Lõunarindel muutustega

Olin Märdile 100 NZ taala võlgu ja andsin selle talle sulas ära. Minule üllatuseks oli sajadollarilise peal kuulus füüsik Sir Rutherford või siis nagu Haapsalu kurikuulus füüsikaõpetaja sõnaraamatuse hääldusega ütles: "Räääseföööd."
Kuu aega töötatud ja teine vaba nädalavahetus auga välja teenitud. Otsustasime minna Lõunasaare kõige põhjapoolsemat tippu kaema. Koha nimeks oli Farewell Spit ehk siis otsetõlkes Hüvastijätu Sülg.:D See pidi olema maailma pikim(35km) liivaluite maasäär vms.:D Uusmeremaalastele kohe meeldib panna kohtadele selliseid tiitleid, aga võib öelda, et need kohad on väga võimsad. Mööda sülge jalutades oli küll selline tunne nagu kõnniks mööda Hiiumaa rannaäärt- mändide uinutav aroom ja vetikate mõnus lõhn. Selja taha vaadates aga koduse rannaääre idüll vaheldus Uus-Meremaa kurvika pinnamoega. Jalutasime mõned kilomeetrid edasi ja siis suundusime sääre teisele rannale. Sinna jalutasime läbi kõrbemaastiku, kus ka mõned väiksed oaasid asusid. Rannal seisis uhkelt üks pika kaelaga lind, kes isegi Märdi lähenemiskatsetest hoolimata ei pilgutanud silmagi. Mina sain perfektset fotomodelli purki jäädvustada ja lõpuks sulelisel kannatus katkes ja lendas minema. Sain veel õhkutõusust väga uhke pildi! Rand oli nii suur ja lai, et sai harrastada silmad kinni pikemat aega jalutamist. Päris vabastav kogemus.
Edasi ronisime mööda künklikke lambaid täis karjamaid, kuni jõudsime Cape Farewell-i(Hüvastijätu neem) juurde. Neeme juures asuvad lahedad mere poolt uuristatud koopad ja kaljusse uhutud kaared

3-0. Suutsime ühel kärul kummi katki sõita. Õnneks oli Märt roolis, kuna hakkasin juba uskuma, et mulle on keegi needuse peale pannud. Loodame, et rohkem midagi enam ära ei lõhu. Fingers crossed...

Punikute käitumuslikud eripärad
Dr.Sooba(üle ilma tuntud punikuloog/alter ego) on oma sõltumatus Šveitsi laboratooriumis teinud mitmeid käitumuslikke katseid lehmadega ja teinud mitmeid tähelepanekuid:
-Üldiselt on lehmad suhteliselt vähe arukad loomad ehk siis kui üks loll jookseb, siis putkavad teised järgi.(sama kehtib ka kahjuks endakergendamisega lüpsja läheduses. Üks ees, siis teised järgi. 5 lehma üheaegselt oli vist rekord.)
-Lehmad on aga erakordselt mihklid aias auke leidma. Nii kui kasvõi väike läbipääs on, põrutab kohe esimene kavalam punik sealt läbi ja teised kohe järgi värskele heinamaale krõmpsutama. Pärast on suur karauul neid sealt ära saada, sest keegi ei taha uut hüva kraami käest anda.
-Mõnele lehmale meeldib enne lüpsmist terve stepptantsu kava esitada.
-ära kunagi lehmale lähene selja tagant, kuna vaene loom võib ehmuda ja selle tagajärjel vabastada kõik kuldsed ja pruunid mahlad.
- õed aegluubis kuubis- 2 lehma, kes mustrilt võivad vabalt õed olla, suudavad alati karja lõpus venida ja liikumatult sulle lolli näoga otsa vahtida, samal ajal kui neid häälekalt taga kannustad. Isegi kui ajad 301 ja 555 karjamaalt esimestena välja, siis on nad äkitselt suutnud viimasteks jääda. 301 on eriti kõva mutt, kuna puksib ja rammib teisi kiiremaid ees liiklejaid kui mõni neist aeglasemalt hakkab jalutama. Ja loomulikult tuleb 10m enne koplit seisma jääda nagu betoonblokk. Karju, nuta või sõida traktoriga kanni tagant- ei liigu neiu mitte üks samm. Ükskord avastasin karja järel sõites, et ühel lehmal on käejälg kanni peal :) Selgus, et lehmaks oli loomulikult 555, keda tuleb pidevalt mõne hea litakaga kanni peale pisut ergutada, et pisutki letargiast välja saada
-üks lehm näitas üles märkimisväärset huvi teise sabaaluse vastu, teisel oli samal ajal aga kange häda peal ning uudishimulik lehm sai autasuks endale kena pruuni bareti otse tuka peale.
- ka lehmad on väga kadedad nagu inimeseloomad. Nähes mööda teed taarudes teisel karjamaal krõmpsutavaid liigikaaslasi, siis peatuvad aia juures ja lasevad kuuldavale muugimisserenaadi:"MUUU(i)ks MUU(i)na ei saa!?"
- lehmadel esineb sarnaselt inimestele valikuline kuulmine. Seda tavaliselt ei kuulda kui saa kõrva ääres neile edasi liikumiseks utsitavaid sõnu karjud, aga kuuldes, et 5 koplit edasi keritakse kokku elektrikarjust, mis avab uued värsked rohumaad, siis on kõva muugimine ja galopp garanteeritud.

Tähelepanek - ühte lehmakarja on sisse sulandunud naabrite spioonlehm number 300. Erilised tundemärgid - mõlemas kõrvas ilusad suured ja roosad latakad numbrid ning ERILISELT kohtlase näoga. Isend on tagaotsitav, kuigi naabrid väga huvitatud ei paista olema, sest üks teine päev nägin nr. 300 lolli näoga kinnise värava taga vaatamas, kuidas naabri teised lehmad aias mahlakat rohtu krõmpsutavad.

Üks "kurb" uudis ka. Superstar(jalgadega vehkiv pätu lehm, keda Michael kutsus "grumpy old bitch-iks") saadeti tänu oma ekstravakantsele iseloomule MacDonaldsi purksi vahele või siis tehti nahktagiks.

Kas teate, kes on Lucy Lawless? Ei tea? Siis äkki teate sõjaprintsess Xena-t. Xena-t mängib uusmeremaalane ja alguse video on ühes siinses rannas filmitud. Huvitav fakt või mis. Veel huvitavam on see, et viimaste uudiste kohaselt on Lucy Lawless(tõlkes:Liisu Seadusetu) oma nime vääriliselt arreteeritud, kuna ta ronis koos teiste Greenpeace-i aktivistidega Shell-i tankeri masti otsa, et protestida Antarktika naftapuurtornide vastu. Go Liisu!

Vahe peal oleme suutnud Michael-ile õpetada paar eesti keelset sõna nagu näiteks kuvalda, mis talle eriti meeldib. Hääldab ta seda väga itaallasliku aktsendiga, kõlab nagu "Qvaalda".
Üks hetk tuleb Michael ja ütleb mulle arusaamatus keeles "sürinna" vms. Küsin, et mis keeles see on? Ta ütleb, et eesti keeles. Enne kui suudan ära dešifreerida ta häälduse, ütleb ta särava näoga, et see pidi Märdi kohaselt tähendama "suured rinnad". Hakkasin kõvasti naerma ja lõpuks panin nende häälduse siis kokku. Olevat nad Märdi käest küsinud, mis oleks parimad naiste lantimislaused. Mainisin, et need laused võivad hoopis näolaksu esile kutsuda.:D Pulli ikka saab. Aga ainult maikuus kui lehmadel tuleb talvepuhkus.:D

Üks agrofakt ka.
95% NZ piimast eksporditakse mujale maailma. Ehk selle pärast on vist siinse piima hind päris kallis- 1€. Kuid selle peale öeldakse, et naisuke on sul kallis.

Naaber ja kolleeg Hayden tuli üks õhtu ja tõi meile ülimegahääd banaanikooki. Makaroni ja nussasaiade kõrval oli see kui taevaneste.

Üks päev avastasin igapäevast teed pidi lehmi koplisse ajades, et tee kõrval on õunapuu. Õnn oli suur, aga kõik õuna olid ladvas. Kurja! Järgmine päev jälle mööda sõites nägin, et lehm nuusutab midagi maas. Lähemalt uurides nägin, et ilus ladvaõun on alla kukkunud. Lehm väga õunast ei hoolinud, aga ma olin nagu ääääärämedalt õnnelik. Lõin klahvid sisse ja oioi kui hää see ubin oli. Meenusid kohe soojad septembri kuu päevad. Siis muigasin omaette, kuna sain aru, et siinses mõistes ongi september. Igastahes andestan täielikult Eevale, kes paradiisiaias raksus käis. Õunad on seda väärt!:D

Michael rääkis loo lehmast ta eelmisest töökohast, kellele meeldis elektrikarjuste alt läbi pugeda ja oli üldse selline kaval sell. Lõpuks sai selle puniku pulli tegemistest villand ja monteeeriti talle kaelaümber rihm, millest ulatus välja antenn. Igakord kui see üleannetu lehm tahtis koplist putku panna, siis püüdis antenn elektrikarjuse kinni ja sai sealt hea säraka. Pärast seda seiklemishimu kahanes tal oluliselt. Naljakas on ette kujutada lehma, kellel antenn küljes. Õnneks NZ-s on välk väga harv nähtus, nii et ta peaks olema suurema šhoki eest kaitstud.

Üks päev oli ilus ilm, teine päev sadas kui oavarrest. Nende kahe päeva vahel mõelda, et tuleb äkki ilus ilm on saatuslik kõigele, mis on pandud päikse kätte eelmine päev kuivama. Nii juhtus ka kummarite ja töösokkidega, mis seisid rõõmsalt hommikuses padukas verandal oodates pahaaimamatut omanikku.
Kui järgmine päev lõõskas jälle päike, siis sokid peesitasid ja kuivasid. Minnes lõunasele lüpsile ja haarates sokipaari enda kätte, jooksis terve parv keldrikakandeid laiali. Sokid olid pakkunud eelajaloolistele mutikatele peavarju ja niiskust, mis äkitselt nende kohalt kadus.
Shane näitas peale kauba meile nippi, kuidas sokkidest saab viimaegi välja kanda. Kui kanda tuleb auk, siis keera lihtsalt kand päka peale ja kanna edasi. Ma viisin selle teooria veel edasi. Kui päka koha peale ka auk kantud, siis keera sokki nii kaua edasi, kuni sokk pooleks. Olen jõudnud oma eksperimendiga poole peale ehk siis kannas ja päka peal on auk sees ja nüüd kannan kolmandat veerandit katki.:D

Blogi on jõudnud vist oma madaljärku, kuna pole kuu aega väga midagi muud teinud, kui töötanud ja suuremaid seiklusi pole olnud. Kuna midagi kirjutada ikka tahaks, siis see annab võimaluse igasugusest pahnast kribada.
Järgnevalt siis mainime ära, mida me telekast vaatame. Jah, asjad on nii kaugele jõudnud, et tuleb telekava tsiteerida.:D Kyle juures vaadatud ja armsaks saanud "Suure Paugu teooria" tuleb siin ka telekast 2x nädalas, nii on meie päevad jagatud pauguta ja pauguga päevadeks. Märt vaatab pühapäeval oma lemmik seepi("Ilusad väiksed valetajad") 4st ilusast keskkooli neiust, keda millegi pärast terroriseerib keegi salapärane "A". (Täiendused - lisaks ka veel hirmus Jason ja salapärane Ian, kes aga viimases osas ära tapeti). Märt räägib, et sari on põnev, aga kui ausalt öelda see sari koosneks 4st salapärasest ja ilusast keskooli tüübist, siis me seda vaevalt vaataks.:D

Õhtuste makaronide kõrvale vaatame "Ameerika naljakamaid koduvideoid" tänu millele on mõnigi kord mõni spagett tugitooli vahele kõvast hirnumisest kukkunud. Kaks parimat: Ühes sõidavad mingid geeniused mööda järve VANNIGA ringi. Vanni ääre peale on seatud laud, laua peal on käru. Käru peal on pesumasin. Ja võite ise arvata kas see seal püsib kaua või mitte. Teises on näha pisut karate-sparringut. Mingi dressiga vend ürsib ühe tüübiga, kellel on mega vägev vunts. Vunts aga läheb äksi täis ning lööb pöördega löögiga esimese venna abil drywalli suure augu sisse.
Luban, et rohkem telekast ei räägi, kuna lähme 30. märtsist 2. nädalaks puhkusele ja sellest peaks kindlasti midagi põnevat kooruma. Ja nüüd vaatame kella 6seid uudiseid edasi.:)
kui millestki muust pole rääkida, siis ilmast võib ikka juttu puhuda.
21.03 ilus päiksepaisteline päev.
22.03 sadas vihma terve päeva. Kõvasti.
23.03 oli vist üks palavamaid ilmasid siin oldud aja jooksul. Suvel polnud ka nii vägevat päikest ja sooja ilma kui praegu. Toas palav ja ainult pükste väel saab olla.
24.03 sadas vihma terve päeva. Mitte nii kõvasti. (Parandus: õhtu, kell on 19:46. Päev otsa on juba sadanud, kraavid uputavad ja läbi jõe enam ATV-ga hästi ei saa). Toas on jahe. Pusa seljas ja vahel on tulnud mõte haarata dressipükste ja jope järgi.
27.03- hommikusöögi ajal plagistame hambaid ja väristame õlgu kui külma piima koos helvestega näost sisse ajame. Pärast hommikust lüpsi läheb täisvarustus selga, et sooja saada. Pärast lõunast lüpsi on nii palav väljas ja toas, et särk maas saab ainult ringi lasta. Õhtul topin vaikselt vatte juurde. Ühes päevas 4 aastaaega. Igav sellise ilmaga ei hakka.

Vahe peal läks siin väga külmaks, nii et isegi lähedal olevale mäele tuli päevaks lumemüts pääle. Öösel pidi vahva konnadega fliisi peale tõmbama. Hommikul külmetasime ja toppisime tööle minekuks mitu palitut peale. Elutoas veetsin ühe hommikupooliku jope, mütsi ja salliga. Väljas ei saanud kinnasteta ollagi. Praegu ööd suht soojad, et võib käed teki alt väljas hoida ja hommikul võib isegi T-särgi väel toas ringi patseerida.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enam jaolt on vahelduva pilvisusega selge ja muutlik ilm(ehk siis keegi ei tea, mis järgmiseks tuleb). Meenuvad õndsad momendid NZ retke algul, kui me Kyle juures olime Kerikeris ning õhtul filme vahtisime, mütsid peas ja joped seljad nagu kaks Nisu Unot. Winterless North siiski :)

Täna juhtus mul pisut vigurit võrriga. Hakkasin ruttu lüpsile minema, aega oli napilt, sest olin ennast unustanud sedasama blogi lugema ja irvitama. Paarutasin siis kruusateede vahel ja tuli miskipärast meelde Mardi lugu ühest külapeost, kus mingi tüüp oli tsikli võtnud ning poole tunni pärast longates tagasi tulnud lausega "Ma käisin Tallinna maantee peal tokki!". Mõtlesin, et haa, ise küll ei käiks. Umbes viie sekundi pärast aga tekkis järgmise kurvi tagant mulle nina ette valge lint, mis pidi seal lehmi tõkestama ning sai ka minu ära tõkestatud. Lühidalt - käisin ka tokki. Kahju pole suur, võrrile paneme homme keti peale tagasi ja on jälle nagu Miška.

Pisut eelarvamustest - vaatasime mingit filmi, kus ühe teatud koha peal lõi peakangelane takso ärandamise eesmärgil ära mingi turbaniga tüübi, kes roolis oli. Ma kostsin endamisi "vaesed Indialased" ning hetk hiljem mõtlesin, et äkki polnudki Indialane. Kui olin oma kahtlusi Mardile maininud, tuli kiire vastus: "Oli kindlalt. Tal oli turban peas!"

Michael rääkis veel ühe huvitava lehmafakti:
Kui koppel on pikemat aega lehmade päralt ja muru on väheseks jäänud, siis hakkavad nad erinevaid võimalusi vaagima. Üheks võimaluseks on testida, kas hirmuärataval karjusel on ikka elekter sees. Seda teevad nad väga kavala nipi abil. Panevad oma vurrud(pidi väksema laksu saama sealt kaudu) elektrikarjusele ja vaatavad, kas saavad särtsu või mitte. Kui on antud roheline tuli, siis kargavad tavaliselt üle aia. Säh sulle lolli lehma. Kui vaja(nälg näpistab), siis tuleb tarkus ka välja.

Tähelepanekuid koplist vol. 2 - Lehmadele viiakse iga päev koplisse suur kärutäis mingit pruuni magusa lõhnaga kraami, mis näeb välja nagu liiv või midagi sarnast. Nimi on kohalikus keeles "palm kernel" või midagi säärast. Lehmadele see läheb mega hästi peale ja kaerakäru juures on pidev järjekord. Nii kui mõnele lehmale janu peale tuleb, lendab teine kohe pulti. Muidu on kõik tore, aga kui lehmi lüpsile viia, siis on neid sealt palm-kerneli vankrist keeruline lahti saada. Mart kasutab oma salavõtteid - teeb mingit nahkhiire-kähinat, mille peale punikut kohe vehkat teevad. Ma olen sunnitud lootma ATV võimule ja niisama räuskamisele. Täna (29mar) olid lehmad eriti tropid ja ei tahtnud kuidagi liigutada. Sõitsin ühele konkreetselt ATVga sisse ja hakkasin minema pressima - ikka ei liiguta. Ka sabast tirimise peale mitte. Lõpuks töötas järgmine võte - tuli hüpata otse kärusse sisse ja sealt lehmadele koht kätte näidata. Lõpuks töötas.
Vahest lähevad lehmad käru juures mugides ka veits liialt hoogu või kannustab neid puhas ahnus tagant. Täna leidsin koplis ühe lehma, kes nägi välja, justkui oleks rannapalli alla neelanud. Oli ennast nii täis parkinud et ei saanud korralikult joostagi. Lasi ölpsaku-ölpsaku nagu oleks puujalad all. Pärast aga tuli välja, et tal oli kaltsiumipuudus ehk "milk fever". Keeras külili maha ja hakkas vaikselt vedru välja visakama. Sama jama oli ka cowshedis - üks lehm oli otse värava all siruli, nagu oleks värava alla jäänud. Varsti vajus veel paar lehma ära. Täitsa püss! Haydenile tundus asi juba liiga kahtlane ning kutsusime kõiketeadva Michaeli appi. Tuli välja, et kõigil samal ajal milk fever kallal ning tuli ära ravida. Selleks - pirakas nõel otse kaelaveeni ja hea pudelitäis kaltsiumilahust takkajärgi. Ning kümne minutiga on jalad all jälle. Täitsa ime!
Viimane lehmaajamine enne puhkust andis veel viimase võimaluse ladvaõunu kividega alla pilduda. Keelatud vili on ikka kõige magusam ja maik oli juba kätte saadud, nii et ei jäänud muud üle kui pihta anda. Iga kord kui puust mööda põrutasin, siis loopisin paar kivi teele. Ükski ei tahtnud ubinaid alla tuua. Võtsin siis viimase kivi ja põrutasin ladva poole teele ja oh imet- 3 õuna kukkus alla(puu otsa oli selleks ajaks jäänud hõredalt 6 õuna). Selline vedamine! Maitsesid jumalikult! Hetkeks mõtlesin, et äkki peaks Märdile ka ühe jätma, aga 2 surmapatu ühe hoobiga lüüa tundus sellel hetkel palju ahvatlemav. Kuradima kuratlikult hääd õunad on seal puu otsas ikka. Ma nüüd mõistan, mis Eval mõttes mõlkus:"Ma pean selle ilusa õuna ise pintslisse pistma , muidu Aadam võtab ise ära!" Ja Aadamat teades oleks ta seda ka kindlasti teinud. Nii, et paradiisiaiast oleks meid kindlasti välja kupatatud. Väikse religioosse monoloogiga võib selle blogipostituse ka lõpetada. Jumal tänatud!