Lõunarindel muutustega

Olin Märdile 100 NZ taala võlgu ja andsin selle talle sulas ära. Minule üllatuseks oli sajadollarilise peal kuulus füüsik Sir Rutherford või siis nagu Haapsalu kurikuulus füüsikaõpetaja sõnaraamatuse hääldusega ütles: "Räääseföööd."
Kuu aega töötatud ja teine vaba nädalavahetus auga välja teenitud. Otsustasime minna Lõunasaare kõige põhjapoolsemat tippu kaema. Koha nimeks oli Farewell Spit ehk siis otsetõlkes Hüvastijätu Sülg.:D See pidi olema maailma pikim(35km) liivaluite maasäär vms.:D Uusmeremaalastele kohe meeldib panna kohtadele selliseid tiitleid, aga võib öelda, et need kohad on väga võimsad. Mööda sülge jalutades oli küll selline tunne nagu kõnniks mööda Hiiumaa rannaäärt- mändide uinutav aroom ja vetikate mõnus lõhn. Selja taha vaadates aga koduse rannaääre idüll vaheldus Uus-Meremaa kurvika pinnamoega. Jalutasime mõned kilomeetrid edasi ja siis suundusime sääre teisele rannale. Sinna jalutasime läbi kõrbemaastiku, kus ka mõned väiksed oaasid asusid. Rannal seisis uhkelt üks pika kaelaga lind, kes isegi Märdi lähenemiskatsetest hoolimata ei pilgutanud silmagi. Mina sain perfektset fotomodelli purki jäädvustada ja lõpuks sulelisel kannatus katkes ja lendas minema. Sain veel õhkutõusust väga uhke pildi! Rand oli nii suur ja lai, et sai harrastada silmad kinni pikemat aega jalutamist. Päris vabastav kogemus.
Edasi ronisime mööda künklikke lambaid täis karjamaid, kuni jõudsime Cape Farewell-i(Hüvastijätu neem) juurde. Neeme juures asuvad lahedad mere poolt uuristatud koopad ja kaljusse uhutud kaared

3-0. Suutsime ühel kärul kummi katki sõita. Õnneks oli Märt roolis, kuna hakkasin juba uskuma, et mulle on keegi needuse peale pannud. Loodame, et rohkem midagi enam ära ei lõhu. Fingers crossed...

Punikute käitumuslikud eripärad
Dr.Sooba(üle ilma tuntud punikuloog/alter ego) on oma sõltumatus Šveitsi laboratooriumis teinud mitmeid käitumuslikke katseid lehmadega ja teinud mitmeid tähelepanekuid:
-Üldiselt on lehmad suhteliselt vähe arukad loomad ehk siis kui üks loll jookseb, siis putkavad teised järgi.(sama kehtib ka kahjuks endakergendamisega lüpsja läheduses. Üks ees, siis teised järgi. 5 lehma üheaegselt oli vist rekord.)
-Lehmad on aga erakordselt mihklid aias auke leidma. Nii kui kasvõi väike läbipääs on, põrutab kohe esimene kavalam punik sealt läbi ja teised kohe järgi värskele heinamaale krõmpsutama. Pärast on suur karauul neid sealt ära saada, sest keegi ei taha uut hüva kraami käest anda.
-Mõnele lehmale meeldib enne lüpsmist terve stepptantsu kava esitada.
-ära kunagi lehmale lähene selja tagant, kuna vaene loom võib ehmuda ja selle tagajärjel vabastada kõik kuldsed ja pruunid mahlad.
- õed aegluubis kuubis- 2 lehma, kes mustrilt võivad vabalt õed olla, suudavad alati karja lõpus venida ja liikumatult sulle lolli näoga otsa vahtida, samal ajal kui neid häälekalt taga kannustad. Isegi kui ajad 301 ja 555 karjamaalt esimestena välja, siis on nad äkitselt suutnud viimasteks jääda. 301 on eriti kõva mutt, kuna puksib ja rammib teisi kiiremaid ees liiklejaid kui mõni neist aeglasemalt hakkab jalutama. Ja loomulikult tuleb 10m enne koplit seisma jääda nagu betoonblokk. Karju, nuta või sõida traktoriga kanni tagant- ei liigu neiu mitte üks samm. Ükskord avastasin karja järel sõites, et ühel lehmal on käejälg kanni peal :) Selgus, et lehmaks oli loomulikult 555, keda tuleb pidevalt mõne hea litakaga kanni peale pisut ergutada, et pisutki letargiast välja saada
-üks lehm näitas üles märkimisväärset huvi teise sabaaluse vastu, teisel oli samal ajal aga kange häda peal ning uudishimulik lehm sai autasuks endale kena pruuni bareti otse tuka peale.
- ka lehmad on väga kadedad nagu inimeseloomad. Nähes mööda teed taarudes teisel karjamaal krõmpsutavaid liigikaaslasi, siis peatuvad aia juures ja lasevad kuuldavale muugimisserenaadi:"MUUU(i)ks MUU(i)na ei saa!?"
- lehmadel esineb sarnaselt inimestele valikuline kuulmine. Seda tavaliselt ei kuulda kui saa kõrva ääres neile edasi liikumiseks utsitavaid sõnu karjud, aga kuuldes, et 5 koplit edasi keritakse kokku elektrikarjust, mis avab uued värsked rohumaad, siis on kõva muugimine ja galopp garanteeritud.

Tähelepanek - ühte lehmakarja on sisse sulandunud naabrite spioonlehm number 300. Erilised tundemärgid - mõlemas kõrvas ilusad suured ja roosad latakad numbrid ning ERILISELT kohtlase näoga. Isend on tagaotsitav, kuigi naabrid väga huvitatud ei paista olema, sest üks teine päev nägin nr. 300 lolli näoga kinnise värava taga vaatamas, kuidas naabri teised lehmad aias mahlakat rohtu krõmpsutavad.

Üks "kurb" uudis ka. Superstar(jalgadega vehkiv pätu lehm, keda Michael kutsus "grumpy old bitch-iks") saadeti tänu oma ekstravakantsele iseloomule MacDonaldsi purksi vahele või siis tehti nahktagiks.

Kas teate, kes on Lucy Lawless? Ei tea? Siis äkki teate sõjaprintsess Xena-t. Xena-t mängib uusmeremaalane ja alguse video on ühes siinses rannas filmitud. Huvitav fakt või mis. Veel huvitavam on see, et viimaste uudiste kohaselt on Lucy Lawless(tõlkes:Liisu Seadusetu) oma nime vääriliselt arreteeritud, kuna ta ronis koos teiste Greenpeace-i aktivistidega Shell-i tankeri masti otsa, et protestida Antarktika naftapuurtornide vastu. Go Liisu!

Vahe peal oleme suutnud Michael-ile õpetada paar eesti keelset sõna nagu näiteks kuvalda, mis talle eriti meeldib. Hääldab ta seda väga itaallasliku aktsendiga, kõlab nagu "Qvaalda".
Üks hetk tuleb Michael ja ütleb mulle arusaamatus keeles "sürinna" vms. Küsin, et mis keeles see on? Ta ütleb, et eesti keeles. Enne kui suudan ära dešifreerida ta häälduse, ütleb ta särava näoga, et see pidi Märdi kohaselt tähendama "suured rinnad". Hakkasin kõvasti naerma ja lõpuks panin nende häälduse siis kokku. Olevat nad Märdi käest küsinud, mis oleks parimad naiste lantimislaused. Mainisin, et need laused võivad hoopis näolaksu esile kutsuda.:D Pulli ikka saab. Aga ainult maikuus kui lehmadel tuleb talvepuhkus.:D

Üks agrofakt ka.
95% NZ piimast eksporditakse mujale maailma. Ehk selle pärast on vist siinse piima hind päris kallis- 1€. Kuid selle peale öeldakse, et naisuke on sul kallis.

Naaber ja kolleeg Hayden tuli üks õhtu ja tõi meile ülimegahääd banaanikooki. Makaroni ja nussasaiade kõrval oli see kui taevaneste.

Üks päev avastasin igapäevast teed pidi lehmi koplisse ajades, et tee kõrval on õunapuu. Õnn oli suur, aga kõik õuna olid ladvas. Kurja! Järgmine päev jälle mööda sõites nägin, et lehm nuusutab midagi maas. Lähemalt uurides nägin, et ilus ladvaõun on alla kukkunud. Lehm väga õunast ei hoolinud, aga ma olin nagu ääääärämedalt õnnelik. Lõin klahvid sisse ja oioi kui hää see ubin oli. Meenusid kohe soojad septembri kuu päevad. Siis muigasin omaette, kuna sain aru, et siinses mõistes ongi september. Igastahes andestan täielikult Eevale, kes paradiisiaias raksus käis. Õunad on seda väärt!:D

Michael rääkis loo lehmast ta eelmisest töökohast, kellele meeldis elektrikarjuste alt läbi pugeda ja oli üldse selline kaval sell. Lõpuks sai selle puniku pulli tegemistest villand ja monteeeriti talle kaelaümber rihm, millest ulatus välja antenn. Igakord kui see üleannetu lehm tahtis koplist putku panna, siis püüdis antenn elektrikarjuse kinni ja sai sealt hea säraka. Pärast seda seiklemishimu kahanes tal oluliselt. Naljakas on ette kujutada lehma, kellel antenn küljes. Õnneks NZ-s on välk väga harv nähtus, nii et ta peaks olema suurema šhoki eest kaitstud.

Üks päev oli ilus ilm, teine päev sadas kui oavarrest. Nende kahe päeva vahel mõelda, et tuleb äkki ilus ilm on saatuslik kõigele, mis on pandud päikse kätte eelmine päev kuivama. Nii juhtus ka kummarite ja töösokkidega, mis seisid rõõmsalt hommikuses padukas verandal oodates pahaaimamatut omanikku.
Kui järgmine päev lõõskas jälle päike, siis sokid peesitasid ja kuivasid. Minnes lõunasele lüpsile ja haarates sokipaari enda kätte, jooksis terve parv keldrikakandeid laiali. Sokid olid pakkunud eelajaloolistele mutikatele peavarju ja niiskust, mis äkitselt nende kohalt kadus.
Shane näitas peale kauba meile nippi, kuidas sokkidest saab viimaegi välja kanda. Kui kanda tuleb auk, siis keera lihtsalt kand päka peale ja kanna edasi. Ma viisin selle teooria veel edasi. Kui päka koha peale ka auk kantud, siis keera sokki nii kaua edasi, kuni sokk pooleks. Olen jõudnud oma eksperimendiga poole peale ehk siis kannas ja päka peal on auk sees ja nüüd kannan kolmandat veerandit katki.:D

Blogi on jõudnud vist oma madaljärku, kuna pole kuu aega väga midagi muud teinud, kui töötanud ja suuremaid seiklusi pole olnud. Kuna midagi kirjutada ikka tahaks, siis see annab võimaluse igasugusest pahnast kribada.
Järgnevalt siis mainime ära, mida me telekast vaatame. Jah, asjad on nii kaugele jõudnud, et tuleb telekava tsiteerida.:D Kyle juures vaadatud ja armsaks saanud "Suure Paugu teooria" tuleb siin ka telekast 2x nädalas, nii on meie päevad jagatud pauguta ja pauguga päevadeks. Märt vaatab pühapäeval oma lemmik seepi("Ilusad väiksed valetajad") 4st ilusast keskkooli neiust, keda millegi pärast terroriseerib keegi salapärane "A". (Täiendused - lisaks ka veel hirmus Jason ja salapärane Ian, kes aga viimases osas ära tapeti). Märt räägib, et sari on põnev, aga kui ausalt öelda see sari koosneks 4st salapärasest ja ilusast keskooli tüübist, siis me seda vaevalt vaataks.:D

Õhtuste makaronide kõrvale vaatame "Ameerika naljakamaid koduvideoid" tänu millele on mõnigi kord mõni spagett tugitooli vahele kõvast hirnumisest kukkunud. Kaks parimat: Ühes sõidavad mingid geeniused mööda järve VANNIGA ringi. Vanni ääre peale on seatud laud, laua peal on käru. Käru peal on pesumasin. Ja võite ise arvata kas see seal püsib kaua või mitte. Teises on näha pisut karate-sparringut. Mingi dressiga vend ürsib ühe tüübiga, kellel on mega vägev vunts. Vunts aga läheb äksi täis ning lööb pöördega löögiga esimese venna abil drywalli suure augu sisse.
Luban, et rohkem telekast ei räägi, kuna lähme 30. märtsist 2. nädalaks puhkusele ja sellest peaks kindlasti midagi põnevat kooruma. Ja nüüd vaatame kella 6seid uudiseid edasi.:)
kui millestki muust pole rääkida, siis ilmast võib ikka juttu puhuda.
21.03 ilus päiksepaisteline päev.
22.03 sadas vihma terve päeva. Kõvasti.
23.03 oli vist üks palavamaid ilmasid siin oldud aja jooksul. Suvel polnud ka nii vägevat päikest ja sooja ilma kui praegu. Toas palav ja ainult pükste väel saab olla.
24.03 sadas vihma terve päeva. Mitte nii kõvasti. (Parandus: õhtu, kell on 19:46. Päev otsa on juba sadanud, kraavid uputavad ja läbi jõe enam ATV-ga hästi ei saa). Toas on jahe. Pusa seljas ja vahel on tulnud mõte haarata dressipükste ja jope järgi.
27.03- hommikusöögi ajal plagistame hambaid ja väristame õlgu kui külma piima koos helvestega näost sisse ajame. Pärast hommikust lüpsi läheb täisvarustus selga, et sooja saada. Pärast lõunast lüpsi on nii palav väljas ja toas, et särk maas saab ainult ringi lasta. Õhtul topin vaikselt vatte juurde. Ühes päevas 4 aastaaega. Igav sellise ilmaga ei hakka.

Vahe peal läks siin väga külmaks, nii et isegi lähedal olevale mäele tuli päevaks lumemüts pääle. Öösel pidi vahva konnadega fliisi peale tõmbama. Hommikul külmetasime ja toppisime tööle minekuks mitu palitut peale. Elutoas veetsin ühe hommikupooliku jope, mütsi ja salliga. Väljas ei saanud kinnasteta ollagi. Praegu ööd suht soojad, et võib käed teki alt väljas hoida ja hommikul võib isegi T-särgi väel toas ringi patseerida.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enam jaolt on vahelduva pilvisusega selge ja muutlik ilm(ehk siis keegi ei tea, mis järgmiseks tuleb). Meenuvad õndsad momendid NZ retke algul, kui me Kyle juures olime Kerikeris ning õhtul filme vahtisime, mütsid peas ja joped seljad nagu kaks Nisu Unot. Winterless North siiski :)

Täna juhtus mul pisut vigurit võrriga. Hakkasin ruttu lüpsile minema, aega oli napilt, sest olin ennast unustanud sedasama blogi lugema ja irvitama. Paarutasin siis kruusateede vahel ja tuli miskipärast meelde Mardi lugu ühest külapeost, kus mingi tüüp oli tsikli võtnud ning poole tunni pärast longates tagasi tulnud lausega "Ma käisin Tallinna maantee peal tokki!". Mõtlesin, et haa, ise küll ei käiks. Umbes viie sekundi pärast aga tekkis järgmise kurvi tagant mulle nina ette valge lint, mis pidi seal lehmi tõkestama ning sai ka minu ära tõkestatud. Lühidalt - käisin ka tokki. Kahju pole suur, võrrile paneme homme keti peale tagasi ja on jälle nagu Miška.

Pisut eelarvamustest - vaatasime mingit filmi, kus ühe teatud koha peal lõi peakangelane takso ärandamise eesmärgil ära mingi turbaniga tüübi, kes roolis oli. Ma kostsin endamisi "vaesed Indialased" ning hetk hiljem mõtlesin, et äkki polnudki Indialane. Kui olin oma kahtlusi Mardile maininud, tuli kiire vastus: "Oli kindlalt. Tal oli turban peas!"

Michael rääkis veel ühe huvitava lehmafakti:
Kui koppel on pikemat aega lehmade päralt ja muru on väheseks jäänud, siis hakkavad nad erinevaid võimalusi vaagima. Üheks võimaluseks on testida, kas hirmuärataval karjusel on ikka elekter sees. Seda teevad nad väga kavala nipi abil. Panevad oma vurrud(pidi väksema laksu saama sealt kaudu) elektrikarjusele ja vaatavad, kas saavad särtsu või mitte. Kui on antud roheline tuli, siis kargavad tavaliselt üle aia. Säh sulle lolli lehma. Kui vaja(nälg näpistab), siis tuleb tarkus ka välja.

Tähelepanekuid koplist vol. 2 - Lehmadele viiakse iga päev koplisse suur kärutäis mingit pruuni magusa lõhnaga kraami, mis näeb välja nagu liiv või midagi sarnast. Nimi on kohalikus keeles "palm kernel" või midagi säärast. Lehmadele see läheb mega hästi peale ja kaerakäru juures on pidev järjekord. Nii kui mõnele lehmale janu peale tuleb, lendab teine kohe pulti. Muidu on kõik tore, aga kui lehmi lüpsile viia, siis on neid sealt palm-kerneli vankrist keeruline lahti saada. Mart kasutab oma salavõtteid - teeb mingit nahkhiire-kähinat, mille peale punikut kohe vehkat teevad. Ma olen sunnitud lootma ATV võimule ja niisama räuskamisele. Täna (29mar) olid lehmad eriti tropid ja ei tahtnud kuidagi liigutada. Sõitsin ühele konkreetselt ATVga sisse ja hakkasin minema pressima - ikka ei liiguta. Ka sabast tirimise peale mitte. Lõpuks töötas järgmine võte - tuli hüpata otse kärusse sisse ja sealt lehmadele koht kätte näidata. Lõpuks töötas.
Vahest lähevad lehmad käru juures mugides ka veits liialt hoogu või kannustab neid puhas ahnus tagant. Täna leidsin koplis ühe lehma, kes nägi välja, justkui oleks rannapalli alla neelanud. Oli ennast nii täis parkinud et ei saanud korralikult joostagi. Lasi ölpsaku-ölpsaku nagu oleks puujalad all. Pärast aga tuli välja, et tal oli kaltsiumipuudus ehk "milk fever". Keeras külili maha ja hakkas vaikselt vedru välja visakama. Sama jama oli ka cowshedis - üks lehm oli otse värava all siruli, nagu oleks värava alla jäänud. Varsti vajus veel paar lehma ära. Täitsa püss! Haydenile tundus asi juba liiga kahtlane ning kutsusime kõiketeadva Michaeli appi. Tuli välja, et kõigil samal ajal milk fever kallal ning tuli ära ravida. Selleks - pirakas nõel otse kaelaveeni ja hea pudelitäis kaltsiumilahust takkajärgi. Ning kümne minutiga on jalad all jälle. Täitsa ime!
Viimane lehmaajamine enne puhkust andis veel viimase võimaluse ladvaõunu kividega alla pilduda. Keelatud vili on ikka kõige magusam ja maik oli juba kätte saadud, nii et ei jäänud muud üle kui pihta anda. Iga kord kui puust mööda põrutasin, siis loopisin paar kivi teele. Ükski ei tahtnud ubinaid alla tuua. Võtsin siis viimase kivi ja põrutasin ladva poole teele ja oh imet- 3 õuna kukkus alla(puu otsa oli selleks ajaks jäänud hõredalt 6 õuna). Selline vedamine! Maitsesid jumalikult! Hetkeks mõtlesin, et äkki peaks Märdile ka ühe jätma, aga 2 surmapatu ühe hoobiga lüüa tundus sellel hetkel palju ahvatlemav. Kuradima kuratlikult hääd õunad on seal puu otsas ikka. Ma nüüd mõistan, mis Eval mõttes mõlkus:"Ma pean selle ilusa õuna ise pintslisse pistma , muidu Aadam võtab ise ära!" Ja Aadamat teades oleks ta seda ka kindlasti teinud. Nii, et paradiisiaiast oleks meid kindlasti välja kupatatud. Väikse religioosse monoloogiga võib selle blogipostituse ka lõpetada. Jumal tänatud!

Uuuel aastal uue tööga (ja uue hooga)!

Märdiga leidsime Kawakawast hea teisekäigu poe, kust saime 1.3 taala eest

(umbes 1euro) endale suure hulga raamatuid, mida nirude ilmade ja

mittesoodsa tuule korral rannal lugeda, Seal samas linnas asuvad

arvatavasti lõuna poolkera kuulsamad pellerid- Hundertwasseri tualetid.

Hundertwasser oli kuulus aaria arhitekt ja kunstnik, kes elas linna

lähedal elektrita majas kuni surmani. Pidime ka siis ikka kuulsasse

hoonesse oma märgi maha jätma. Katusel kasvas muru ja seinad olid täis

kõik võimalikku klaasitööd. Väga muhe peller.
Head surfi kohta otsides möödusime teest, millel nimeks Cemetery Road. Ja

väikses kirjas sildi all nurgas oli No Exit. Võttis muigama küll.:)
Ühel sajusel päeval 90 mile beachil raamatuid lugedes sõitis meiega

samasse parklasse suur SUV, mille numbrimärgiks oli "TAHK" ja selle all

ilutses punases kirjas "Soviet Union". Mina mõtlesin, et mis kuradi tahku

ta taga ajab, aga Märt pani pildi kokku. Vene tähtedes TAHK on ju tank.:D

Mingi vene uusrikas on siia poole maad ka jõudnud.:)
Üldiselt oli 2 nädalat pärast jõule suhteliselt kontstante koerailm ja

seda ka 31. detsembril. Käisime NZ kõige põhjapoolsemas tipus ära, kust

avanes ka vaatamata udule väga võimas vaade. Nemad siin räägivad, et 2

ookeani saavad kokku, aga minu meelest on ikka 1 suur Vaikne Ookean. 2

mere kokku saamine oli võimas vaatepilt- erinevatelt suunadest tulevad

lained põrkusid suures vahu möllus kokku. Ronisime veel pisut kaljudel ja

nautisime maailmalõpulikku tunnet.
Väga erilist tunnet ei olnud, et nüüd hakkaks kohe uus aasta. Olime

varunud ühe šampuse ja pisut õllet, et ikka eestlaslikult aastavahet

tähistada. Uni aga tekkis peale.:D Jalutasin veel pisut rannas ja mõne

sekundiga vajus igale poole udu. Pole sellist välkkiiret udu veel enne

kogenud. Nähtavus oli pmst null. Ootasime kärsitult südaööd, et saaks

šampusel korgi pealt lasta ja väärt kraami mekkida ja ausalt öeldes magama

minna.:) Nagu öeldakse, et mis sa teed vanaaasta õhtul, selline tuleb su

aasta ka. Meie surfasime, lugesime raamatuid, jõime õllet ja magasime.:)

Tuleb ilus aasta.:D Ajasime veel pilkases pimeduses veel pisut mula ja

vahtisime paari karetti, mis pidutsevad maoorid kõrval kämbis vasta

taevast lasid. Siis keerasime ennast autosse kerra ära, millest sai siia

maani kestev traditsioon, kuna telki ei viitsi väga üles panna.:D

Jaanuari alguses külastasime nädalakese veel Kyle-i KeriKeris. Ta oli

värvanud eriti tööka sakslase, kes ise vihkas germaanlasi ja ei saanud

aru, miks neid siin nii palju on.:D Kõige tähtsamaks missiooniks oli minna

Davidi(puvilja aia omanik) jahiga merele. Käisime ka järjekordsel

"juhatuse koosolekul" ja jagasime oma seiklusi teistega. Jooksutasime veel

Millyt(Davidi mitte eriti nupukas koer) ja meenutasime vanu aegasid(2 kuu

taguseid :D). Aega sisustasime Kyle jää pakkimise, Big Bang Theory

vaatamisega ja jooksmas käimisega. Lõpuks jõudis ka kord purjetamise

päevale. Toimus võistlus nimega Rum Race. Selline rohkem lõbusõiduna

mõeldud võistlus, kes saab auhinnaks rummi.:) Meie olime väga

motiveeritud. Ilm oli aga suhteliselt räbal ja arvati, et võistlus jääb

üldse ära. Võistlus algas Russell-i sadamas kahuripauguga ja siis

tõmbasime jahile kõvemad sõlmed sisse. Davidi vana rivaali

"Fantoomi"(kujutage ette fantoomi ja selline see jaht välja ka nägi ja

haihtus meie silme eest sama kiirelt) jaoks oli selline rajum ilm

perfektne ja näitas meile ainult ahtrtit. Meil oli käed ja jalad tööd

täis. Märt oli peapurje valves ja mina olin attackide(masti liigutamine

vasakule või paremale poole paati, et tuulest maksimum võtta) muskel(kui

ma ei eksi, siis boutimine vms purjetamisalases terminoloogias :D-

konsulteerida Siim Maiveliga). Tuul oli päris tugev ja swell

(ookeanilainetus) ulatus mõningates kohtades 2 meetrini(laine kõrgust

loetakse laineharja tagant), nii et mõne suurema laine korral polnud

lähedal asuvaid jahte näha. Päris võimas tunne oli niimoodi looduse

meelevallas olla. mõni hetk olime küljega täiesti vees, nii et pidime

laeva külje peal püsti seisma.:D Kõva tuul ja vihm ei andnud ka asu. 4h

purjetamist aga möödus kiiresti isegi elementide kiuste ja jõudsime üle

finiši joone 4ndana. david lootis paremat, aga kuna tal oli eelmisest

võidust handicap(tänu eelnevatele võitudele antakse rohkem lisaminuteid

vms) päris suur. vahe peal tõmbas südame pahaks küll, aga hoidsin oma

maitsva lõuna Poseidoni haarde ulatusest väljas. Bay of Islands kus me

sõitsime oli isegi koerailmaga väga ilus. Nägime ära Uus-Meremaa kalleima

kinnisvara. Maksis vist midagi 15 milli kanti. Kodu sadamasse jõudes

tegime juba rahulikamtes oludes väikse õhtuoote ja saime teada, et üks

Pink Floydi liikmetest annab kontserdi NZ-s. Oi kuis oleks tahtnud seal

olla... Tänasime Davidit pardale võtmise eest ja asusime märgade, aga

õnnelikena Kerikerisse teele, esimese unistusena silme ees soe dušš.

Aitasime Kyle sõbrast rallimeest ja saime selle eest Kerikeri kuulsaid

fish and chipse. Kuna jääautos ainult 3 kohta ja meid oli 4, siis

otsustasime Märdiga külmutuskasti minna. Päris lõbus sõit, kuigi tagumendi

peale hakkas. Kyle vana pullivend pani külmutuse ka mõneks ajaks tööle.:P

Jõudsime aga lõpuks õnnelikult destinatsiooni.
Kyle rääkis, et tahtis jääautoga 2 piffi peale võtta. Seisma jäädes

avastas, et need olid hoopis pikajuukselised meeshipid(Kyle ja ta

naisteõnne). Võttis nad ikkagi peale ja pani nad külmikusse. Tüübid jäid

väga rahule. Hay maaaan. I havent riden in a ice truck before maaaan. Lets

doooo disss maaan. :D
Vaatasime filmi nimega "Orphan"(orb), kust oma üllatuseks avastasime eesti

keeles rääkiva inimese ja ühe peategelastest, kes on Eestist pärit

mõrvarorb. Peale seda filmi ei julgeks ma küll välismaalasena ühtegi last

Eestist lapsendada. fimis mainitakse veel Sangla mõisa, mis stsenaariumi

järgi oli lastekodu. Ei tea, kas see ka päriselt nii on.

Raglan - NZ kõige kuumem surfimeka. Sellele kohale olime silma visanud

juba sellest ajast saadik, kui surfipisik külge hakkas. Maru kaua läks

aega, aga lõpuks, ühel ilusal jaanuarikuu päeval, sõitsime Northlandist

minema, Aucklandist ruttu läbi ja Raglanisse ära. Linn oli üli chill

(mitte temperatuuri poolest, mis oli 30 lähedal) - kõik üli rannalõnguseid

ja muidu laid-back tüüpe täis. Tasuta nett oli ka, mida oli näha

raamatukogu ees istuva rahvahulga pealt. Üritasime leida I-saiti, millele

näitasid igalt poolt sildid, aga millegipärast ei hakanud silma. Kui hästi

järele mõtlesime, saime aru, et tegelt pole I-saiti vajagi ja keerasime

suuna ranna poole, et nautida seda surfi-valhallat. Pärast tükki aega

mägedes paarutamist jõudsime lõpuks kõige kuulsama koha juurde - Manu Bay

- kus on isegi mingi surfifilm tehtud. Rand oli autosid pungil täis ja iga

suurema laine peal carvisid tüübid ringi nii et seda nägu. Märt läks kohe

väga änksi täis ja põrutas kohe wetsuiti ja surfilauda kangutama, aga

võttis varsti hoo maha, kui selgemalt randa nägi. Nimelt ei olnud tegu

mitte liivaranna, vaid suure hunniku munakividega rannas, kuhu murdlained

otsa sõitsid ja kust surfarid lähedamalt ja kaugemalt mööda driftisid.

Asja iva oli aga selles, et kui tokki käia (mida meiega üsna 100%

tõenäosusega oleks juhtunud), siis lõpetad üsna kiiresti sealsamas

munakivide peal. Kaine mõistus sai lõpuks surfi-ahvivaimustusest üle ja

läksime otsima kohta, kus saaks ennast ilma suuremate kaskadööritrikkideta

proovile panna. Whale Bay, teine populaarne koht, osutus veel hullemaks

killeriks, seega tõmbasime linna poole tagasi ja leidsime hea suure ranna,

kus lihtsurelikud sõitsid. Meile sobis täiesti, kuigi tuul oli pisut

valelt poolt (kõige parem on tuul maalt merele, mitte vastupidi) ja lained

veits segased. Sõitsime whitewateriga ringi ja tundsime, kuidas surfiskill

paraneb.

Järgmine hommik, kui pilved olid kohalike mägede pealt ära sõitnud mõneks

ajaks, põrutasime ruttu kohalikku pirakat mäetippu (midagi 700 kandis)

vallutama. Nii kui autost välja saime, hakkas kohe padukat tulema ja

pugesime mõneks hetkeks tagasi.

Järgmiseks peatuspunktiks oli meie NZ tripi üks tähtsamatest matka

eesmärkidest- Tongariro rahvuspark. Peetakse seda üheks ilusamaiks ühe

päeva matkaks maailmas. Selles pargis asuvad 3 vulkaani- Tongariro,

Ngauruhoe ja Ruapehu. Teine sellest nimekirjast on LOTR tuntud mägi nimega

Mt. Doom. Selle matka ajal sai kõvasti igasuguseid filmi teemalisi

nohiklikke nalju tehtud, millest sai ka mõned videod tehtud. Me ei ole

ikka normaalsed.:)
Enne parki minemist veetsime veel ühe õhtu meile juba tuntud termaalspas

Taupos, kus nautisime lähimat tunnet saunale, mis me lähi jala saame.

Kuuma vee kose all mõnuledes ei tulnud mõttesegi, et järgmiseks päevaks on

üle 20km matk planeeritud.
Järgmisel päeval seatsime ennast Tongariro poole teele. Parklas kohtusime

hipiohtu lillelapsest Austraalia kooliõpetajaga, kellel oli meiega sama

plaan matkata läbi vulkaanimaa. Olime umbes tund aega mäkke rühkinud kui

hakkas äkki vihma sadama ja asi läks iga minutiga hullemaks. Tuul puhkus

ka kõvasti näkku, nii et matk ei olnud üldsegi mitte meeldiv. Neiu

otsustas varsti tagasi pöörduda, meie aga tahtsime vähemalt esimesse

matkamajja jõuda. Maja tuligi praktiliselt järgmise kurvi tagant välja

pärast neiu lahkumist. Seal soojendasime ennast üles ja kuivatasime

märjaks saanud kraami. Nendes hüttides kohtab igat sorti rahvast. Saime

tuttavaks paari neiuga, kellest ühel on Soomes sugulased ja on isegi

Tallinna väisanud. Mõned inimesed, kes kõrgemalt olid eluga hütini

jõudunud, rääkisid hirmulugusid 100m/s puhuvatest tuultest ja peaaegu

mäelt minema lendamisest. Otsustasime pöörduda tagasi parklasse oma auto

turvalisse kookonisse ja oodata paremat ilma. See õhtu aitasime veel

poolkülmunud ameerika turiste, kes olid 3h oma autot oodanud. Lõpuks

jõudis ka nende sohver kohale ja üks neist oli nii tänulik, et lubas oma

tulevasele pojale meie nime anda.:D
Järgmine päev oli juba parem ilm ja seega müttasime kohe mäkke. Hütt, mis

asus 1400m peal, oli veel päiksepaistest ümbritsetud, aga mida kõrgemale

ronides läks ilm aina rohkem halvemaks. Vihma ja tuult trotsides ja oma

lühikesed püksid kiiremas korras pikkade vastu vahetades rassisime

väsimatult edasi. Nüüd hakkas juba meile suuremal hulgal rahvast vastu

voorima. Suurem osa inimestest läbib raja teistpidi, kuna see rohkem

allamäge. Maastik muutus iga sammuga aina marsilikumaks. Raja kõige

kõrgemas osas oli tuul väga vali ja vihma sadas ka horisontaalselt näkku,

aga mõni väga hetero tegelane oli tulnud lühikeste pükste ja t-särgiga ja

suurima naertausega vastu.:D Igasuguseid sulelisi ja karvalisi võis siin

näha. Mimmidest kuni vaarvaarisadeni välja, kes julgelt si%a ilmaga mäe

peal rassisid. Õnneks hakkas varsti selginema ja siis hakkas selguma, miks

seda loetakse üheks ilusamaks ühe päeva matkamiseks maailmas. Nagu oleks

sattunud teisele planeedile. Peale hingatava õhu ei erine see paik väga

Marsist. Ja siis me nägime meie sihtpunkti jalamit- Ngauruhoe ehk LOTR-ist

tutnud Mt. Doom, kuhu Frodo oma "kallikese" viis. Tippu me tänu pilvedele

ei näinud, mis oligi mäe kõrgust arvestades(2294m) hea, kuna see oleks

meie ronimistuhinat kõvasti pärssinud. Jalam oli umbes 1800 meetri

kõrgusel ja sealt mäkke jalutas(meenutas rohkem ronimist) umbes 2h. Ülesse

jõudes oli igal pool näha jääd ja mõnel pool susisesid vulkaanilised

väävlikorstnad. Kraatri juurde jõudes selgines nagu tellimise peale ilm ja

nägime ümbritsevat hingematvat vaadet. Märt elas karakterisse sisse ja

loopis oma sõrmuse üle ääre, mille aga stsenaariumi vastaselt pärast ära

tõi. Kraatris oli isegi suurem hulk lund, kus sai mõned lumepallid

voolitud. Tegime väikse vale pöörde ka ja sattusime veel sügvamale auku.

Sealt jõudsime vulkaani küljele, kust kiirete hüpete ja väikse sörgiga

saime alla tulla. Poolel teel avastasin, et saab ka kergemalt alla- kanni

peal. Vulkanokelgutamise leiutamine viis kahjuks peaaegu pükste

mahakandmiseni, aga lõbu oli samas laialt. Ja vaated... Oeh... ei ole mina

varem selliseid näinud. Nagu siin öeldakse- Sweet as! Mägi vallutatud

asusime tagasi teele. Enamus inimesi teevad selle tee ühte pidi läbi, meie

tegime mõlemat. Märt vallutas veel Mt. Tongariro, ühe teise vulkaani, mina

rahuldusin Mt. Doomiga. Ilm läks täiesti selgeks ja sai täielikult natuida

vaikust, mis siin mägede vahel oli kõrvu lukustav. Rahvas vooris kõik

hommikul ära, nii et õhtu poole oli palju rahulikum jalutada. Parklasse

tagasi jõudes oli läbitud 35km-40km ja tõusu oli umbes 2000m ehk siis

jalad olid omadega päris läbi.
Järgmiseks päevaks oli plaan vaadata kolmandat suuremat vulkaani- Mt.

Ruapehu, mis on ka selle rahvuspargi aktiivseim. Aitasime ühe õnnetu

sakslase teise parklasse, kuna ta oli shuttle bussist maha jäänud.

Puhusime mõnusat juttu ja teise parklasse jõudes andis ta meile "vaeva"

eest 30 taala. Naljatasime, et võimegi sellega siin raha teenida. Jäimegi

parklasse ööseks ja enne magamaminekut lugesin veel LOTR raamatut, endal

vaateks Mt. Doom. Kas saab olla paremat kohta selle raamatu nautimiseks?
Teise päeva hommikul oli jalg pisut pakk all, aga sellest hoolimata

asusime Ruapehu poole teele. Jalamini oli "ainult" 10km jalutada ja siis

võis alles onima hakata. Lähemale jõudes aga pidime selle plaani hülgama,

kuna ruapehu oli mõnusa lumemütsi all ja ei tahtnud oma poolkõva

varustusega mäge vallutama minna. Otsustasime lihtsama raja kasuks, mis

viis mägijärvedeni(Upper ja Lower Tama lake). Enne teele asumist käisime

läbi ka sealses vulkaanimuuseumis. Jõudes järvedeni otsustasime, et ei

viitsi sama teed tagasi minna ja tahtsime teha väikest "lõiget" autoni,

mis viis läbi rajata tundmatu ala. Tahtsimegi pisut põnevust ja näha

kohti, mida tavaline turistijalg ei tatsu. Ja me ei pidanud pettuma.

Mägijõgi kosega ja alpitaimed koos ümbritsevate mägedega tegid selle

päeva. Ma üritasin autoni jõuda madalamat teed pidi, Märt ronis rohkem

kõrgemalt. Pärast mitmeid mägedest üles ja alla voorimis jõudsin

suhteliselt läbimatu kadakalaadse võsani ja sain rasket viisi teada, et

oleks pidanud, kas veel madalama või siis kõrgema tee valima. Pärast

vöikest võsa ragistamist jõudsin kõrgemale künka otsa, kus nautisin

vaadet, aga samas nentisin, et läbimatut võsa minu ja autopargi vahel on

200m. Otsustasin veel mäge ronida ja vaadata, mis suurema kaljunuki tagant

paistab. Jalg oli päris tönts otsas ja veevaru oli ka suht otsakorral, nii

et otsustasin kiiremas korras mingi marsruudi välja valida. Õnneks nägin

kaljunuki tagant, et kadakapiir hõreneb ainutl 30m laiuseks, aga alla

saamine osutus tänu järsule kallakule pisut ekstreemseks. Rahulikult

ronides jõudsin võssi äärele ja nägin, et Märt oli samadele järeldustele

jõudunud ja ragistas viimaseid meetreid kaugemal. Märt mõõtis mulle parima

marsruudi tihnikust välja ja pärast veerandtunnist ponnistust sain ka

kindla maa peale jala panna. Kätel olid mõned "jeesuse kannatused" nagu me

neid kutsusime, kuna võsa ei tahtnud mind nii lihtsalt läbi lasta. Kuna

laskumine oli kindlasti lähedal olevast hütist näha ja meie eredad särgid

ei teinud meid väga märkamatuks, siis otsustasime majakest eirata, kuna

meie "lõige" võis olla pisut keelatud tegevus. Mööda kuivanud jõesängi

liikudes jõudsime lõpuks väsinute ja õnnelikena rajani ja sealt autoni.

Päeva saagiks jäi 30km ja omajagu mitte planeeritud tõusu. Polnud elu sees

nii palju mägesid roninud ja olin endaga maru rahul.:D Ja üks tähtsamaid

matkamisi meie NZ reisil oli edukalt läbitud! Frodo oleks ka meie üle uhke

olnud.
Raglanist suundusime Hamiltonisse, mis on NZ üks kõige kiiremini kasvavaid

linnasid. Seal nägime ühte eriti ontliku sportlast. Mees jooksis parklas

ringi teosammul ja gaasimask peas. Päris naljakas vaatepilt oli. Minu

teooria oli see, et kuna me olime sõudeklubi juures, siis see tegelane oli

mingi eriti kõva sõudja ja enam tavalisest jooksmisest talle ei piisanud.
Hamiltoni silmapasistvaimaks külastusteks sai sealne botaanikaaed, mis

koosnes erinevates stiilides ja ajajärkudes aedadest. Meie mõlemi

lemmikuks oli Jaapani aed, kus sai vastava stiiliga majas nautida vaadet

tiigile ja seal paiknevatele kaladele. Seal oli kõike suurest roosiaiast

kuni vene stiilis kirikutornini välja.
Hamiltoni muuseum oli oma ette vahva ettevõtmine. Praktiliselt kõik

stendid ja eksponaadid olid interaktiivsed ja sai igal pool käe külge

panna.

Saabusime siis Hawkes Bay-sse, kus pidi kuulujuttude järgi kõvasti tööd

olema. Meie meelehärmiks avastasime, et kõvem töö hakkab siin alles

Veebruaris pihta, milleni on veel paar nädalakest aega. Meil olid aga

finantsid suht viimase piiri pääl, nii et meie juba suur rotisus

digimuutus ultrabudgetkoonerluseks. Meie sunnitud töötusel olid ka oma

head küljed. Saime rohke vabaaja sisustada surfamise, spordi ja raamatute

lugemisega.
Mida on siis ühel õigel surfikerjusel vaja?
1. Rand(soovitavalt heade lainete, dušši ja pelleriga)- Ocean Beach
2. Magamiskoht, kuhu seadusesilm ei jõua- Te Mata park, kus mõnus sportida

ja kust avaneb vaade kogu ümbruskonnale, aga kust meid siiski peale kaht

nädalat välja tõsteti
3. Suurem provintsikeskus(poed, vesi, raamatukogu, internet, elekter)-

Hastings, Napier
4. Auto- Nissan sinilind, meie ustav kaaslane, mis pisut laguneb(keegi

sõitis ühe külje peegli maha, autovõtmeks on nuga ja tamiil ning esiaknaid

ei saa ilma neid ohverdamata alla lasta), aga muidu on tiptop sõiduvormis.


Kuna meie rahavarud on suht kokku kuivanud, siis otsime poe tavaliselt

põhjalikult headest diilidest läbi. Leidsin mingi Itaalia võlts nutella

saiamäärde üliodavalt ja pistsin kohe ostukorvi. Tulin mingi hetk teise

tiiruga samasse kohta tagasi ja avastasin sealt õnneliku Märdi. teadvustas

koheselt, et on leidnud ulme hea diili. Tõstsin oma ostukorvis oleva

artefakti üles ja ütlesin, et kas see või. Hakkasime mõlemad kõvasti

naerma. Surfilõngustele ei jää ükski hea diil nägemata.:D

Kuna olime põhiliselt pesitsenud Hastingsis, siis otsustasime minna kaema

piirkonna teist suuremat keskust Napier-i. Parkisime auto kesklinna ära ja

oh imet- olime suutnud oma autosse sisse muukimise traadi ära kaotada.

Järgmiseks konstrueersime tamiilist ja tükist leg rope-ist(vidin, mis

kinnitab surfilaua su jala külge) avamisvahendi. Selle saime lahti Märdi

hiina terasest noaga, mille suutsime ära kaotada. Avastasime, et lusikaga

saab ka auto ust vabalt avada. Kui selle ka olime ära kaotanud, läks loosi

konservi(ja auto)avaja.
Napier on kuulus oma art deco stiilis hoonete pärast, kuna pärast suurt

maavärinat 30ndatel ehitati enamus majasid selle moeröögatuse järgi üles.

Õhtu otsustasime veeta ilusas merevaatega parklas, kus kalamehed terve öö

möllu panid. Hommikul ärgates oli meie kojamehe vahele pandud hoiatus

Napier-i linnalt, et me mustlase seadusi rikkudes(paberil oli reaalselt

nii kirjas) enam kunagi seal kandis ei ööbiks. Järgmiseks ööks läksime

tagasi juba vanasse ära proovitud kohta Te Mata peak parklasse.
Seal pole meid veel keegi kunagi kimbutanud ja sportimiseks vajalik park

on ka lähedal. Väga Californialik koht on see. Parklast avaneb pimedas

vaade kogu Hastingsi linna tuledele, kuhu saab neiuga romantikat tegema

tulla. Vihma ei saja praktiliselt üldse ja pinnamood on ka selline

mõnusalt mägine. Metsas kasvavad California redwood puud, mis oma

suuruselt palju alla ei jää teisel pool lompi kasvavatele sugulastele.
Surfilõnguste päevane sisse tekkinud rutiin:

Ärkame esimeste päiksekiirte peale kell 7,8.
Väike metsatiir ja raamat, söök
söök- sai ja määre(nutella, mesi, moos, pähklivõie)
9st avatakse raamatukogu, kust saame kogu päevase vaimutoiduse
5st neetiring ja tööotsimine ning välismaailma kontakt
Vetsus veepütid täis, poodi varusid täiendama ja põrutame 8km juba

tuttavasse parklasse. Õhtul 1.5 tunnine sport.
Söök- makaronid ubadega(mõnikord ka maisiga) worchesteri kastmes või

tuunikala, makrell saia pealseks.
Kui tundub, et keha vajab veel midagi, siis tõmbame multivitamiini pilli

sisse ja asume raamatuid lugema kuni pimedani.
Siis vaatame rüperaalist filmi, klahvi puhastus ja 10-11 tuttu.
Vahel vahin pisut õhtu pimeduses tähti taevas. Lõunataevast ikka huvitavam

seirata. Kõik uus ja huvitav.:)
PS! Märdi habe on juba kolme nädalane ja annab varsti juba metsjeesuse

mõõdu välja. Kuu aja piiri ületades teeme teaduslikel ja ajaloolistel

kaalutlustel pildi ka.

Netis töid jahtides komistasime järjekordse Kyle-i postituse otsa. Otsib

rahvast, kes teda jää-äriga aitaks. Ja ta otsib alati kenasid neidusid,

kuid millegi pärast nad ei tule tema juurde.:D Üks kord kuulasime, kuidas

üks majutuskohta sooviv neiu talle helistas. Kyle vana naljamees küsis

kohe, et kas ta on vallaline. Germaania piff olevat selle peale tugeva

aaria aktsendiga öelnud: whaiii aaar juu aaasking mii tiss? :D Millegi

pärast neiu ei tulnud... :D Sellepärast otsustasime Kyle-le väikse krutski

teha ja vastasime ta kuulutusele:
Hi!
We are 2 hot Estonian girls(single) who are looking for accomodation. Our

names are Maarika ja Vaarika and we would like to stay with you.
We can do lots of things...
Our phone number: ..........(päriselt meie number)

Õhtu poole saime vastuseks sellise sõnumi:
Hey you mother fucker I was just about to text 2 hot single chicks but

when I put in the number your name came up!!

See tegi meie päeva.:D

Tööd otsides leidsime sellise indialasest kontraktori(tüüp, kes ajab rahva

kokku ja paneb nad tööle ning koorib enamuse papist enda tasku), kellel

nimeks Sukhtvinder Kooner. Saime veel mitu päeva naerda.

Märt tuli oma õhtuselt jalutuskäigult ja kohtas seal mingit tüüpi, kes

teadis indialast, kes võib meile äkki tööd pakkuda. Märt siis tutvustas

mind:" This is my other half Mart..." Tervitasin viisakalt ja hakkasin

mõtlema, et see tüüp võis pisut valesti aru saada, et me oleme äkki homod

või midagi sellist. Märt olevat ise ka poole lause peal seda arvanud.

Indialane meie sms-ile ei vastanud ja meie saime jälle naerda.

Oma igapäevast tööotsingut tehes avastasime äkitselt meile ideaalselt

sobiva töökuulutuse. Otsitakse 2te inimest farmi tööle. Konks oli selles,

et see töö asus 400-500km lõunasaarel asuvas väikses külas Baihamis.

Otsustasime ikka kandideerida ja saime juba samal päeval vastuse, et

skypeime ja siis vaatame edasi. Skypesime ja lootsime, et jätsime hea

mulje. Pidid veel meie soovitajatele helistama, kelleks valisime Shanei ja

Kyle. Arvasime, et nad müüvad meid kindlasti potsensiaalsetele

tööpakkujatele perfektselt maha.:D Ja paari tunni pärast tuligi juba

vastus, et pange aga lõunasaarele ajama.:D Kyle pärast helistas ja rääkis

alguses, et oli meid hullult maha teinud(me jagasime ta pulli tegemise ära

ja ajasime keltsa vastu) ja pärast tunnistas, et oli meid kõvasti

reklaaminud. Egas midagi, kodinad kokku(tegelikult kõik asjad niikuinii

autos ehk siis kõik koos :D) ja padavai wellingtoni poole teele, kust

lähevad praamid lõunasaarele. Meid oli juba paar päeva tagasi viisakalt

pargist välja k visatud, nii et pidime leidma muu koha elamiseks.

Avastasime suurepärase pimeda nurga hipodroomi kõrvalt ja seal veetsime

oma Hastings-i viimase öö. Järgmine päev oli mõnus jälle liikuda uute

seikluste poole.
Wellingtoni jõudes avastasime, et millegi pärast olid inimesed ennast

kostümeerinud. Arvasime alguses, et see on seotud ülikooli algusega ja

mingi taoline üritus on käimas. Kohalikult purjakil semult järele pärides

saime teada, et olime kogemata sattunud Wellingtoni linna kõige

populeersemale ja tähtsamale üritusele-mingi tähtis Rugby turniir :D.

Linna peal nägime kõiki võimalikke ja võimatuid kostüüme- tüüpidest, kelle

ainsaks rõivaks oli pitsakarp ümber niude, kuni vallatute nunnadeni, kes

päris politsei mundris meestele soovisid õnne hea kostöömi valiku

suhtes.Olime suutnud ajastamisga ikka täkkesse panna. Kas kõik on ikka

juhus?:) Mida osta viimaste kopikate eest? Meeste puhul on see suht

nobrainer- ikka õllet.:D Nautisime meid ümbritsevat melu ja limpsisime

mõnuga märjukest.
Järgmisel päeval läksime praamile, mis osutus 3-4h minikruiisiks, kus sai

nautida vägevaid vaateid mõlemale saarele. Enne lõunasaare sadamat pidime

läbima Norra fjorde meenutava laevatee. Veendusime selles, et kõik on

lõunasaarel mitu korda suurem ja ilusam(paljud inimesed põhjasaarel olid

seda maininud).

Farmi Mart ja Märt ehk kuldse lahe lehmapoisid

Pärast pikka sõitu käänulistel lõunasaare teedel saabusime Bainhami, kus

ootas meid Haldane-ide pere. Isa Rob on kauboi mütsiga muhe lehmapoiss ja

ema Debbie asjalik maatüdruk. Poeg Ollie asjatab koos isaga farmis ja on

ka väga lahe sell. Tutvused tehtud, läksime meie majakest üle vaatama.

Olles üle kuu aja autos maganud ja muud moodi rough-inud(karmilt elanud

nagu Rob naljatades ütles) oli see maja nagu unistuste loss. Kõikide

mugavustega 2 toaline suurepärase vaatega laiuvatele nõlvadele.

Ajasin üks päev lehmi lüpsile ja äkitselt hüppas keegi mu ATV istmele.

Selleks ootamatuks tegelaseks osutus perekoer nimega Queeney, keda kutsume

Märdiga Mukiks. Lamas tähtsalt sadulas ja haukus iga aeglasema vissi

peale.

Pisut meie igapäevasest tööst ka:
4.00- hommikul äratus. Jah lugesite õigesti. Mõni läheb see aeg alles

magama, meie aga alustame oma usinat tööpäeva. Sööme ja siis kimame ATV

või motikaga mööda karjateid lüpsile.
4.30- algab hommikune lüps. Üks meist tavaliselt ajab lehmi mööda pimedat

koplit taga ja teine lüpsab usinalt.
Kogu tegevus toimub majas, kus tiirleb 50 kohaga karusell(niimoodi kutsume

me pöörlevat põrandat, kuhu lehmad lüpsiajaks peale jalutavad). Meie

paneme lüpsimasinad peale ja teises otsas jalutavad juba mitmeid kilosid

kegemana maha. Et karuselli atraktiivsemaks teha, on terve ringi peale

paigaldatud ka söögiküna, kust saab head ja paremat naha vahele vihtuda.
Kuivaks imetud udaraga tüdrukud(girls-nii kutsutakse hellitavalt meil

lehmi) suunatakse karjamaale tagasi, kus hakkavad juba uut piima

sünteesima. Kõige lõpus tulevad haiged lehmad, kellel on haigus, mis teeb

jalad nõrgaks ja piima hulka vähendab ka. Nende ravimeid sisaldav piim

antakse vasikatele, kuna seda ei tohi inimtarbeks müüa.
8.30 hommikuse lüpsi lõpp, lebo, hommikusöök
10.00- lõunane töö- tavaliselt umbrohu tõrje või mõni muu suvaline farmi

töö. Tõrjume peamiselt mingit okkalist taime ja põldmarja, mis pidid siin

kõige suuremad nuhtlused olema. Ise olles suur põldmarja fänn neelan mõru

pilli alla ja loodan, et botaanikud andestavad mulle.:)
12.30- tõrje tehtud, lõuna, lebo
14.00- päevane lüps. Karja teine osa tuleb ka tühjaks tõmmata ja siis
16.30- lõpetame tavaliselt loeme tööpäeva lõppenuks.


Kuna üks peamisi tegemisi farmis on lüpsmine, siis toon välja milliseid

udaraid võib siin kohata.
X-jalg mininisa- kõige hullemat sorti udar. Maadled ennast pooleks, enne

kui lüpsimasina alla saad. X jalgade vahelt annab udarat kätte saada ja

nisasid peab mikroskoobiga otsima.
Superstar/skeemitaja- üks ainuke isend selles kategoorias. Kui hakkan

masinat peale panema, siis kukub jalgade perutama ja virutama. Peab paari

karsuelli ringi maha rahunema ja rangid pannakse ka tagumendi peale. Meie

arvame, et tal lihtsalt tekkis üks päev skeem, kuidas pikemat aega kõike

seda suupärast kraami sisse vitsuda. Või siis on ta superegoga lehm, kes

arvab, et talle on kõik lubatud, kuna tal nii suur udar on.
"Laske mind ette või kohe lõhkeb" udar- mõni tormab karusellile ja piim

juba tilgub ja udar on kohe lõhkemise ääre pääl. Parem kiiresti masin

peale panna.
"Nisa streigib" udar- ühest nisast ei tule midagi. Kaput.
Mutant udar- tavalise nelja nisa asemel on mõnel punikul 5,6,7.. nisa. Eks

valikut peab olema.

Udar on nagu sõrmejälg- iga ühel erinev ja see teeb töö pisut

vaheldusrikkamaks ja lõbusamaks.

Avastasin teel koplist koju maha jäetud maja juurest sidrunipuu, mille

juurde tegime Märdiga ka raksus käigu. Selle puu sidrunid on tavapärasest

magusam ja mitte nii hapu. Paari päevaga sai koti täis otsa, kuna

vitsutasime neid isuga niisama filmi kõrvale.

2 esimest töö nädalat sai läbi ja terve nädalavahetus oli aega

lähiümbrusega tutvust teha. Kuna elame suht rural-is(väga karuaugus)

kohas, kus suurem linnake on 45km kaugusel, siis kõik sisseostud teeme

pikemaks perioodiks. Pealekauba saab seal raamtukogus välismaailmale teada

anda, et veel eksisteerime ja ei ole maamuna pealt veel täielikult

haihtunud.
Kuna meil reede ka vaba, siis saime nädalavahetusest maksimumi võtta ja

asusime NZ kõige külastatavasse Abel Tasman rahvusparki teele. Kuna

detsembrilõpu kõvad vihmad olid päris mitmes kohas teed ära viinud ja tänu

sellele ei saanud me tahetud rajale lähedale. Leidsime aga üleujutustest

puutumatu raja ja asusime seda vallutama. Tegemist oli rannikuäärse teega,

mis viis mäkke, kust avanes vaade kogu lahele. Enne seda aga tegime vale

pöörde randa, mis osutus kõige ilusamaks osaks sellest päevast. Ilusad

liivased rannad vaheldusid erinevates kujudes kaljudega, mida mööda

innukalt ronisime, kuni jüudsime tänu tõusu peale tulekule ummikusse ja

pidime tagasi sama teed minema. Superilus päev oli rohke päiksepaistega ja

nautisime ka sooja merevett. Kuna me mujale rahvusparki väga lähedale ei

saanud, siis otsustasime kodu lähedal asuvat rada avastama minna järgmine

päev. Muidugi ostsime poest ka kasti kesvamärjukest(loe: õltsi), et oma

esimesi nädalaid kauboidena tähistada ja noo muidugi hammas läks ka

verele.:D
Boulder lake track
Järgmisel päeval läksime avastama rada, mis algab enam vähem naabri põlla

tagant. Päev oli pilvitu ja veebruari(augusti siinses mõistes) kuiselt

soe, seega perfektne matkamiseks. 25km tee viis mägedest ümbritsetud järve

juurde. Mis see 25km ikka päevaga jalutada ei ole. Aga asi ei ole niii

lihtne.:) Enne järve äärde jõudmist tuleb teha ära tõus alla 100m kuni

1400 meetrini. 1.4km mäe otsa jõudes, mida kutsutakse lehma sadulaks, oli

mul toss suht väljas. 5-6h järjest trampimist ja laskusime lõpuks 1000m

peale, kus asus üliilus mägijärv- Boulder Lake. Järve kaldal asus väike

majake, kus väsinud reisilised võivad enda jalga puhata ja öö veeta. Meie

otsustasime agsa telgi kasuks, et ikka rohkem looduses viibida. Me polnud

ainsad telkijad. Terve kari vanemaid inimesi oli telkla üles löönud.

Nautisime veel viimaseid kiiri, mis loojuv päike üle mäeharja meie

nägudele heitis. Taevas oli selge, mis tähendas ilusat tähist taevast.

Öösel ärkasin üles, et pisutlõunataevast kiigata ja ilma lähima

tsivilisatiooni valgusmürata oli see hingemattev vaatepilt.
Järgmine päev matkasime sama tee tagasi, aga kuna enamus rajast oli

allamäge, siis oli see avantüür palju kergem. Kõige kõrgema mäe peal

nautisime pikemalt vaadet üle terve kuldse lahe rajooni. All pool rajal

olid kaljus lõhed, millest üks oli isegi 20m sügav. Sinna poleks küll

tahtnud pimedas metsas komistada. Rajalt alla jõudes olid minu jalad küll

päris läbi ja andsid veel 4 päeva hiljem tunda.
Minu jaoks vist kõige raskem matk üldse, kuna töö nädal oli selja taga ja

nii palju tõusu pole varem tatsanud peale Tongariro loomulikult.
24. veebruar 2012- Head vabariigi aastapäeva! Päev algas nagu iga

tavaline. Sõitsin motikaga lüpsile ja Märt ajas karja. Parkisin motika

ilusti ära ja kukkusin kõvasti lüpsma. Umbes tunni aja pärast ütles

Michael(farmi manager), et tal on midagi mulle näidata. Pahaaimamatult

läksin välja ja vaatasin, et midagi põleb. Alguses ei saanud arugi, mis

hunnik see põleb. Siis aga koitis karm reaalsus: see hunnik oli ilus armas

punane motikas, mis aina suurema leegiga lõõmas. šokk oli päris suur, et

kuidas ja mida müra??? Tuli välja, et võrr oli kukkunud elektikarjuse

peale ja bensiinipaagil olnud bensiin oli süüdanud leegi, mis eskaleerus

väikseks lõkkeks. Bossid võtsid asja väga rahulikult, mille üle olin väga

üllatunud. Öeldi ainult, et järgmine kord pargi kuhugi mujale ja kustutama

ei ole vaja minna, muidu äkki kindlustus ei kata kahju. Ma olin küll

intsidendist nördinud, aga muu rahvas isegi lohutas ja kiitis muud tööd

takka. 3 nädalat olen suutnud tööl olla ja juba põletan asju maha.:D Mis

seal ikka- tegijatel juhtub.:)

Michael (farmi manager ja kõiketeadja) rääkis ühel heal hommikul, kui

elektrikarjuse mahamonteerimine jutuks tuli, häid legende, mis "nemad omal

ajal tegid". Olid siis tüübid töökaaslastega proovinud, kes suudab kauem

elektrikarjusest kinni hoida. Lisaks katsetati ka erinevaid meetodeid -

kes hoidis varvastega, kes vastu põlve - üks eriti kõva vend oli isegi

hammaste vahel hoidnud! Ja teadmisi tuli mitmesuguseid - kasulikumaid vist

oli see, et kõige vähem saab särakat siis, kui käega kinni võtta ja samal

ajal ise ühe jala peal seista. Vaat sulle füüsikat :) Ja veel honorable

mentionina - Michaeli vana ülemus oli NII kõva vend olnud, et võtnud

elektrikarjusele voolu andval karbil mõlemad klemmid kätte, üks ühte,

teine teise, ja siis seisnud koos nendega nagu Thor. Iga elektrisärtsuga

olevat tüübil kõik käekarvad püsti visanud, aga lahti polevat lasnud :)

Selliste meeste vastu pole meil küll midagi panna :)

Üks päeva mõnusamaid hetki on koidu hämaruses karja ajada, kuna siis näeb

kogu päeva tärkamist tema täies ilus. Iga päev üllatab loodus millegi

huvitavaga. Üks hommik sain 10 minutit perfektset vaadet mägedele: tõusev

päike piilus üle mägede ja läbi puuvõra hõredamast kohast. Asjale andis

muinasjutulise ilme igal pool laiuv udu, mis tegi valguse veel

maagilisemaks. Ja nii kiiresti kui see hetk tuli, oli ta ka läbi. Aga

õnneks pakub iga päev selliseid müstilisi hetki.

Üks lüpsja eelistest on see, et me saame oma töövilju ka nautida. Ehk siis

saame värskelt lüpstud piima mekkida.Mmmm-uuuu.:) See piim on eriti hea:

4-4,5% rasvasisaldusega, mis annab sellise mõnusa kreemja meki. On täpselt

tädi Maali poolkoore ja poe poolvee vahe peal. Moosisaiaga koos viib keele

alla.

Kolmapäevahommikune üllatus - Mart läheb hommikul peldikusse, natukese aja

pärast kostab hirmus kolin ja mürin ja kirumine "No mida müra? Mismõttes?"

Läksin vaatama ja selgus tõsiasi - sitapott oli täiesti kildudeks

plahvatanud. Justkui oleks granaat sisse lastud või hirmus mürakas peeru

põrutatud. Täitsapüss! Sitapott läinud! Kolme nädalaga on meie arvele juba

päris mitu asja kogunenud - alles põles võrr ära pärast seda, kui külili

kukkus. Nüüd sitapott ka tagantjärgi. Mardi selgitust tuli välja, et tema

ei teinud midagi. Isegi potile ei jõudnud istuda. Müstika. Rob käis ka

vaatamas, irvitas natuke, ja mainis et "You guys have been eating too much

rubbish.." Ehk siis peeretuse variant vist. Varsti tuleb plumber. Sitapoti

jäänuste koristamisel aga lahenes mõistatus - sitapotis olev sinine jubin,

mida me kõik mingiks ventiiliks pidasime, oli hoopis kolmekilone hantel,

mis teadmata põhjustel paiknes loputuskati peal ja sealt alla sadades

lõhkus sitapoti ära. Õnneks läks vist skeem läbi :)