Talvepuhkus NZ moodi

Kuna ilm keeras nädalalõpu poole ära, siis meie umbrohutõrje oskusi farmis ei vajatud ja saadeti 3 päevasele puhkusele. Alguses olime pisut nukrad, et tööd teha ei saa, aga nädalavahetuse arenedes tõdesime, et mõnus ikka mägedes jälle ronida. Raha tuleb ja läheb, aga Eestis mägesid naljalt ei leia.:) Avastasime seekord kuldse lahe ühte mäematka rada(Cobb valley track), mis meile üllatuseks viis meid päris kõrgele küngaste otsa ära. Selle mäestiku kõrgeim mägi oli 1700m kanti ja meie teele jäi ette 1500 meetrine tipp. Cobbi orus asus piklik järv, mis on tekkinud inimese vajadusest ehitada rahvusparki hüdroelekrtrijaam. Järv oli iseenesest väga ilus orgude ja mägede vahel. 2.5 jalutasime mööda mäenõlva läbi rabade ja mõnusa alpimetsa ning vaikselt hakkas pimenema. Tuli dejavu hetk viimasest mäeronimisest kui jäime pisut hilja peale. Orgude vahele tekkisid suured vihmapilved ka ja udu, mis viis veel rohkem tagasi paarinädalase tagusesse olukorda. Lõpuks tuli oodatud ära pööre meie õhtuks valitud hüti poole. Pool tundi mäest alla minnes jõudsimegi viimase valgega ülihubase väikse hüti juurde. See majake oli siin olnud juba 19. sajandil, mis NZ mõttes oli väga varajane ajajärk. Vaateks oli Cobbi järv ja mõnus vastaskalda küngas, lähedal metsas vulises oja- ülimõnus koht. Seest avastasime hüti väiksuse kohta väga suure kamina ja 2 nari. Leidsime meie õnneks välgumihkli ka tegime tuleasemesse mõnusa tule. Sõime kannserve ja loomulikult liikusid jutud lõpuks kummituslugudeni. Ajataju kadus ja juttu jätkus kauemaks. Kui viimased söed enam väga palju sooja ei andnud, siis kerisime narile ära ja kuulatasime vihmakolinat katusel ja mõne üksiku linnu kriiskavat laulu. Minu mägimajade TOP-is kindlalt esikohal! Tagasiteel autoparki(algselt oli plaan pikem ring teha, aga viletsa ilma tõttu hülgasime selle plaani) nägime vapustavat vaatepilti- igal pool ümber oli hall pilv ja sadas, aga järv peegeldas heledalt pilvest läbimurdvaid päiksekiiri erinevates mustrites. Autoni jõudes oli ilm jälle perfektne, aga saime mägedest selleks korraks isu täis ja jätsime kohaga selleks korraks hüvasti. Tee sinna rajale oli omamoodi seiklus. Tee oli kohati nii kitsas, et üks auto vaevalt läbi mahtus ja kurvid sellised, et teise masina vastutulekul võis asi väga nukralt lõppeda. Ühel pool teed oli jõgi ja teisel pool kaljusein, mis ei parandanud üldse šanse. Õnneks meie ralliekipaaž jõudis maagiliste vaadete ja ohtlike kurvide kiuste metsast välja. Tehes sisseoste märkasin parklas ennist peatänaval nähtud Nivat. See pilt oligi mu veneautode kollektsionist puudu. Märgatud oli, aga fotokat polnud käepärast. Seekord tabasin stiilse omaniku 1989 aasta päevi näinud Nivast. Parklast lahkudes tõmbas ta pähe veel valge ehituskiivri- Nivaga sõitmine augulistel teedel võib väga ohtlik olla.:D 16. mai- Märdi sünna. Mäed tõmbasid ilusasti pidupäeva puhul väikse lumemütsi peale. Toas olles tuleb suust auru, aga fliisi all ei tundugi väga jahe. Oleme vist külmaga juba ära harjunud.:) Gewürtztviineri(vms) vein ootab külmakapis õhtat, et saaks kaminavalgel(loe:soojas) seda mõnusalt nautida. Iga päevaselt jääb lehmi aina vähemaks, kuna jupi kaupa viiakse neid mujale, kus rohi rohelisem ning kus saab 3 kuud puhata ja udarat laiaks istuda. Täna ajasin veel noorlehmi laburünti meenutavasse aedikusse. Probleem oli aga selles, et üks neist oli ukse kogemata kinni lükanud ja keegi ei saanud sisse. Need lehmad on kiired, närvilised ja hüperaktiivsed ehk kui neile midagi ei meeldi, siis võivad üle aedade joosta ja hüpata. Mingi hetk jooksis osa poolearulisi aiaks tõmmatud karjuse maha ja teised panid sama targalt järgi ning jooksid igale poole laiali. Üksinda ponud mul enam šansi neid kätte saada ja kutsusin Olli appi lehmi taga ajama. Pärast kõvemat ATV-ga paarutamist saime nad lõpuks aeda sisse. Pärast tuli välja, et öö pimeduses oli mõni veel kaugemale plehku pannud ja toodi needki paharetid tagasi. 17/05 Täna oli järjekordne kõva spreimispäev. Keset kanget tööhoogu spreieri kangi sõtkudes (mis tekitab kuskil sees vaakumi ja selle abil spreimasin töötabki) käis miski plaks ja spreier enam ei käitunud nii hästi kui varem. Lekkis ainult pisut. Läksin siis lüpsimaja juurde parandama, kus ka Mart kohe abiks tuli. Leidsime veel kolm katkist spreierit ja olime kindlad, et neist saab kokku vähemalt ühe terve teha. Ühe masina seadsime kohe jutti ja vaatasime, kuidas töötab. Mart sõtkus hoolega kangi, ma vajutasin päästikut. Ühel hetkel kiilus aparaat aga kinni ja ei piserdanud enam midagi. Mart hakkas millegipärast uue hooga kangi kallal tööle ja mingi hetk käis kõva LITAKAS ära. Midagi läks vist katki. Lähemal vaatlusel selgus, et masina sees olev plastikust silinder, kus vaakum tekib, oli vähemalt sama pilbasteks kui kuulus sitapott pärast hantlit. Seega kaks spreierit järel. Õnneks saime minu vana masina voolikust ja ühest teisest täitsa töötava isendi. Great success! Kuigi jah, 2 masinat jälle mahakandmisele - ida-euroopa tööjõud ei tule siiski väga odav välja. Tuunisin oma eelmise suve langevarjuvideod vingeks lühifilmiks koos muusikaga ja puha. Märt loeb praegu raamatut nimega "Dropzone"(hüppetsoon) ja mul rüperaalis film nimega "Dropzone", mille mõtlesime siis juba teemakohaselt ära vaadata. Peale kauba kogub kapis tolmu "Dropzone" kalipso. Vot. Juhus? Arvan, et mitte! Tundub, et võrripõletamiste ja vetsupottide lõhkumiste kiuste oleme teinud head tööd, kuna meile pakuti Sidney lähedal Rob-i venna juures tööd.:) Kohalikest uudistest selgus hirmus tõsiasi, et NZ polegi selline paradiisi-igavese-suve-palmisaar kui ma Eestis arvasin. Nimelt oli põhjasaare keskel Taupos regatud öösel temperatuur -5C. Mis pole iseenesest midagi erilist, aga kui varustus on mõeldud rohkem 10-30C jaoks (nagu mu Kesko Foodsi magamiskotilegi on kirjutatud) siis tuleb tripi viimane kuu aega paras SAS talvetreening :) 25. mai pakkisime kodinad kokku, jätsime farmirahvaga hüvasti ja asusime oma Uus-Meremaa viimasele seiklusele. Meie ustavast sinilinnust sai jällegi mobiilne puhkamisüksus, mis pidi võtma enda peale majutuse, transpordi, laoruumi ja kodutukino(kutsume nii filmiõhtuid meie mobiilses autokinos) kohustuse. Ees ootasid reisu kõige vägevamad vaated, adrenaliinised seiklused ja külmemad päevad. Naljakas mõelda, et mida rohkem lõunasse minna, seda jahedamaks ilm läheb. Teispool maakera on paljud asjad ikka tagurpidi. Viimased lüpsipäevad möödusid külmalaine mõju all, seega ATVga kell 5 hommikul lehmi taga ajades tõmbas päris kringliks ära. Ehk siis olime päris õnnelikud, et meie farmielu ajad jäid nüüdsest selja taha. Esimeseks peatuspunktiks sai Motueka, kus lüpsiaegade lõppu tuli tähistada lennukist alla hüppamisega loomulikult. Kuna talvel neil väga suurt tegevust ei ole, siis pidi alles järgmine päev saama hüpata. Okupeerisime lähedal asuva raamatukogu ja lugesime Lonely Planeti baltimaade reisiraamatut. Oma kodumaast ja kodolinnast võõrakeelsest reisijuhist oli pisut sürr lugeda. Järgmine päev oli ilm pisut kahtlane, aga õnneks pilvepiir oli piisavalt madalal, et sai lennuki õhku. Oma tõusu oodates joonistasin oma minimaalse kunstisoone abil külalisteraamatusse langevarjuri ja AN-2(metsavahi). Tundus, et saab jälle pilvesse hüpata ja ma ei eksinud. Lennuk oli seekord ikka eriti täis pakitud- mina olin kuidagi pool kükkis terve lennu üles, nii et kui oli aeg välja hüppeks, olid jalad päris surnud. Ergutasin neid veel pisut, enne kui uks lahti läks. Instruktor vaatas halli pilve korraks üle, andis mulle julgustava patsu õlale. Vaatasin ka korraks sinna halli massi ja hopsti välja. Salto ja keerasin kohe ennast selg maa poole, et saaks veel lennukile viimast pilku heita. Pärast mõnda saltot veel liikusid prillid silmade pealt ära, aga omaks imestuseks ei seganudki vastu nägu tuiskav õhuvoog väga palju nägemist. Tõmbasin prillid tagasi silmadele ja kukkumine võis jätkuda. Pilv ei olnudki väga paks, kuna maad oli suuremalt jaolt kogu aeg näha. Õhk oli kuu ajaga külmemaks tõmmanud, nii et maa peal oli ühe käe väike sõrm pisut külmunud. Maandumine seekord oli väga sujuv ja pärast kiideti ka.:) Suur irve näos, võis oma reisi ametlikult alanuks kuulutada. Üks tandemhüppaja olevat kreepsu saanud, kui nägi mind välja hüppamas ja talle jõudis alles siis kohale, et teda ootab varsti sama saatus.:) Sellega ei lõppenud selleks päevaks ekstreemsused. Reisisime mööda lõunasaare läänerannikut ja seal võis näha esmapilgul päris korralike laineid, mida ma kohe ka tahtsin testida. Märt oli pisut külmavaresem ja ei tahtud varvast vette kasta, aga ma olin kahe käega poolt. 2 kalipsot külmatõkkeks selga ja lupsti vette. Üllataval kombel ei olnudki vesi nii külm, kui arvata võis. Suuremaks probleemiks osutus aga rannale raskelt murduv laine ja kivine merepõhi, mis tegi siegi püsti seismise keeruliseks akrobaatiliseks ülesandeks. Kuidagi sain lõpuks õiget aega oodates esimestest murdlainetest läbi, aga 5 kuud ilma surfitrennita, oli energiavaru ja lihasjõu suht ära kurnanud. Püstisõit oli kauge unistus sellistes oludes ja otsustasin randa tagasi minna. Olin triivinud lühikese ajaga 100 meetrit rannaga paralleeleselt ja laine ei tahtnud mind väga randa visata. Lõpuks aga sain ühe laine kätte ja see sülitas mu ilusasti kiviklibusele rannnale. Sellest pooletunnisest veeshulpimisest sain rohkem adrekat, kui lennukist välja hüppamisest.:) Edasi viis tee meid Hokitikasse, mis on jade-i(vääriskivi nefriit) pealinn. Seal paiknevad palju kunstnikud, kes sellest maooridele väga tähtsast materjalist ilusaid kunstiesemeid teevad. Oli päris tuuline ilm, seega jalutasime mere ääres, et seda vägevat looduse vaatemängu oma silmaga kaeda. Seal oli veel üks pood nimega RubyRock, kelle omanik kutsus meid kohe sisse, kui meid tänaval nägi. Väga sõbralik ja abivalmis mees ja peale selle veel vist omasooihar ka.:D Aga muidu oli muhe vend ja näitas meile mikroskoobi all rariteetset nefriidist ja rubiinist koosnevaid kivisid. Olime Westlandi regioonis ehk siis tõlkes Läänemaal ja siin sajab mõnes kohas peaaegu sama palju kui Indias mussooni ajal(max 12000mm aastas, maailma rekord 14000mm). Tänu sellele on siin tekkinud looduslik anomaalia, kus liustikud on tulnud päris ranniku lähedale. Kahte kuulsamat me kaema läksimegi- Franz Josef ja Fox Liustik. Teise liustiku juurde saamiseks pidi kasutama ämblikumehelaadseid võtteid- kärestikusel jõel puudus sild, nii et pidi leidma ülemineku koha üles voolu või siis lihtsalt hüppama. Märt otsustas esimese ma teise variandi kasuks. Ekstreemne jõeületus oli seda väärt, kuna vaateplatsile jõudes kostitas loodus meid nagu tellitult topeltvikerkaarega. Änksa! Lõunasaarel ei ole väga palju kuumaveeallikaid, aga need mõned, mis siin esinevad, kavatsesime ikka läbi käia. Esimesed olid Arthurs Passi juures, kus 2 ameerika turisti olid suurvee tõttu nädal aega chillinud. Öeldi, et ilma allikateta poleks nad arvatavasti üle elanud seda reisi. Meie uueks sihtpunktiks oli Copeland-i rajal paiknevad kuumaveeallikad. Tegime kiire 17km spurdi mööda jõeorgu üles, kust avanesid maagilised vaated meid ümbritsevatele lumistele mäetippudele. Kui kuskil maailmas on paradiis- siis seal oli üks väga potensiaalne koht. Tänasin oma suurt tarkust kaasa võtta üks õlu, kuna mägede vahel õllet mekkida ja spamõnusid nautida oli väga mõnus. Paar tunnikest spakuure võttes liikusime soe naha vahel tagasi alla orgu. Väga korda läinud päev.:) Kuna meile eriti vihm ei meeldinud, siis ületasime lõunaalpid ja maastik ning kliima muutus täielikult. Vihmaste soometsade vahelt leidsime ennast suurest avarusest, kus silmapiiril võis igal pool silmata kõrguvaid mägesid. Siin oli ka palju kuivem ja päiksepaistelisem, mis meile väga meeldis. Esimeseks peatuseks oli Wanaka linn, mille kohta Märt olevat juba lennuki vetsu järjekorras olevalt juudilt kuulnud kiidulaulu. Pidime nentima, et kuulujutud vastasid tõele- linn oli ümbritsetud mägedega ja asus otse maalilise Wanaka järve juures. Ristisime koha hellitlevalt vanakaks nagu õigele eestlasele kohane.:) Ronisime 1300 meetrise mäeotsa, kust avanes hingemattev vaade kogu ümbruskonnale. Mäe teine külg väga päikest ei saa ja oli päris hea lumekihi all. Õhtul kohtasime veel lambakoerte võistlusele tulnud meest, kes neljajalgseid järve äärde jalutama tõi. Tuli kohe meelde filmist "Babe" siga, kes ka lambaid oskas edukalt karjatada. Ei hakanud, küsima, kas neil ka mõni sõraline osaleb. Piimafarmi Mihkel(Michael) rääkis, et üks kits olevat edukalt lehmi karjatanud. Järgmisel päeval ronisime soojenduseks 500 meetri kõrgusele mäkke ja siis alustasime Motetapu raja tatsamist. Arvasime, et tuleb selline rahulik jalutuskäik, aga tuli välja, et päris tehniline ja päris suurte tõusumeetritega rada. Tee algus läbis kodustatud hirvede karjamaad ja meid nähes põgenesid koheselt mäkke. Neist möödudes olid kõigi imestunud silmad meie poole pööratud ja umbes 100 pealise karja kõikidel isenditel olid kõrvad püsti kui me peaks äkki neid tahtma nahka panna. Vaated olid jällegi ronimist väärt ja jõudsime täiesti mitte kusagile maale mägede ja orgude vahele. Õhtul hütis 1984. aasta National Geographicut lugedes kuulsin väljas kahtlast krabinat. Otsustasin vaatama minna ja ennäe: 2 possumit(siiamaani ei tea, kuidas neid eesti keeles kutsutakse) asjatavad mu tühjaks söödud kalakonservi juures. Hullult pirakad ja nunnud loomad on, kuigi neid siin hoolega kütitakse ja kahjurloomaks peetakse. Paarike põgenes teisele poole maja ja läksin neile järgi. Istusid ilusasti kraanikausi peal ja vahtisid tarkade nägudega mulle otsa. Kutsusin Märdi ka paharette kaema. Paarike osutus väga julgeks ja ei teinud meie lähenemiskatsete peale mingit lahkumismärkigi. Hetke ajel otsustasin ühte possumitest katsuda ja sain vaese looma saba kätte, mida pisut sikutasin. See talle eriti ei meeldinud ja ta põgenes teisele poole veetünni. Märt tahtis ka emakest loodust käega katsuda ja tõstis teise looma saba pidi mõneks sekundiks üles. Kõva naerulagina saatel taandusid nunnud karvased loomakesed hüti alla. Päris pull ikka. Polnud arvanud, et nad nii suureks kasvavad. Piltide peal säravad nende silmad punaselt ja näevad väga vahvad välja. Öösel kolistasid maja ümber kõvasti, nii et äratasid mitmel korral mind üles. Paar päeva kõnnumaal veedetud seadsime sammud NZ ja võib-olla isegi maailma adrenaliini pealinna Quuenstowni. 4. juunit, kuninganna sünnipäeva tähistasime adrenaliinirohkete üritustega- kaljult benji/kiik taolise kaadervärgiga alla hüpates ja kärestikulisel jõel kanjonis ringi sõites. Olen tahtnud alati oma ühte kukkumisunenägu päris elus kogeda, aga parema lõpuga. Selle asemel, et pilvelõhkujast selg ees betooni kukkuda ja selg surisedes üles ärgata, sai siin täiesti ohutult selg ees kanjonisse kukkuda. Tegelikult sai siin 70 erinevat viisi ennast kuristikust alla kukutada/hüpata/lükata/lõigata. Õnneks sattusime nädalal, kus teise hüppe sai 10 taalaga ehk siis praktiliselt tasuta. Esimese hüppe tegin B.A.S.E jump stiilis ehk siis lihtsalt hoogu võttes ja kõht ees kuristikku kukkudes. Kiik annab võimaluse 60 meetrit vertikaalset vabalangemist ja siis tuleb kiige osa, mis tõmbab 150km/h sind üle jõe. Vägev! Olin kohe esimene vabatahtlik. Teise hüppena seisin kuristiku ääre peal ja lasin ennast tagurpidi kukkuma ning viimasel hetkel hüppasin ja tegin tagurpidi salto. Adrenaliini rohkem kui rubla eest. Märt hüppas ka esimese hüppe nagu mina, aga teiseks hüppeks võttis kaasa rohelise mänguhiire, kellega koos riputati ta peaalaspidi kuristiku kohale ja lasti siis vertikaalis alla kukkuda. Teenindav rahvas oli ülilahe ja üks neist teadis isegi ülemaailmselt tuntud fakti:"Eesti naised on maailma kõige ilusamad!":D Võtsin video ka enda hüpetest, nii et vanaisana saaks ikka lastelastele näidata kui lahe vanaisa neil on.:D Järgmine peatuspunkt oli Shotover Jet ehk siis kõige esimene paadifirma maailmas, kes pakkus teenust kärestikusel jõel üles ja alla voolu ringi paarutamist. Olime Märdiga plaksti kohe esireas ja saime mõnusalt vett kohe näkku pärast esimest 360 kraadist pööret. Juht sõitis kaljuseintest nii lähedalt mööda, et ma oleks saanud neid käega puudutada. Äge! Õhtul ronisime veel 700m kõrguse mäe otsa, kus vaatasime täiskuu valgel linna ja kaugel asuvate mägede ja järve piirjooni. Õhtu lõpuks oli tunne, et päev oleks nagu 48h kestnud. Kui me just ei matka ja mägesid ei roni, siis veedame kvaliteet aega raamatute lugemisega kohalikes raamatukogudes. Selline näebki põhiliselt meie aktiivne puhkuse skeem ette. Järgmiseks matkaks võtsime ette järgmise "suure jalutuskäigu" kategooriasse kuuluva raja- Routeburn track. Ja võib tõesti öelda, et see oli suur jalutuskäik, kuna seal oli kõike- metsa, mäge, orgu, ookeani vaadet, järvesid, jõgesid, lund ja päikesepaistet. 30km lõpus asuvas hütis jalga puhates tegime tutvust Šveitsi tüübiga, kes oli muhe vend ja sai temaga ahjusoojas oma reisiseiklustest räägitud. Ärge seda viga kunagi tehke, et šveitslase juuresolekul arvata, et Milka šokolaad tuleb nende maalt. Lillade lehmade antud piimast tehakse šoksi Austrias.Vot. Pidin ikka küsima, et kas Šveitsi armees on ikka nende kuulsad noad kasutusel? Tuli välja, et on jah(ülla- ülla!) ja neil pidi samasugune nuga olema, mida ma juhuslikult oman. 30km raja tegime 2x läbi, kuna me olime nii tegijad. Või siis sellepärast et meie auto oli raja alguses olevas autoparklas. Minu übermatkakoss(loe: sai lagunev linnakoss) tegi viimaseid hingetõmbeid, aga ma pidin ikka pool jääs ja lumes 200 meetrist kaljunukki ronima, mis suvel oleks olnud käkitegu, aga talvel osutus parajaks parkouriks. Võrreldav saavutus oli jäises Tartus toomemäel ja emajõe ääres jooksmas käimine. Ülevalt avanes vaade ookeanile ja igal pool silmapiiril laiuvatele lumistele mägedele. Mäest alla tulles jõudsin ühe hütini, kuhu just saabus helikopter mingit tavaari ära viima. Ma olin helikopteriga umbes samal kõrgusel 60 meetri kaugusel ja sain rahulikult turistikaid teha. Õhtu veetsin küünlavalgel ühte vähestest lugemismaterjalidest sirvides- naisteajakiri "Who". Järjekordselt Quuenstownis raamatukogust tulles mõtlesin, et tunnen linna nädalaga juba päris hästi, et petaks vist mõne turisti isegi ära kui ta tuleks midagi küsima. Ja kae imet- umbes 5 minutit hiljem hüppas rendiautost välja just lennukilt maha tulnud Hiina turist, kes suures segaduses kaardiga minu poole jooksis. Mõttejõud on ikka võimas.:) Seletasin talle ära, kus lähimad parkimsvõimalused ja motellid on ning läksin muheledes oma teed. Quuenstowni lähedal asub vana kullalinn Arrowtown, kus lähedal asub veel vanem kullakaevandus asundus Mace town. Peatänav oli Noolelinnas nagu vanas Westernis, kui uued maasturid välja jätta. Tahtsime ka vanemat asunudsust uurima minna, kuhu pidi olema 3-4h matkamine. Kuna rajal olevad märgistused olid suht saastad, siis mõlemad Märdiga sattusime pisut valesse kohta. Aga nagu enam jaolt tuleb nendest wrong turnidest kõige lahedamad kogemused. Selle asemel, et ilusti pärast mööda kuru ületada, ronisin ma põlveni lumes 1400 meetri peale mäeharjale, kust avanes mega vaade. Mööda harja minnes leidsin ka õige tee üles. Märt jalutas mulle vastu ja ütles, et mingit kullalinna ta küll ei leidnud. Otsustasime siis veel kord proovida. Tee läks mööda jõe vasakut kallast, mille mina avastasin alles 3x jõe ületamisel oma linnakossiga. Jäine vesi ei teinud väga midagi, kuna see päev puhus mõnusalt soe tuul, mis konte mõnusalt soojendas.Jõudsime siis lõpuks ajaloolisse kullalinna ja pidime pettuma. Seal oli järgi jäänud üks hoone ja kivist aed. Kuskil karuaugus pidi olema veel pisut roostetavat tavaari, mida me ei viitsinud väga vaatama minna. Vaiksest jalutuskäigus sai jällegi täispikk mägironimispäev.:) Meil juhtub seda päris tihti. Tänu eksirännakutele sai päevast täiesti asja ja õhtul tegime järjekordse kodutukino seanssi, kus vaatasime Robert Rodriguez-e "Machete-t". Meie järgmiseks sihtpunktiks sai Uus-Meremaa üks kõige ilusamate ja eepilisemate vaadetega Fiordlandi rahvuspark. Te Anaus küsisime igaks juhuks ilmastikuolude kohta, kuna tee Milford Sound-i(üks ülikena koht fjordide vahel ja üks tegijamaid looduslikke vaatamisväärsusi NZ) võib mõnikord esinevate lumelaviinide tõttu kinni olla. Saime rohelise tule ja sõitsime NZ kõige eepilisemat teed pidi põhja. Vaated olid uskumatud. Tee kõrvalt kerkisid 1000-2000 meetrised mäed ja olid mõnusalt lumised. Sellel maanteel sõitvad autod teevad, vist iga paari kilomeetri tagant peatuse, kuna looduseilu on ühte kohta liiga palju pandud.:) Üks vägevamaid postkaardiseid vaateid avanes vanas mahajäetud koplis, mis oli suur avar väli, mida ääristasid lumised mäed. Kaugusetunnetus kadus täielikult ning mägede kõrgust oli selles avaruses väga raske määrata. Külastasime ka mägijärve, mis oli 3 suunast ümbritsetud lumiste mägedega ja millest sai alguse vägev kärestikune jõgi. Kuna Routeburni rada ulatus selle maanteeni(üle mägede on 30km trip, aga mööda autoteed sõites on umbes 200km reis), mida mööda me sõitsime, otsustasime uuesti samas hütis ööbida, mida jagasime 5 päeva tagasi šveitslasega. Hütti jõudes leidsime eest neiu, kes osutus üllatus-üllatus järjekordselt Šveitsi kodanikuks.:D Täitsa ulme kokkusattumus. Erinevalt 5 päeva tagusest mõnusast ahjusoojasest hütist ei saanud me tule alla tegemisega hakkama. isegi kaminasse pistetud küünal ei tahtnud seal põleda. Kokkuvõtlikult võib öelda, et selles hütis tule põlema saamiseks ei ole vajalik Šveitsi kodaniku olemasolu.:) Hommikul auto juurde võttes ja einet alustades avastasin, et minu saiakotti olid müstilisel kombel hiirepabulad tekkinud. See viis meid kohe süüdlase otsingutele pagasnikus. Lõpuks leidsin närilise jäänused tagaistme voodri vahelt. tundus nagu hiir oleks plahvatanud, kuna ta alalõug, jalg ja mõned muud tökid anatoomiast olid mingil müstilisel kombel igal pool laiali. Panes puzzlet kokku, leidsime, et ta oli suures näljas mu sokke järanud ja siis söönud Märdi kiwisid suures koguses ning lõpetanud siis minu saiakottis. Paar ampsu minu kiwidest võetud oli tal pagasniku ühes nurgas laksatiivne plahvatus(kiwi pidi olema heade kõhulahtistavate omadustega) toimunud, mis ruineeris väikse osa kattematerjalist. Ronis ta siis voodri vahele ja tänu söödud kilekotist, sokkidest ja kiwidest tekkinud keemiliste reaktsioonidele vaene ihnuskoi plahvatas. Sooba Šveitsi Sõltumatute Uuringute Keskus. Koristaasime siis kogu kräppi kokku, naersime pisut ja jätkasime teed Milford Soundi. Teel fjordi juurde sõitisme läbi Homeri tunneli, mis läbis paari kilomeetri ulatuses mäge, ja peab mainima, et tunneli lõpus oli tõepoolest valgus. Milford Sound oli tõesti oma ette vaatepilt! Veepinnalt kerkisid äkitselt 1600 meetrised mäed. Vaadates fjordis sõitvat suurt praami, nägi ta selles looduse vaatemängus väga väike välja. Turistikad tehtud ja vägev juga kaetud, sõitsime tagasi Te Anausse, kus pidi ilmateate kohaselt puusani lumi olevat maha sadanud. Linna leidsime samasugusena nagu lahkudes Milfordi poole ehk siis ilmateadet ei saa siin kunagi 100% usaldada. Läksime kaema lindude varjupaika, kus sai näha paari väga ohustatud linnuliiki. Üks neist oli Takahe, kes arvati olevat väljasurnud, aga kuskilt võssist leiti ikka jälle üles. Edasi liikusime eriti veidra nimega linna Invercargill, millele lisasime kohe ühe tähe, et lõbusam oleks- Invercargrill. Peaaegu kõik linnatänavad koosnevad ühesugustest blokkidest ja rahvast väga ringi ei liigu. Pisut puhkame jalga ja kogume rasva, et minna järjekordsele matkatripile. 120km rannaääset maastikku on vaja läbi matkata ja NZ loodust veel nautida, kuniks veel saab. Kuu aega veel ja saabki see seiklus läbi. Tundub nagu oleks mitmeid aastaid ära olnud, kuna nii palju siin kogetud ja nähtud.