!) tiimi blond mehaanik, justnagu "Gone in 60 secondsi" filmist välja astunud :) Mingil ajal leidsime Kyle üles ja tõmbasime kodupoole ära. Järgnes lõbus hilisõhtu vines jääd pakkides. Millegipärast on seda hilisõhtul just kõige lõbusam teha. Mõtled, et oleed teisel pool maakera kusagil Northlandi kolkas ja pakid jääd kottidesse. Elu on ikka seiklus!
Pühapäev 16. okt Ongi saanud mööda täpselt nädal sellest ajast, kui me siia maakera teise otsa saabusime. Tundub siiski, nagu oleks möödas vähemalt kuu. Aeg on täiesti teised mõõtmed võtnud. Hommik on mõnes mõttes erakordne - esimest korda on Kyle juba siis üleval, kui me alles magame ning seadistab juba oma Turbo-ATVd sõidukorda, kuna täna on mingi külaralli kusagil läheduses. Kohe näha et mehel on prioriteedid paigas. Kyle lendab rallima, me tiksume maja juures. Lähevad käiku mitmed DVD-d - Fast&Furiousi esimene osa, mis on megahää, ja teine, mis on suht saast. Pärast on raam nii kangeks istutud, et Mart mõteb garaaži juurde jõusaali sisse seada ning läheb erinevaid velgi ja kange sikutama. Mulle meeldib rohkem jooksmine, seega tõmban kuhugi välja ringile ja jõuan 11km pärast õnnelikuna tagasi. Pärast lõunasööki on ka Kyle tagasi ja lubab meid ATVga sõitma õpetada, mis tähendab kahe ratta peal paarutamist. Pärast mõningaid väljasuretamisi ja kurvitamisi saame mõlemad vähemalt hetkeliselt kaks ratast õhtu. Selline trikitamine aga on suht ränk, sest juba poole tunni pärast on mõlemal võhm suht väljas ja suundume uue DVD kallale. Pühapäev, filmipäev :) Õhtul veel rägbi otsa, kus Austraalia ja NZ tüübid üksteise peal mortal kombati võtteid kasutavad ning NZ võidab paraja eduga. Ilmselt saab Paihias nähtud tüüp varsti nädalakese faceplantis olla :)
Esmaspäev, 17. okt- külmikud on jääd hommikuks pungil ja aeg on neid laiali vedama minna. Kelvinaatorid on nädalavahetusel kõvasti tööd teinud. Enne kohustuslikku jääringi käisime kohalikus puuviljaaias, kus võis puu otsas kohata erinevaid viljasid: apelsine, mandariine, ugly fruite(mandariini ja apelsini segune), greipe ja veel ühte vilja, mida inglise keelest keeruline tõlkida. Neid hakkame varsti suvitajatele tee ääres maha parseldama. Siis läksime linna, kus pidi palju maoorisid olema. Paihias tegi Kyle meile ühed jäätised välja, selle eest, et me nii jahedad tüübid oleme. Teised valisid normaalse jäätise, mulle aga hakkas meeldima lagritsa-mustsõstrajäätis, mis meenutas värvilt halliks tõmmanud vankrimääret. Maitse oli palju parem igatahes :) Märdil oli kinnisidee, et leida austraalia odavat õllet, mida olime nädalavahetusel Bruceiga mekkinud. Selle ta ka ühest poest leidis, nii et tema päev oli tehtud. Õhtul paartuasime veel 4 wheeleriga mööda majahoovi mööda ringi, nii et muda lendas igale poole ja murust ei jäänud mõne koha peal midagi järgi. Eile õppisime kahe ratta peal paarutamist, täna harjutasime power standi ehk noka ülestõstmist. Pool tundi ATV peal võrdub ühe korraliku trenni päevaga. Nii, et ostke endale MR. abbs 2000 asemel ATV.:) Kuna me oleme nii kõvad kelvinaatorid juba, siis panin kohe esimese korraga kotti grammi pealt 4.1 kg jääd. Väiksed rõõmud teevad päeva. Õhtutel on tavaks saanud paar filmi naha vahele tõmmata ja siis tuduma, et järgmine päev saaks hakata erinevaid rahaskeeme välja peilima. Homme siis tahaks puuviljaskeemid tööle saada, et unistuste tagaaia mikrobuss lõpuks endale krabada.
Teisipäev
Veetsime hommikupooliku puuviljaias, tegime unistuste tööd - 25 kraadise särava päikese käes apelsinide korjamine ja degusteerimine. Sõime oma C-vitamiininormi kuhjaga täis :) Seltsiks oli meile kohalik koer Milly (nägi välja nagu buldogi ja hurda ristand, hurdalt oleks tagumine ots pärit), kes väsimatult temale visatud apelsinide järgi jooksis - täielik Eager Beaver ikka. Apelsinipõõsad olid üllatuslikult okkalised ning käed nägid pärast tööd välja, nagu meil oleks kodus VÄGA ebameeldiv kass olnud. Igatahes saime 14 kasti kokku apelsine, ladusime peale ja põrutasime koju filme vahtima. Õhtul veel pimedas Ice delivery.
Kolmapäev 19. okt
Täna siis hakkab fruit scheme PÄriselt peale. Hommikul juba lendasime puuviljaaeda mandariinide ja tangelode (mega mahlased apelsinid) järgi. Maru külm oli hommikul, poole tunniga olid näpud küljest kukkumas. Kahepeale kangutasime paar kasti kokku ikka. Edasi - teeme Davidi viljaaias alltöövõtu lõpuni. Mart korjab viljapuude küljest (Kate) mossi ja ma käin sinise värviga lõikekohti üle. Fun-fun. Lõpuks ajas vihm enne lõppu ära ja läksime subwaysse sööma, kus juhtusime Kyle-ga kokku. Pakkus välja, et lähme kohe müümist proovima ja lükkame fruit scheme tööle. Panime
