Märdiga leidsime Kawakawast hea teisekäigu poe, kust saime 1.3 taala eest
(umbes 1euro) endale suure hulga raamatuid, mida nirude ilmade ja
mittesoodsa tuule korral rannal lugeda, Seal samas linnas asuvad
arvatavasti lõuna poolkera kuulsamad pellerid- Hundertwasseri tualetid.
Hundertwasser oli kuulus aaria arhitekt ja kunstnik, kes elas linna
lähedal elektrita majas kuni surmani. Pidime ka siis ikka kuulsasse
hoonesse oma märgi maha jätma. Katusel kasvas muru ja seinad olid täis
kõik võimalikku klaasitööd. Väga muhe peller.
Head surfi kohta otsides möödusime teest, millel nimeks Cemetery Road. Ja
väikses kirjas sildi all nurgas oli No Exit. Võttis muigama küll.:)
Ühel sajusel päeval 90 mile beachil raamatuid lugedes sõitis meiega
samasse parklasse suur SUV, mille numbrimärgiks oli "TAHK" ja selle all
ilutses punases kirjas "Soviet Union". Mina mõtlesin, et mis kuradi tahku
ta taga ajab, aga Märt pani pildi kokku. Vene tähtedes TAHK on ju tank.:D
Mingi vene uusrikas on siia poole maad ka jõudnud.:)
Üldiselt oli 2 nädalat pärast jõule suhteliselt kontstante koerailm ja
seda ka 31. detsembril. Käisime NZ kõige põhjapoolsemas tipus ära, kust
avanes ka vaatamata udule väga võimas vaade. Nemad siin räägivad, et 2
ookeani saavad kokku, aga minu meelest on ikka 1 suur Vaikne Ookean. 2
mere kokku saamine oli võimas vaatepilt- erinevatelt suunadest tulevad
lained põrkusid suures vahu möllus kokku. Ronisime veel pisut kaljudel ja
nautisime maailmalõpulikku tunnet.
Väga erilist tunnet ei olnud, et nüüd hakkaks kohe uus aasta. Olime
varunud ühe šampuse ja pisut õllet, et ikka eestlaslikult aastavahet
tähistada. Uni aga tekkis peale.:D Jalutasin veel pisut rannas ja mõne
sekundiga vajus igale poole udu. Pole sellist välkkiiret udu veel enne
kogenud. Nähtavus oli pmst null. Ootasime kärsitult südaööd, et saaks
šampusel korgi pealt lasta ja väärt kraami mekkida ja ausalt öeldes magama
minna.:) Nagu öeldakse, et mis sa teed vanaaasta õhtul, selline tuleb su
aasta ka. Meie surfasime, lugesime raamatuid, jõime õllet ja magasime.:)
Tuleb ilus aasta.:D Ajasime veel pilkases pimeduses veel pisut mula ja
vahtisime paari karetti, mis pidutsevad maoorid kõrval kämbis vasta
taevast lasid. Siis keerasime ennast autosse kerra ära, millest sai siia
maani kestev traditsioon, kuna telki ei viitsi väga üles panna.:D
Jaanuari alguses külastasime nädalakese veel Kyle-i KeriKeris. Ta oli
värvanud eriti tööka sakslase, kes ise vihkas germaanlasi ja ei saanud
aru, miks neid siin nii palju on.:D Kõige tähtsamaks missiooniks oli minna
Davidi(puvilja aia omanik) jahiga merele. Käisime ka järjekordsel
"juhatuse koosolekul" ja jagasime oma seiklusi teistega. Jooksutasime veel
Millyt(Davidi mitte eriti nupukas koer) ja meenutasime vanu aegasid(2 kuu
taguseid :D). Aega sisustasime Kyle jää pakkimise, Big Bang Theory
vaatamisega ja jooksmas käimisega. Lõpuks jõudis ka kord purjetamise
päevale. Toimus võistlus nimega Rum Race. Selline rohkem lõbusõiduna
mõeldud võistlus, kes saab auhinnaks rummi.:) Meie olime väga
motiveeritud. Ilm oli aga suhteliselt räbal ja arvati, et võistlus jääb
üldse ära. Võistlus algas Russell-i sadamas kahuripauguga ja siis
tõmbasime jahile kõvemad sõlmed sisse. Davidi vana rivaali
"Fantoomi"(kujutage ette fantoomi ja selline see jaht välja ka nägi ja
haihtus meie silme eest sama kiirelt) jaoks oli selline rajum ilm
perfektne ja näitas meile ainult ahtrtit. Meil oli käed ja jalad tööd
täis. Märt oli peapurje valves ja mina olin attackide(masti liigutamine
vasakule või paremale poole paati, et tuulest maksimum võtta) muskel(kui
ma ei eksi, siis boutimine vms purjetamisalases terminoloogias :D-
konsulteerida Siim Maiveliga). Tuul oli päris tugev ja swell
(ookeanilainetus) ulatus mõningates kohtades 2 meetrini(laine kõrgust
loetakse laineharja tagant), nii et mõne suurema laine korral polnud
lähedal asuvaid jahte näha. Päris võimas tunne oli niimoodi looduse
meelevallas olla. mõni hetk olime küljega täiesti vees, nii et pidime
laeva külje peal püsti seisma.:D Kõva tuul ja vihm ei andnud ka asu. 4h
purjetamist aga möödus kiiresti isegi elementide kiuste ja jõudsime üle
finiši joone 4ndana. david lootis paremat, aga kuna tal oli eelmisest
võidust handicap(tänu eelnevatele võitudele antakse rohkem lisaminuteid
vms) päris suur. vahe peal tõmbas südame pahaks küll, aga hoidsin oma
maitsva lõuna Poseidoni haarde ulatusest väljas. Bay of Islands kus me
sõitsime oli isegi koerailmaga väga ilus. Nägime ära Uus-Meremaa kalleima
kinnisvara. Maksis vist midagi 15 milli kanti. Kodu sadamasse jõudes
tegime juba rahulikamtes oludes väikse õhtuoote ja saime teada, et üks
Pink Floydi liikmetest annab kontserdi NZ-s. Oi kuis oleks tahtnud seal
olla... Tänasime Davidit pardale võtmise eest ja asusime märgade, aga
õnnelikena Kerikerisse teele, esimese unistusena silme ees soe dušš.
Aitasime Kyle sõbrast rallimeest ja saime selle eest Kerikeri kuulsaid
fish and chipse. Kuna jääautos ainult 3 kohta ja meid oli 4, siis
otsustasime Märdiga külmutuskasti minna. Päris lõbus sõit, kuigi tagumendi
peale hakkas. Kyle vana pullivend pani külmutuse ka mõneks ajaks tööle.:P
Jõudsime aga lõpuks õnnelikult destinatsiooni.
Kyle rääkis, et tahtis jääautoga 2 piffi peale võtta. Seisma jäädes
avastas, et need olid hoopis pikajuukselised meeshipid(Kyle ja ta
naisteõnne). Võttis nad ikkagi peale ja pani nad külmikusse. Tüübid jäid
väga rahule. Hay maaaan. I havent riden in a ice truck before maaaan. Lets
doooo disss maaan. :D
Vaatasime filmi nimega "Orphan"(orb), kust oma üllatuseks avastasime eesti
keeles rääkiva inimese ja ühe peategelastest, kes on Eestist pärit
mõrvarorb. Peale seda filmi ei julgeks ma küll välismaalasena ühtegi last
Eestist lapsendada. fimis mainitakse veel Sangla mõisa, mis stsenaariumi
järgi oli lastekodu. Ei tea, kas see ka päriselt nii on.
Raglan - NZ kõige kuumem surfimeka. Sellele kohale olime silma visanud
juba sellest ajast saadik, kui surfipisik külge hakkas. Maru kaua läks
aega, aga lõpuks, ühel ilusal jaanuarikuu päeval, sõitsime Northlandist
minema, Aucklandist ruttu läbi ja Raglanisse ära. Linn oli üli chill
(mitte temperatuuri poolest, mis oli 30 lähedal) - kõik üli rannalõnguseid
ja muidu laid-back tüüpe täis. Tasuta nett oli ka, mida oli näha
raamatukogu ees istuva rahvahulga pealt. Üritasime leida I-saiti, millele
näitasid igalt poolt sildid, aga millegipärast ei hakanud silma. Kui hästi
järele mõtlesime, saime aru, et tegelt pole I-saiti vajagi ja keerasime
suuna ranna poole, et nautida seda surfi-valhallat. Pärast tükki aega
mägedes paarutamist jõudsime lõpuks kõige kuulsama koha juurde - Manu Bay
- kus on isegi mingi surfifilm tehtud. Rand oli autosid pungil täis ja iga
suurema laine peal carvisid tüübid ringi nii et seda nägu. Märt läks kohe
väga änksi täis ja põrutas kohe wetsuiti ja surfilauda kangutama, aga
võttis varsti hoo maha, kui selgemalt randa nägi. Nimelt ei olnud tegu
mitte liivaranna, vaid suure hunniku munakividega rannas, kuhu murdlained
otsa sõitsid ja kust surfarid lähedamalt ja kaugemalt mööda driftisid.
Asja iva oli aga selles, et kui tokki käia (mida meiega üsna 100%
tõenäosusega oleks juhtunud), siis lõpetad üsna kiiresti sealsamas
munakivide peal. Kaine mõistus sai lõpuks surfi-ahvivaimustusest üle ja
läksime otsima kohta, kus saaks ennast ilma suuremate kaskadööritrikkideta
proovile panna. Whale Bay, teine populaarne koht, osutus veel hullemaks
killeriks, seega tõmbasime linna poole tagasi ja leidsime hea suure ranna,
kus lihtsurelikud sõitsid. Meile sobis täiesti, kuigi tuul oli pisut
valelt poolt (kõige parem on tuul maalt merele, mitte vastupidi) ja lained
veits segased. Sõitsime whitewateriga ringi ja tundsime, kuidas surfiskill
paraneb.
Järgmine hommik, kui pilved olid kohalike mägede pealt ära sõitnud mõneks
ajaks, põrutasime ruttu kohalikku pirakat mäetippu (midagi 700 kandis)
vallutama. Nii kui autost välja saime, hakkas kohe padukat tulema ja
pugesime mõneks hetkeks tagasi.
Järgmiseks peatuspunktiks oli meie NZ tripi üks tähtsamatest matka
eesmärkidest- Tongariro rahvuspark. Peetakse seda üheks ilusamaiks ühe
päeva matkaks maailmas. Selles pargis asuvad 3 vulkaani- Tongariro,
Ngauruhoe ja Ruapehu. Teine sellest nimekirjast on LOTR tuntud mägi nimega
Mt. Doom. Selle matka ajal sai kõvasti igasuguseid filmi teemalisi
nohiklikke nalju tehtud, millest sai ka mõned videod tehtud. Me ei ole
ikka normaalsed.:)
Enne parki minemist veetsime veel ühe õhtu meile juba tuntud termaalspas
Taupos, kus nautisime lähimat tunnet saunale, mis me lähi jala saame.
Kuuma vee kose all mõnuledes ei tulnud mõttesegi, et järgmiseks päevaks on
üle 20km matk planeeritud.
Järgmisel päeval seatsime ennast Tongariro poole teele. Parklas kohtusime
hipiohtu lillelapsest Austraalia kooliõpetajaga, kellel oli meiega sama
plaan matkata läbi vulkaanimaa. Olime umbes tund aega mäkke rühkinud kui
hakkas äkki vihma sadama ja asi läks iga minutiga hullemaks. Tuul puhkus
ka kõvasti näkku, nii et matk ei olnud üldsegi mitte meeldiv. Neiu
otsustas varsti tagasi pöörduda, meie aga tahtsime vähemalt esimesse
matkamajja jõuda. Maja tuligi praktiliselt järgmise kurvi tagant välja
pärast neiu lahkumist. Seal soojendasime ennast üles ja kuivatasime
märjaks saanud kraami. Nendes hüttides kohtab igat sorti rahvast. Saime
tuttavaks paari neiuga, kellest ühel on Soomes sugulased ja on isegi
Tallinna väisanud. Mõned inimesed, kes kõrgemalt olid eluga hütini
jõudunud, rääkisid hirmulugusid 100m/s puhuvatest tuultest ja peaaegu
mäelt minema lendamisest. Otsustasime pöörduda tagasi parklasse oma auto
turvalisse kookonisse ja oodata paremat ilma. See õhtu aitasime veel
poolkülmunud ameerika turiste, kes olid 3h oma autot oodanud. Lõpuks
jõudis ka nende sohver kohale ja üks neist oli nii tänulik, et lubas oma
tulevasele pojale meie nime anda.:D
Järgmine päev oli juba parem ilm ja seega müttasime kohe mäkke. Hütt, mis
asus 1400m peal, oli veel päiksepaistest ümbritsetud, aga mida kõrgemale
ronides läks ilm aina rohkem halvemaks. Vihma ja tuult trotsides ja oma
lühikesed püksid kiiremas korras pikkade vastu vahetades rassisime
väsimatult edasi. Nüüd hakkas juba meile suuremal hulgal rahvast vastu
voorima. Suurem osa inimestest läbib raja teistpidi, kuna see rohkem
allamäge. Maastik muutus iga sammuga aina marsilikumaks. Raja kõige
kõrgemas osas oli tuul väga vali ja vihma sadas ka horisontaalselt näkku,
aga mõni väga hetero tegelane oli tulnud lühikeste pükste ja t-särgiga ja
suurima naertausega vastu.:D Igasuguseid sulelisi ja karvalisi võis siin
näha. Mimmidest kuni vaarvaarisadeni välja, kes julgelt si%a ilmaga mäe
peal rassisid. Õnneks hakkas varsti selginema ja siis hakkas selguma, miks
seda loetakse üheks ilusamaks ühe päeva matkamiseks maailmas. Nagu oleks
sattunud teisele planeedile. Peale hingatava õhu ei erine see paik väga
Marsist. Ja siis me nägime meie sihtpunkti jalamit- Ngauruhoe ehk LOTR-ist
tutnud Mt. Doom, kuhu Frodo oma "kallikese" viis. Tippu me tänu pilvedele
ei näinud, mis oligi mäe kõrgust arvestades(2294m) hea, kuna see oleks
meie ronimistuhinat kõvasti pärssinud. Jalam oli umbes 1800 meetri
kõrgusel ja sealt mäkke jalutas(meenutas rohkem ronimist) umbes 2h. Ülesse
jõudes oli igal pool näha jääd ja mõnel pool susisesid vulkaanilised
väävlikorstnad. Kraatri juurde jõudes selgines nagu tellimise peale ilm ja
nägime ümbritsevat hingematvat vaadet. Märt elas karakterisse sisse ja
loopis oma sõrmuse üle ääre, mille aga stsenaariumi vastaselt pärast ära
tõi. Kraatris oli isegi suurem hulk lund, kus sai mõned lumepallid
voolitud. Tegime väikse vale pöörde ka ja sattusime veel sügvamale auku.
Sealt jõudsime vulkaani küljele, kust kiirete hüpete ja väikse sörgiga
saime alla tulla. Poolel teel avastasin, et saab ka kergemalt alla- kanni
peal. Vulkanokelgutamise leiutamine viis kahjuks peaaegu pükste
mahakandmiseni, aga lõbu oli samas laialt. Ja vaated... Oeh... ei ole mina
varem selliseid näinud. Nagu siin öeldakse- Sweet as! Mägi vallutatud
asusime tagasi teele. Enamus inimesi teevad selle tee ühte pidi läbi, meie
tegime mõlemat. Märt vallutas veel Mt. Tongariro, ühe teise vulkaani, mina
rahuldusin Mt. Doomiga. Ilm läks täiesti selgeks ja sai täielikult natuida
vaikust, mis siin mägede vahel oli kõrvu lukustav. Rahvas vooris kõik
hommikul ära, nii et õhtu poole oli palju rahulikum jalutada. Parklasse
tagasi jõudes oli läbitud 35km-40km ja tõusu oli umbes 2000m ehk siis
jalad olid omadega päris läbi.
Järgmiseks päevaks oli plaan vaadata kolmandat suuremat vulkaani- Mt.
Ruapehu, mis on ka selle rahvuspargi aktiivseim. Aitasime ühe õnnetu
sakslase teise parklasse, kuna ta oli shuttle bussist maha jäänud.
Puhusime mõnusat juttu ja teise parklasse jõudes andis ta meile "vaeva"
eest 30 taala. Naljatasime, et võimegi sellega siin raha teenida. Jäimegi
parklasse ööseks ja enne magamaminekut lugesin veel LOTR raamatut, endal
vaateks Mt. Doom. Kas saab olla paremat kohta selle raamatu nautimiseks?
Teise päeva hommikul oli jalg pisut pakk all, aga sellest hoolimata
asusime Ruapehu poole teele. Jalamini oli "ainult" 10km jalutada ja siis
võis alles onima hakata. Lähemale jõudes aga pidime selle plaani hülgama,
kuna ruapehu oli mõnusa lumemütsi all ja ei tahtnud oma poolkõva
varustusega mäge vallutama minna. Otsustasime lihtsama raja kasuks, mis
viis mägijärvedeni(Upper ja Lower Tama lake). Enne teele asumist käisime
läbi ka sealses vulkaanimuuseumis. Jõudes järvedeni otsustasime, et ei
viitsi sama teed tagasi minna ja tahtsime teha väikest "lõiget" autoni,
mis viis läbi rajata tundmatu ala. Tahtsimegi pisut põnevust ja näha
kohti, mida tavaline turistijalg ei tatsu. Ja me ei pidanud pettuma.
Mägijõgi kosega ja alpitaimed koos ümbritsevate mägedega tegid selle
päeva. Ma üritasin autoni jõuda madalamat teed pidi, Märt ronis rohkem
kõrgemalt. Pärast mitmeid mägedest üles ja alla voorimis jõudsin
suhteliselt läbimatu kadakalaadse võsani ja sain rasket viisi teada, et
oleks pidanud, kas veel madalama või siis kõrgema tee valima. Pärast
vöikest võsa ragistamist jõudsin kõrgemale künka otsa, kus nautisin
vaadet, aga samas nentisin, et läbimatut võsa minu ja autopargi vahel on
200m. Otsustasin veel mäge ronida ja vaadata, mis suurema kaljunuki tagant
paistab. Jalg oli päris tönts otsas ja veevaru oli ka suht otsakorral, nii
et otsustasin kiiremas korras mingi marsruudi välja valida. Õnneks nägin
kaljunuki tagant, et kadakapiir hõreneb ainutl 30m laiuseks, aga alla
saamine osutus tänu järsule kallakule pisut ekstreemseks. Rahulikult
ronides jõudsin võssi äärele ja nägin, et Märt oli samadele järeldustele
jõudunud ja ragistas viimaseid meetreid kaugemal. Märt mõõtis mulle parima
marsruudi tihnikust välja ja pärast veerandtunnist ponnistust sain ka
kindla maa peale jala panna. Kätel olid mõned "jeesuse kannatused" nagu me
neid kutsusime, kuna võsa ei tahtnud mind nii lihtsalt läbi lasta. Kuna
laskumine oli kindlasti lähedal olevast hütist näha ja meie eredad särgid
ei teinud meid väga märkamatuks, siis otsustasime majakest eirata, kuna
meie "lõige" võis olla pisut keelatud tegevus. Mööda kuivanud jõesängi
liikudes jõudsime lõpuks väsinute ja õnnelikena rajani ja sealt autoni.
Päeva saagiks jäi 30km ja omajagu mitte planeeritud tõusu. Polnud elu sees
nii palju mägesid roninud ja olin endaga maru rahul.:D Ja üks tähtsamaid
matkamisi meie NZ reisil oli edukalt läbitud! Frodo oleks ka meie üle uhke
olnud.
Raglanist suundusime Hamiltonisse, mis on NZ üks kõige kiiremini kasvavaid
linnasid. Seal nägime ühte eriti ontliku sportlast. Mees jooksis parklas
ringi teosammul ja gaasimask peas. Päris naljakas vaatepilt oli. Minu
teooria oli see, et kuna me olime sõudeklubi juures, siis see tegelane oli
mingi eriti kõva sõudja ja enam tavalisest jooksmisest talle ei piisanud.
Hamiltoni silmapasistvaimaks külastusteks sai sealne botaanikaaed, mis
koosnes erinevates stiilides ja ajajärkudes aedadest. Meie mõlemi
lemmikuks oli Jaapani aed, kus sai vastava stiiliga majas nautida vaadet
tiigile ja seal paiknevatele kaladele. Seal oli kõike suurest roosiaiast
kuni vene stiilis kirikutornini välja.
Hamiltoni muuseum oli oma ette vahva ettevõtmine. Praktiliselt kõik
stendid ja eksponaadid olid interaktiivsed ja sai igal pool käe külge
panna.
Saabusime siis Hawkes Bay-sse, kus pidi kuulujuttude järgi kõvasti tööd
olema. Meie meelehärmiks avastasime, et kõvem töö hakkab siin alles
Veebruaris pihta, milleni on veel paar nädalakest aega. Meil olid aga
finantsid suht viimase piiri pääl, nii et meie juba suur rotisus
digimuutus ultrabudgetkoonerluseks. Meie sunnitud töötusel olid ka oma
head küljed. Saime rohke vabaaja sisustada surfamise, spordi ja raamatute
lugemisega.
Mida on siis ühel õigel surfikerjusel vaja?
1. Rand(soovitavalt heade lainete, dušši ja pelleriga)- Ocean Beach
2. Magamiskoht, kuhu seadusesilm ei jõua- Te Mata park, kus mõnus sportida
ja kust avaneb vaade kogu ümbruskonnale, aga kust meid siiski peale kaht
nädalat välja tõsteti
3. Suurem provintsikeskus(poed, vesi, raamatukogu, internet, elekter)-
Hastings, Napier
4. Auto- Nissan sinilind, meie ustav kaaslane, mis pisut laguneb(keegi
sõitis ühe külje peegli maha, autovõtmeks on nuga ja tamiil ning esiaknaid
ei saa ilma neid ohverdamata alla lasta), aga muidu on tiptop sõiduvormis.
Kuna meie rahavarud on suht kokku kuivanud, siis otsime poe tavaliselt
põhjalikult headest diilidest läbi. Leidsin mingi Itaalia võlts nutella
saiamäärde üliodavalt ja pistsin kohe ostukorvi. Tulin mingi hetk teise
tiiruga samasse kohta tagasi ja avastasin sealt õnneliku Märdi. teadvustas
koheselt, et on leidnud ulme hea diili. Tõstsin oma ostukorvis oleva
artefakti üles ja ütlesin, et kas see või. Hakkasime mõlemad kõvasti
naerma. Surfilõngustele ei jää ükski hea diil nägemata.:D
Kuna olime põhiliselt pesitsenud Hastingsis, siis otsustasime minna kaema
piirkonna teist suuremat keskust Napier-i. Parkisime auto kesklinna ära ja
oh imet- olime suutnud oma autosse sisse muukimise traadi ära kaotada.
Järgmiseks konstrueersime tamiilist ja tükist leg rope-ist(vidin, mis
kinnitab surfilaua su jala külge) avamisvahendi. Selle saime lahti Märdi
hiina terasest noaga, mille suutsime ära kaotada. Avastasime, et lusikaga
saab ka auto ust vabalt avada. Kui selle ka olime ära kaotanud, läks loosi
konservi(ja auto)avaja.
Napier on kuulus oma art deco stiilis hoonete pärast, kuna pärast suurt
maavärinat 30ndatel ehitati enamus majasid selle moeröögatuse järgi üles.
Õhtu otsustasime veeta ilusas merevaatega parklas, kus kalamehed terve öö
möllu panid. Hommikul ärgates oli meie kojamehe vahele pandud hoiatus
Napier-i linnalt, et me mustlase seadusi rikkudes(paberil oli reaalselt
nii kirjas) enam kunagi seal kandis ei ööbiks. Järgmiseks ööks läksime
tagasi juba vanasse ära proovitud kohta Te Mata peak parklasse.
Seal pole meid veel keegi kunagi kimbutanud ja sportimiseks vajalik park
on ka lähedal. Väga Californialik koht on see. Parklast avaneb pimedas
vaade kogu Hastingsi linna tuledele, kuhu saab neiuga romantikat tegema
tulla. Vihma ei saja praktiliselt üldse ja pinnamood on ka selline
mõnusalt mägine. Metsas kasvavad California redwood puud, mis oma
suuruselt palju alla ei jää teisel pool lompi kasvavatele sugulastele.
Surfilõnguste päevane sisse tekkinud rutiin:
Ärkame esimeste päiksekiirte peale kell 7,8.
Väike metsatiir ja raamat, söök
söök- sai ja määre(nutella, mesi, moos, pähklivõie)
9st avatakse raamatukogu, kust saame kogu päevase vaimutoiduse
5st neetiring ja tööotsimine ning välismaailma kontakt
Vetsus veepütid täis, poodi varusid täiendama ja põrutame 8km juba
tuttavasse parklasse. Õhtul 1.5 tunnine sport.
Söök- makaronid ubadega(mõnikord ka maisiga) worchesteri kastmes või
tuunikala, makrell saia pealseks.
Kui tundub, et keha vajab veel midagi, siis tõmbame multivitamiini pilli
sisse ja asume raamatuid lugema kuni pimedani.
Siis vaatame rüperaalist filmi, klahvi puhastus ja 10-11 tuttu.
Vahel vahin pisut õhtu pimeduses tähti taevas. Lõunataevast ikka huvitavam
seirata. Kõik uus ja huvitav.:)
PS! Märdi habe on juba kolme nädalane ja annab varsti juba metsjeesuse
mõõdu välja. Kuu aja piiri ületades teeme teaduslikel ja ajaloolistel
kaalutlustel pildi ka.
Netis töid jahtides komistasime järjekordse Kyle-i postituse otsa. Otsib
rahvast, kes teda jää-äriga aitaks. Ja ta otsib alati kenasid neidusid,
kuid millegi pärast nad ei tule tema juurde.:D Üks kord kuulasime, kuidas
üks majutuskohta sooviv neiu talle helistas. Kyle vana naljamees küsis
kohe, et kas ta on vallaline. Germaania piff olevat selle peale tugeva
aaria aktsendiga öelnud: whaiii aaar juu aaasking mii tiss? :D Millegi
pärast neiu ei tulnud... :D Sellepärast otsustasime Kyle-le väikse krutski
teha ja vastasime ta kuulutusele:
Hi!
We are 2 hot Estonian girls(single) who are looking for accomodation. Our
names are Maarika ja Vaarika and we would like to stay with you.
We can do lots of things...
Our phone number: ..........(päriselt meie number)
Õhtu poole saime vastuseks sellise sõnumi:
Hey you mother fucker I was just about to text 2 hot single chicks but
when I put in the number your name came up!!
See tegi meie päeva.:D
Tööd otsides leidsime sellise indialasest kontraktori(tüüp, kes ajab rahva
kokku ja paneb nad tööle ning koorib enamuse papist enda tasku), kellel
nimeks Sukhtvinder Kooner. Saime veel mitu päeva naerda.
Märt tuli oma õhtuselt jalutuskäigult ja kohtas seal mingit tüüpi, kes
teadis indialast, kes võib meile äkki tööd pakkuda. Märt siis tutvustas
mind:" This is my other half Mart..." Tervitasin viisakalt ja hakkasin
mõtlema, et see tüüp võis pisut valesti aru saada, et me oleme äkki homod
või midagi sellist. Märt olevat ise ka poole lause peal seda arvanud.
Indialane meie sms-ile ei vastanud ja meie saime jälle naerda.
Oma igapäevast tööotsingut tehes avastasime äkitselt meile ideaalselt
sobiva töökuulutuse. Otsitakse 2te inimest farmi tööle. Konks oli selles,
et see töö asus 400-500km lõunasaarel asuvas väikses külas Baihamis.
Otsustasime ikka kandideerida ja saime juba samal päeval vastuse, et
skypeime ja siis vaatame edasi. Skypesime ja lootsime, et jätsime hea
mulje. Pidid veel meie soovitajatele helistama, kelleks valisime Shanei ja
Kyle. Arvasime, et nad müüvad meid kindlasti potsensiaalsetele
tööpakkujatele perfektselt maha.:D Ja paari tunni pärast tuligi juba
vastus, et pange aga lõunasaarele ajama.:D Kyle pärast helistas ja rääkis
alguses, et oli meid hullult maha teinud(me jagasime ta pulli tegemise ära
ja ajasime keltsa vastu) ja pärast tunnistas, et oli meid kõvasti
reklaaminud. Egas midagi, kodinad kokku(tegelikult kõik asjad niikuinii
autos ehk siis kõik koos :D) ja padavai wellingtoni poole teele, kust
lähevad praamid lõunasaarele. Meid oli juba paar päeva tagasi viisakalt
pargist välja k visatud, nii et pidime leidma muu koha elamiseks.
Avastasime suurepärase pimeda nurga hipodroomi kõrvalt ja seal veetsime
oma Hastings-i viimase öö. Järgmine päev oli mõnus jälle liikuda uute
seikluste poole.
Wellingtoni jõudes avastasime, et millegi pärast olid inimesed ennast
kostümeerinud. Arvasime alguses, et see on seotud ülikooli algusega ja
mingi taoline üritus on käimas. Kohalikult purjakil semult järele pärides
saime teada, et olime kogemata sattunud Wellingtoni linna kõige
populeersemale ja tähtsamale üritusele-mingi tähtis Rugby turniir :D.
Linna peal nägime kõiki võimalikke ja võimatuid kostüüme- tüüpidest, kelle
ainsaks rõivaks oli pitsakarp ümber niude, kuni vallatute nunnadeni, kes
päris politsei mundris meestele soovisid õnne hea kostöömi valiku
suhtes.Olime suutnud ajastamisga ikka täkkesse panna. Kas kõik on ikka
juhus?:) Mida osta viimaste kopikate eest? Meeste puhul on see suht
nobrainer- ikka õllet.:D Nautisime meid ümbritsevat melu ja limpsisime
mõnuga märjukest.
Järgmisel päeval läksime praamile, mis osutus 3-4h minikruiisiks, kus sai
nautida vägevaid vaateid mõlemale saarele. Enne lõunasaare sadamat pidime
läbima Norra fjorde meenutava laevatee. Veendusime selles, et kõik on
lõunasaarel mitu korda suurem ja ilusam(paljud inimesed põhjasaarel olid
seda maininud).
Farmi Mart ja Märt ehk kuldse lahe lehmapoisid
Pärast pikka sõitu käänulistel lõunasaare teedel saabusime Bainhami, kus
ootas meid Haldane-ide pere. Isa Rob on kauboi mütsiga muhe lehmapoiss ja
ema Debbie asjalik maatüdruk. Poeg Ollie asjatab koos isaga farmis ja on
ka väga lahe sell. Tutvused tehtud, läksime meie majakest üle vaatama.
Olles üle kuu aja autos maganud ja muud moodi rough-inud(karmilt elanud
nagu Rob naljatades ütles) oli see maja nagu unistuste loss. Kõikide
mugavustega 2 toaline suurepärase vaatega laiuvatele nõlvadele.
Ajasin üks päev lehmi lüpsile ja äkitselt hüppas keegi mu ATV istmele.
Selleks ootamatuks tegelaseks osutus perekoer nimega Queeney, keda kutsume
Märdiga Mukiks. Lamas tähtsalt sadulas ja haukus iga aeglasema vissi
peale.
Pisut meie igapäevasest tööst ka:
4.00- hommikul äratus. Jah lugesite õigesti. Mõni läheb see aeg alles
magama, meie aga alustame oma usinat tööpäeva. Sööme ja siis kimame ATV
või motikaga mööda karjateid lüpsile.
4.30- algab hommikune lüps. Üks meist tavaliselt ajab lehmi mööda pimedat
koplit taga ja teine lüpsab usinalt.
Kogu tegevus toimub majas, kus tiirleb 50 kohaga karusell(niimoodi kutsume
me pöörlevat põrandat, kuhu lehmad lüpsiajaks peale jalutavad). Meie
paneme lüpsimasinad peale ja teises otsas jalutavad juba mitmeid kilosid
kegemana maha. Et karuselli atraktiivsemaks teha, on terve ringi peale
paigaldatud ka söögiküna, kust saab head ja paremat naha vahele vihtuda.
Kuivaks imetud udaraga tüdrukud(girls-nii kutsutakse hellitavalt meil
lehmi) suunatakse karjamaale tagasi, kus hakkavad juba uut piima
sünteesima. Kõige lõpus tulevad haiged lehmad, kellel on haigus, mis teeb
jalad nõrgaks ja piima hulka vähendab ka. Nende ravimeid sisaldav piim
antakse vasikatele, kuna seda ei tohi inimtarbeks müüa.
8.30 hommikuse lüpsi lõpp, lebo, hommikusöök
10.00- lõunane töö- tavaliselt umbrohu tõrje või mõni muu suvaline farmi
töö. Tõrjume peamiselt mingit okkalist taime ja põldmarja, mis pidid siin
kõige suuremad nuhtlused olema. Ise olles suur põldmarja fänn neelan mõru
pilli alla ja loodan, et botaanikud andestavad mulle.:)
12.30- tõrje tehtud, lõuna, lebo
14.00- päevane lüps. Karja teine osa tuleb ka tühjaks tõmmata ja siis
16.30- lõpetame tavaliselt loeme tööpäeva lõppenuks.
Kuna üks peamisi tegemisi farmis on lüpsmine, siis toon välja milliseid
udaraid võib siin kohata.
X-jalg mininisa- kõige hullemat sorti udar. Maadled ennast pooleks, enne
kui lüpsimasina alla saad. X jalgade vahelt annab udarat kätte saada ja
nisasid peab mikroskoobiga otsima.
Superstar/skeemitaja- üks ainuke isend selles kategoorias. Kui hakkan
masinat peale panema, siis kukub jalgade perutama ja virutama. Peab paari
karsuelli ringi maha rahunema ja rangid pannakse ka tagumendi peale. Meie
arvame, et tal lihtsalt tekkis üks päev skeem, kuidas pikemat aega kõike
seda suupärast kraami sisse vitsuda. Või siis on ta superegoga lehm, kes
arvab, et talle on kõik lubatud, kuna tal nii suur udar on.
"Laske mind ette või kohe lõhkeb" udar- mõni tormab karusellile ja piim
juba tilgub ja udar on kohe lõhkemise ääre pääl. Parem kiiresti masin
peale panna.
"Nisa streigib" udar- ühest nisast ei tule midagi. Kaput.
Mutant udar- tavalise nelja nisa asemel on mõnel punikul 5,6,7.. nisa. Eks
valikut peab olema.
Udar on nagu sõrmejälg- iga ühel erinev ja see teeb töö pisut
vaheldusrikkamaks ja lõbusamaks.
Avastasin teel koplist koju maha jäetud maja juurest sidrunipuu, mille
juurde tegime Märdiga ka raksus käigu. Selle puu sidrunid on tavapärasest
magusam ja mitte nii hapu. Paari päevaga sai koti täis otsa, kuna
vitsutasime neid isuga niisama filmi kõrvale.
2 esimest töö nädalat sai läbi ja terve nädalavahetus oli aega
lähiümbrusega tutvust teha. Kuna elame suht rural-is(väga karuaugus)
kohas, kus suurem linnake on 45km kaugusel, siis kõik sisseostud teeme
pikemaks perioodiks. Pealekauba saab seal raamtukogus välismaailmale teada
anda, et veel eksisteerime ja ei ole maamuna pealt veel täielikult
haihtunud.
Kuna meil reede ka vaba, siis saime nädalavahetusest maksimumi võtta ja
asusime NZ kõige külastatavasse Abel Tasman rahvusparki teele. Kuna
detsembrilõpu kõvad vihmad olid päris mitmes kohas teed ära viinud ja tänu
sellele ei saanud me tahetud rajale lähedale. Leidsime aga üleujutustest
puutumatu raja ja asusime seda vallutama. Tegemist oli rannikuäärse teega,
mis viis mäkke, kust avanes vaade kogu lahele. Enne seda aga tegime vale
pöörde randa, mis osutus kõige ilusamaks osaks sellest päevast. Ilusad
liivased rannad vaheldusid erinevates kujudes kaljudega, mida mööda
innukalt ronisime, kuni jüudsime tänu tõusu peale tulekule ummikusse ja
pidime tagasi sama teed minema. Superilus päev oli rohke päiksepaistega ja
nautisime ka sooja merevett. Kuna me mujale rahvusparki väga lähedale ei
saanud, siis otsustasime kodu lähedal asuvat rada avastama minna järgmine
päev. Muidugi ostsime poest ka kasti kesvamärjukest(loe: õltsi), et oma
esimesi nädalaid kauboidena tähistada ja noo muidugi hammas läks ka
verele.:D
Boulder lake track
Järgmisel päeval läksime avastama rada, mis algab enam vähem naabri põlla
tagant. Päev oli pilvitu ja veebruari(augusti siinses mõistes) kuiselt
soe, seega perfektne matkamiseks. 25km tee viis mägedest ümbritsetud järve
juurde. Mis see 25km ikka päevaga jalutada ei ole. Aga asi ei ole niii
lihtne.:) Enne järve äärde jõudmist tuleb teha ära tõus alla 100m kuni
1400 meetrini. 1.4km mäe otsa jõudes, mida kutsutakse lehma sadulaks, oli
mul toss suht väljas. 5-6h järjest trampimist ja laskusime lõpuks 1000m
peale, kus asus üliilus mägijärv- Boulder Lake. Järve kaldal asus väike
majake, kus väsinud reisilised võivad enda jalga puhata ja öö veeta. Meie
otsustasime agsa telgi kasuks, et ikka rohkem looduses viibida. Me polnud
ainsad telkijad. Terve kari vanemaid inimesi oli telkla üles löönud.
Nautisime veel viimaseid kiiri, mis loojuv päike üle mäeharja meie
nägudele heitis. Taevas oli selge, mis tähendas ilusat tähist taevast.
Öösel ärkasin üles, et pisutlõunataevast kiigata ja ilma lähima
tsivilisatiooni valgusmürata oli see hingemattev vaatepilt.
Järgmine päev matkasime sama tee tagasi, aga kuna enamus rajast oli
allamäge, siis oli see avantüür palju kergem. Kõige kõrgema mäe peal
nautisime pikemalt vaadet üle terve kuldse lahe rajooni. All pool rajal
olid kaljus lõhed, millest üks oli isegi 20m sügav. Sinna poleks küll
tahtnud pimedas metsas komistada. Rajalt alla jõudes olid minu jalad küll
päris läbi ja andsid veel 4 päeva hiljem tunda.
Minu jaoks vist kõige raskem matk üldse, kuna töö nädal oli selja taga ja
nii palju tõusu pole varem tatsanud peale Tongariro loomulikult.
24. veebruar 2012- Head vabariigi aastapäeva! Päev algas nagu iga
tavaline. Sõitsin motikaga lüpsile ja Märt ajas karja. Parkisin motika
ilusti ära ja kukkusin kõvasti lüpsma. Umbes tunni aja pärast ütles
Michael(farmi manager), et tal on midagi mulle näidata. Pahaaimamatult
läksin välja ja vaatasin, et midagi põleb. Alguses ei saanud arugi, mis
hunnik see põleb. Siis aga koitis karm reaalsus: see hunnik oli ilus armas
punane motikas, mis aina suurema leegiga lõõmas. šokk oli päris suur, et
kuidas ja mida müra??? Tuli välja, et võrr oli kukkunud elektikarjuse
peale ja bensiinipaagil olnud bensiin oli süüdanud leegi, mis eskaleerus
väikseks lõkkeks. Bossid võtsid asja väga rahulikult, mille üle olin väga
üllatunud. Öeldi ainult, et järgmine kord pargi kuhugi mujale ja kustutama
ei ole vaja minna, muidu äkki kindlustus ei kata kahju. Ma olin küll
intsidendist nördinud, aga muu rahvas isegi lohutas ja kiitis muud tööd
takka. 3 nädalat olen suutnud tööl olla ja juba põletan asju maha.:D Mis
seal ikka- tegijatel juhtub.:)
Michael (farmi manager ja kõiketeadja) rääkis ühel heal hommikul, kui
elektrikarjuse mahamonteerimine jutuks tuli, häid legende, mis "nemad omal
ajal tegid". Olid siis tüübid töökaaslastega proovinud, kes suudab kauem
elektrikarjusest kinni hoida. Lisaks katsetati ka erinevaid meetodeid -
kes hoidis varvastega, kes vastu põlve - üks eriti kõva vend oli isegi
hammaste vahel hoidnud! Ja teadmisi tuli mitmesuguseid - kasulikumaid vist
oli see, et kõige vähem saab särakat siis, kui käega kinni võtta ja samal
ajal ise ühe jala peal seista. Vaat sulle füüsikat :) Ja veel honorable
mentionina - Michaeli vana ülemus oli NII kõva vend olnud, et võtnud
elektrikarjusele voolu andval karbil mõlemad klemmid kätte, üks ühte,
teine teise, ja siis seisnud koos nendega nagu Thor. Iga elektrisärtsuga
olevat tüübil kõik käekarvad püsti visanud, aga lahti polevat lasnud :)
Selliste meeste vastu pole meil küll midagi panna :)
Üks päeva mõnusamaid hetki on koidu hämaruses karja ajada, kuna siis näeb
kogu päeva tärkamist tema täies ilus. Iga päev üllatab loodus millegi
huvitavaga. Üks hommik sain 10 minutit perfektset vaadet mägedele: tõusev
päike piilus üle mägede ja läbi puuvõra hõredamast kohast. Asjale andis
muinasjutulise ilme igal pool laiuv udu, mis tegi valguse veel
maagilisemaks. Ja nii kiiresti kui see hetk tuli, oli ta ka läbi. Aga
õnneks pakub iga päev selliseid müstilisi hetki.
Üks lüpsja eelistest on see, et me saame oma töövilju ka nautida. Ehk siis
saame värskelt lüpstud piima mekkida.Mmmm-uuuu.:) See piim on eriti hea:
4-4,5% rasvasisaldusega, mis annab sellise mõnusa kreemja meki. On täpselt
tädi Maali poolkoore ja poe poolvee vahe peal. Moosisaiaga koos viib keele
alla.
Kolmapäevahommikune üllatus - Mart läheb hommikul peldikusse, natukese aja
pärast kostab hirmus kolin ja mürin ja kirumine "No mida müra? Mismõttes?"
Läksin vaatama ja selgus tõsiasi - sitapott oli täiesti kildudeks
plahvatanud. Justkui oleks granaat sisse lastud või hirmus mürakas peeru
põrutatud. Täitsapüss! Sitapott läinud! Kolme nädalaga on meie arvele juba
päris mitu asja kogunenud - alles põles võrr ära pärast seda, kui külili
kukkus. Nüüd sitapott ka tagantjärgi. Mardi selgitust tuli välja, et tema
ei teinud midagi. Isegi potile ei jõudnud istuda. Müstika. Rob käis ka
vaatamas, irvitas natuke, ja mainis et "You guys have been eating too much
rubbish.." Ehk siis peeretuse variant vist. Varsti tuleb plumber. Sitapoti
jäänuste koristamisel aga lahenes mõistatus - sitapotis olev sinine jubin,
mida me kõik mingiks ventiiliks pidasime, oli hoopis kolmekilone hantel,
mis teadmata põhjustel paiknes loputuskati peal ja sealt alla sadades
lõhkus sitapoti ära. Õnneks läks vist skeem läbi :)
No comments:
Post a Comment