2012 ja edasi!

Head uut aastat kõigile! Loodetavasti pole Maiade kalendril õigus ja meie edasi-tagasi piletitest on ikka kasu. Seniks:

Coromandeli retk:
Esimesel detsembrikuu päeval tõmbasime siis Te Pukest vehkat. Põrutasime

otseteed Waihi-nimelisse kullakaevanduslinna, mille peamiseks

tõmbenumbriks on Martha-nimeline kullakaevandus, Uus-Meremaa kõige

saagirikkam. Kulda on seal kaevandatud juba kolm aastasada ja otsa ei

paista veel saavat. Linna keskel on üüratu suur, 250-meetrine auk, kus

seda kõlisevat leitakse. Hiljuti olla kuhugi lähedale veel teine kaevandus

ka tehtud. Enne linna jõudmist põikasime läbi veel ka rannast, mis osutus

põhivärgiks. Nimelt olid seal esiteks mega head lained, teiseks läks päris

hüva track kuhugi koskede juurde. Tampisime kohe mööda rada minema ning

juba tunnikese pärast leidsime oivalise paradiisiranna, kus olid veel

hulga paremad bodysurfi lained kui linna lähedal. Lisaboonusena leidsime

veel rannakaljudel ülikõva kükloobikoopa, kuhu tegime kohe ööbimiseks

plaanid. Lisaks tekkis mõte ka ehtsa cavemani kombel lõke üles teha.
Väike sissekanne roosast päevikust, mis sai koopa ees kirjutatud:
Oleme praegu tõsises outbackis. Merel möllab jaanuaritorm, kaugel paistab

paradiisisaar, millele langeb taevast valgusvihk ja asume varsti

koopameestele kohaselt lõket tegema. Täna lasime indialaste juurest uttu

parematele jahimaadele. Leidsime Waihi juurest väga mõnusa ranna, kus

kalju sees on auk, mille oleme sisustanud oma soojade magamiskottidega.

Ümberringi on džungel ja silme ees laiub üüratu veteväli. Vaadates

horisondile tundub, et seal asubki maailmalõpp, kus mõni laevake üle ääre

kukub. Meie esimene täiesti robinson crusoelik loodusretk on tõelisuseks

saanud. Pole meil telki, vaid ainult soe 0 kraadi taluv magamiskott, mis

meid ookeanituulte eest peaks kaitsma. Looduse jõud on siin eriti tuntav.

Meie ees olevatele kaljudele paiskuvad lained viskavad üles sillerdavaid

pritsmeid, milledest õnnelikumad isegi meieni jõuavad. Ilm vaheldub tihti,

mis jätab mulje nagu oleks 4 aastaaega ühes päevas läbi elanud. Märdiga

kogeme esiemst korda üle 2m lainete võimast vaatemängu. Ostsime endale

lestad, et paremini laineid püüda. Lained peksid igatepidi läbi, aga samas

adrenaliini sai sai selle eest kamaluga. Et tähistada meie vabadust, siis

ostsime külapoest õltsi. Küsiti ikka dokumenti ka. Tänasin, et mind ikka

nii nooreks peetakse. törts surfijuttu poemüüjaga aetud panime ranna poole

punuma. Rannal uidates avastasime liivast naftareostust, mis laevast

"Rena" oli tänu kapteni sünnipäeva pidamisest tekkinud

navigeerimisprobleemidele suuremates kogustes välja lekkinud. Siin

tunnetab kui habras loodus ikka on.
Hämardub, nii et on õige aeg lõke üles saada ja makaronid ubadega

tulele.:)
Teisel puhkuse päeval läksime vana kullatööstusega seotud kohti avastama.

Keset Waihi linna oli suur kullakaevandus, mille kraatri põhja oli päris

keeruline isegi veere pealt silmata. Saime käes hoida hõbeda ja kulla

kangi, mis osutus päris raskeks ettevõtmiseks. Õhtuks panime telgi püsti

keset kullapurustamispatarei vundamenti ja nautisime Vietnami vihmametsade

laadset konstantset sadu.
Whitianga rannal istudes ja einetades, ühines meie pingile vanem

meeterahvas. Palus istet ja meie lahkelt nõus. Saime teada, et sama mees

on selle pingi sinna pannud, kuna see oli ta traagiliselt autoõnnetuses

hukkunud poja lemmik surfamiskoht. Ajasime törtsu juttu ja jätsime vanaga

hüvasti. Ta pidi seal pingi peal tihti käima ja oma pojaga jutustama.

Järgmine päev kolasime vanades kaevanduse käikudes ja ronisime mägesid.

Kaevanduse käigud meenutasid pisut Moria kaevandusi(jälle üks koht LOTR-

ist), kus Gimli(LOTR päkapikk(dwarf) :D) oleks ennast väga koduselt

tundnud. Leidsime paar tunnelit, kus rahvas poleks tohtinud seigelda, aga

keelatud vili on ju alati kõige magusam. Ja seda ta oli. Üks koobas oli

eriti kõrge, mis oli täis glowworme( jaanimardikalaadsed helendavad

ussikesed), kes koos helendades nägid välja kui öine tähine taevas.

Mägedest alla jõudnud, sõitsime oma sinilinnuga Hahei-sse, mille lähedal

asub kuulus Sail rock-i nimeline kivi. See noolekujuline ammune kaljutükk

kõrgub otse veepiiril ja paneb mõtlema, kuidas ta looduse jõududele nii

hästi on vastu pidanud. Asub ta Cathedaral Cove-i rannal, kus leidsime

ideealse puu, kus all oma laager püsti panna. Rannalt leidsime suurelt

liiva peale kirjutatuna:"Russkije bõl v sdes!" Naersime selle peale

kõvasti, kuna olime ise kuu aega varem midagi taolist rannaliivale

kirjutanud. Kasutasime ära head lainet ja surfasime kõhu pääl pisut ringi.

Mõni laine tegi ei halastanud ja tegi meiega mõnusat tivolit. nagu oleks

pesumasinas ära käinud. Hämardus ja loojuv päike heitis rannale mõnusaid

valguskiiri.Õhtune täiskuu tegi ranna aga eriti müstiliseks. Sai lihtsalt

istutud ja omaette mõtiskletud.
Hommikul lasime just siis jalga, kui esimene inimene rannale saabus.

Läksime siis kuulsasse randa, kuhu lademetes inimesi voorib ja kõigil käes

labidad. Hot water beach ehk siis koht, kus saad kaevata rannale augu, mis

täitub sooja veega. Vett soojendab maakoorele lähedal asuv laava. Kuna

paremad paigad olid juba võetud, siis jäime me pikkade nägudega ja

vantsisime auto juurde tagasi. Vähemalt on koht oma silmaga ära kaetud.

Coromandelis pidi keskmine sademete hulk aastas ületama Eesti keskmist 6-

7x. Saime ka aru miks. Sadas pidevalt nagu oavarrest ja mägedes sõitsime

otse pilves, mis oli minu jaoks esmakordne. Midagi polnud näha peale meid

ümbritseva veeauru. Õhtuks jõudsime poolsaare põhjatipu lähedasse külla,

kus leidsime maagilise ranna. Taevas oli topelt vikerkaar ja terve taevas

kumas sinakaskuldselt üle ümbritsevate mägede ja kaljude. Samal ajal

lõbutsesime lainetel sõites mitte tundes konstantset vihmasadu, mis pidi

siin olema väga tavaline. Coromandel pidi olema kiwide lemmik puhkepaik,

mida ma eriti ei mõista, kuna tundub nagu elaks pidevalt uduvihma ja

mussooni vahepeal.
Teed on siin eriti kreisid, kuna on väga käänulised. Kunagi ei tea, millal

järgmine tegelinski kurvi tagant välja kargab. 30 km sõitu võtab umbes

tund aega pidevalt kurve võttes: paremale, vasakule,praemale vasakule...
Märt tundis ennast nagu Marko Märtin. Arvasime, et see on idealne tee

rallisõitjatele ja liiklushuligaanidele. Loodus on aga hingemattev. Ühele

horisondile mahub selline pilt: Voolav jõgi, mille ühel küljel on soo ja

džungel ning teisel küljel männimets ja igal pool ümbritsevad mäed. Ja

punkti paneb asjale rand kaljudega. Hingematvad vaated iga kurvi peal.
Viimasel puhkuse päeval ärkasime vara, et vallutada Coromandeli põhja

tipus olev 892 meetrine Moehau mägi.Tee sinna läks aina kitsamaks ja

kruusasemaks, mis tegi meie madala rallipüssi jaoks asja keeruliseks.

Jõudsime lõpuks laagrisse, kus rahvas hoolega puhkas. Saime teada kurva

uudise, et tänu pilvkattele on mäe otsa minev tee suletud. See meid ei

morjendanud, kuna võtsime ette teise raja, mis osutus päris mõnusaks

matkaks. Kogemata sattusime rajale, mis oli mõeldud mägiratastele ja mis

oli ka tegelikult suletud. Poolteist tundi pidevat kõmpimist üles mäge ja

jõudsime 582m künka tippu. Olime täiesti pilve sees, mis oli mõnus jahutus

lõõskavale päiksele. Tipu lähedal oli karjamaa, mis oli täis lambaid ja

lehmi, kes meid imeliku pilguga vahtisid. Võib-olla tänu sellele, et me

iga mõningase aja määgisime või ammuutasime. Tee ühe põhja poolseima lahe

juurde viis läbi karjamaa, kus ehmatasime paljusid lehamtädisid oma

ootamatu saabumisega. Üks lehmaneiu oli isegi rannale eksinud ja minu

lähenemiskatsed fotoaparaadiga osutusid vaese looma nrävidele liiga

paljuks, ning varsti nägin ainult karjamaale punuvat udarat kauguses.

Selleks ajaks hakkas kõht kahtlaselt häälitsema ja süüa nõudma. Meie

loomulikult olime 5-6 tunnisele mägisele kiirrännakule kaasa võtnud kahe

peale ainult 750ml vett ja mitte midagi söödavat. See ainult motiveeris

meid ülejäänud 3h rada läbima pooleteise tunniga. Vahepealsetest

mägiojadest sai paar peotäit vett joodud ja sai tehtud lubadused, et

järgmistele seiklustele tuleks ikka rohkem varusid võtta. Tagasi laagrisse

jõudes maitses müsli veega nagu taevaneste. Nagu öeldakse: kõht on parim

kokk.
Olime saanud sms-i Shaneilt, et järgmine päev saame juba Aucklandi tööle,

seega alustasime pikemat sõitu suurlinna poole. Läbisime kohustuslikud

närve söövad ralliteed ja olime päris õnnelikud, kui saime lõpuks "metal

roadi"(kutsuvad oma kruusateid millegi pärast niimoodi) pealt ära.

Sõitsime mööda rannikuäärset maanteed, mida ääristasid tumepunastes õites

pohutukawa puud(need puud puhkevad õide detsembris ja saavutavad jõulude

ajaks oma kõige rikkalikuma sära). Motikameeste jaoks oleks see tee

unustamatu elamus- mõnusad kurvid ja eepilised vaated. Ega meiegi ei

kurtnud ja nautisime viimast puhkusepäeva täiel rinnal.
Jõudsime siis Aucklandi Beachhaven-i(rannaparadiis :D) linnaossa ja

otsisime hoolega meile antud aadressi. Otsustasime, et parem küsime

kohalikelt. Esimene koht, mis ette jäi, oli kohalik dairy(nurgapealne

pood), mille omanik oli loomulikult indialane(Simpsonitest tuntud Kwik-E-

Mart on parim sterotüüpiline näide). Otsis meile vajalikud direktsioonid

kätte, aga Märdile kaarti ei usaldanud näidata.:D Igastahes jõudsime oma

sihtpunkti ja otsisime enda arvates õige maja välja. Trepp viis läbi

palmisalu(on selline salu üldse olemas?:D) kuni ukseni, mis teatas, et

jalatsid oleks ilus ära võtta enne kui sisened. Koputasime... ei mingit

vastet. Sõnumineerimise abil saime teada, et peremees on 5 minuti

kaugusel. Ootasime ja mõtlesime, mis seiklused on ees ootamas. kohale

jõudes saime teada, et meie arusaam tema majast osutus pisut ekslikuks.

Olime kolistanud hoopis tema jõusaali ukse taga(kuhu me ka 3 nädalaks

ennast sisse seadsime) ja päris maja oli suur Pärnu rannahotelli meenutav

häärber. Saime teada, et see linnaosa pidi olema sellise halvema

reputatsiooniga ja mäetagused rikkurid teadsid igast halbe jutte sosistada

selle rajooni kohta. Meie ainult naersime selle peale. Koheselt lükati

õlle näppu ja naerdi meie 6 taalaste rannapükste peale, mis pidid olema

Shanei omadega identsed( oleme Märdiga Warehouse-i fännid nagu ka peremees

ja kus on kõige paremad diilid NZ-s). Olime lõpuks leidnud kaasroti, kes

jagas meie säästu mõtteviise. Taga hoovis oli mullivann ja bassein ning

gaasigrill, millel hakkasime enamjaolt LIHAST koosnevat õhtusööki

valmistama. Jah LIHAST. Lugesite õigesti. 2 kuud sunnitud vegetaarlase elu

oli jäänud kaugeks minevikuks ja olime päris õnnelikud selle üle. Hommikul

olime olnud rosinpähkeltoidulised rotträndurid ja õhtuks olime ülendatud

kanivooridest betoonivalajateks. Saime peremehega hästi jutu peale ja

tutvusime ka pererahvaga.
Resideerusime Shane jõusaalis, kust avanev vaade oli vähemalt 1,5

miljoniline- kauguses mäed ja loojuv päike, mis heitis viimaseid kiiri üle

horisondi laiuvale lahele. Seinad olid täis riputatud motiveerivaid pilte

erinevatest ekstreemspordi aladest ja nende all motiveerivad laused, et

meelde tuletada iga päeva maksimumi võtmise vajadust. Ideaalne

pesitsemiskoht! Keerasime varsti magama, sest hommikul vara pidime juba

alustama oma esimest päeva betooni valajatena.

6dec - Hommikul oli äratus ebaharilikult(inimlikult) vara - juba kell 5:30

pidime kargu alla ajama, et õigel ajal hommikusöögile jõuda. Shaine oli

juba puldis ja juhatas vägesid - Mart sai endale mikrolaineahju abiga

omletivalmistamise otsa, mina pidin röstrit ohjama. Veerand tunniga oli

meil suur virn röstsaia, omletti ja baked beanse :) Andsime kõvasti pihta

ja saime pisut peale kella kuut minema. Betoonivalamisega on nimelt

selline lugu, et jaheda ilmaga on kõige parem alustada, sest siis on segu

selline mõnus plöga ja seda on hea tasaseks nühkida. Palava ilmaga võib

juba veerand tunniga suht kõvaks tõmmata ja siis on kellad. Esimeseks

tööotsaks oli kohaliku põhikooli õue betoneerimine, kus oli veel viimane

jupp jäänud. Kohale jõudes tutvusime ka Shaine tuttava töömehe - Grant

Hunteriga. Muheda huumoriga mees. Et betooniautot algul polnud, seletas

Grant meile lahkelt: "Yea guys, since the truck is not here yet, you

perhaps want to go sit down in the shed and eat some cake while you are

waiting". Mul käis kohe mõte läbi - hmm, kooki sööks küll ja värki... kui

tuli täiendav lause lõpp: "then IT AIN´T HAPPENING HERE!" :) Tõsi ta on

jah tegelt... Tegime siis algust inglise keele tunniga, teemaks

"construction english". Shaine ja Grant seletasid meile, kuidas kõiki

betoonivalamise jubinaid inglise keeles kutsuda ja me proovisime seda

meelde jätta. Algul mitte kõige edukamalt, sest kui töö ajal Shaine karjus

kusagilt "Get me a bullfloat", siis tõime vähemalt kaks täiesti mööda asja

enne kui õige kätte saime. Aga eks amet õpetab. Algul ei saanud

betoneerimisest ka mitte muhvigi aru, susserdasime rehadega edasi-tagasi

ja tegime rohkem jama kui asi väärt. Ma lausa imetlen Shaine

kannatlikkust, et ta meist mõne nädalaga täitsa okei tööjõu koolitas. Kahe

trucki vahepeal oli ka meie tüüpiline lõunapaus - kohalikust dairyst

(väike poeke, mida tavaliselt indialased peavad miskipärast) igaühele
limps ja hea suur pirukas. Juurde käis ka suurima röötsu võistlus :)

(ehitustööliste rõõmud)
Poole lõuna paiku saime tööotsa valmis ja esialgu tundsime ennast nagu

aiapäkapikud jalus olevat. Mega palavaks hakkas ka minema. Tegime ühe

väikse betooniotsa veel ja siirdusime siis kohalikku parki tööpäeva

lõpetama, mis oli kella kuuest kella kuueni õhtul veninud. Lõpetuseks siis

väike jooks ägedas metsatukas, mida ei oleks miljonilinnast mitte leida

lootnud - suured vägevad puud nagu ürgmetsas. Kella 19-st jõudsime lõpuks

tagasi oma armsasse jõusaali ja olime suht läbi. Ehitusmeestele kohaselt

tuli Shaine ukse taha ja andis meile paar õlut (kohalikus keeles "couple

of cold ones") ja mingi kahtlase koksi, kuhu oli peale kirjutatud 8% ja

"Vodka cruiser". Võttis igatahes sarve sõitma küll. Lasime aga õlut ja

õhtul ühinesime ka suurepärase õhtusöögiga, millest me oma backpackeri-

mõtetega ei osanud undki näha. Nagu viie-tärni restos :) Uni tuli hää

igatahes..
07/12- läksime Shane sugulase juurde betooni valama, kellel pidi kodus

olema väga jutukas papagoi Basil. Pidi palju edvistama ja kõiki hääli

järgi tegema. Kohtusime veel teise "Construction

Concrete"(Betoneeerimisfirma nimi) töötajaga. Mark oli kogukas 160kg

Maori, kelle lemmik tegevusteks on õlu lürpimine ja laste tegemine.:D

Ülimuhe bro(vend, sugulane, lahe tüüp). Pärast ühte suuremat tööd andis

käppa ka nagu Maorid pidevalt oma vahel teevad. Päris naljaks oli vahe

peal, kui Shaneil oli vaja töid delegeerida ja 3. töötajal neljast on väga

sarnane nimi- Mart, Mart ja Mark.
Shane on suht värvikas tegelane ja tema suust tuleb pidevalt puhast kulda.

Siin on mõned paremad ja meelde jäänud jutud:
Shane oli mereväelane oma nooruses ja sellest ajast on palju pulle ja

huvitavaid lugusid.
Tema ajal anti neile iga päev klaasi täis rummi(õiget jamaica värki, mis

praktiliselt venis kui seda valada) kell 12 päeval ja õlu maksis 10 senti

ehk pisut alla krooni. Ta oli suht rebel ehk siis talle meeldis reegleid

pisut oma kasuks käänata. Näiteks käis ta laeva juhtimiskeskuse(sealt, kus

kapten laeva juhib) katusel peesitamas, õllet joomas ja raamatut lugemas.

Selle vaba aja sai ta tänu sellele, et oli ainuke vabatahtlik, kes nõustus

kartuleid koorima(kartulikoorimismasin läks katki) kõikidele inimestele.

10 koti koorimiseks läks tal 6 tunni kanti, mida tegi ta öösel ja siis oli

tal terve päev vaba. Shane oli aga nutikas ja korjas laeva pealt iga õhtu

10-20 näljast meest kokku, kellele lubas värskest ahjusoojast leivast teha

võileibasid, kuni nemad kartuleid koorivad. Kartulid said vähem kui tunni

ajaga kooritud ja kõik olid rahul. Päris hea Tom Sawyerlik lugu.
NZ merevägi sõidab tavaliselt Aasia, Aafrika või Ameerika vetes. 1-2 päeva

ollakse merel ja siis jälle randudakse ja ollakse 10 päeva sadamas, mis

ajal võivad enamus rahvast linna pääle hullama minna.
Peale kauba oli ta kokk ehk siis sai ta nii palju süüa kui ta tahtis. Ise

ta naeris, et talle maksti selle eest, et süüa, reisida ja trenni teha.
Enne mereväkke minekut läksid nad sõbraga kontserdile ja tarbisid muidugi

palju alkoholi, nii et neil tuli väga "hea" mõte, et minna autoga merevääe

paraadväljakule ja teha autoga "auringe". Põgenesid isegi jälitavate

autode käest ära, aga ta numbrimärk saadi ikka kätte ja ta pidi

karistuseks esimesed kolm kuud laeva peal olema, mida pidid niikuinii

teised nekrutid tegema.

Siis tulevad temalt lambised lood äkitselt välja:
Üks põder olevat õunapuu otsast vilju nosinud ja aina kõrgemale roninud ja

lõpuks oli ta puuvõrade vahele siruli kinni jäänud, nii et oli vaja vaene

loom kraanaga puu otsast välja tõsta.

Nimelt äris Shaine noorena kusagilt mingi vinge Rolls-Royce sarnase pilli

endale ja kärutas sellega kogu tutvusringkonda ringi (sest see võttis

kütet nii palju, et üksinda poleks jõudnud makstagi). Pikapeale aga läks

hea masin suht panniks ära, mis tipnes sellega, et midagi läks piduritega

viltu ja need enam ei töötanud. Nii jäi masin seisma ja Shaine läks

mereväkke ära. Esimesel linnaloal aga tuli hea idee, et võiks koos kamba

madrustega kuhugi külla peole minna. Võetigi vana hea masin ja tõmmati

minekut, käsipidur ainuke vahend pidama saamiseks. Kõik oli hea, niikaua

kuni kurvi tagant mingi autoke vastu tuli ning tollele veits sisse

sõideti. Kõik rahvas jäi terveks, autokese esiosa oli aga suht segamini.

Shaine tuttaval aga oli õnneks täpselt sama auto, mis oli ka lopsu saanud,

aga tagant otsast. Lõpplahendusena lõigati mõlemad autod pooleks ja

keevitati kahest tervest osast uus :) Probleem lahendatud...

Shane vennale meeldib golfi mängida ja ta osales uue golfiväljaku

avamisüritusel, kus oli võimalik hole-in-one(esimese löögiga pall auku

saaada) teenida miljon taala. Ta lõigi esimese hooga sisse ja oli üli

õnnelik, mida ta jagas ka reporteritele. Tuli välja, et see oli ainult

kvalifikatsioonivõistlus. Peavõistlusel sai ta palli aga kõige lähemale

augule ja talle pakuti uut mersut aastaks selle eest. Telekanalile teatas

ta rõõmsalt, et teeb mersuga NZ tiiru peale ja külastab kõiki sugulasi.

Pärast seda tahab mersuga kogu oma betoonivalamise asju vedada, et olla

kõige tegijam betoonimees Aucklandis. Järgmisel päeval helistasid ehmunud

Mercedes Benz-i esindajad ja pakkusid talle asendus variandina Nissan

Bluebirdi päriseks. Vennas võttis pakkumise hea meelega vastu.


Müstilised toiduvargad...
Kuidagi viisi oli meie toidukott jõusaalist jalutama läinud. Tulime tagasi

töölt ja enam meie sööki polnud. Läpakas ja kõik mu väärtuslik tavaar oli

aga alles. Otsisime igalt poolt, küsisime pererahvalt, aga ei midagi. Ehk

siis Beachhavenis luusib ringi müstiline toiduvaras. Oleks raha

varastatud, aga ei.

Vahepealne osa vasakule ajupoolkerale - Ühel betoneerimise päeval võttis

Shaine välja mingi masina, mis nägi välja nagu trimmer, aga otsas oli..

põmsselt mingi võmp lihtsalt :) Kutsuti vibraatoriks... pärast tööd pesime

Märdiga kahe peale selle ära, Märt nühkis hoolega kõik puhtaks, ma hoidsin

juurest kinni. Riist ise pidi 2500 taala maksma puha, päris high-tech.

Vene tsarinna Katariina oleks sellega igatahes väga rahule jäänud :P

10/12- seadsime ennast esimesele telkimistripile Shaniega. Destinatsioon

Muriwai- lääneranniku üks väga tegija surfirand, mille lõpus vägevad

liivadüünid. Saime kodust hilja minema, nii et jõudsime laagriplatsi, kus

kõrgusid kodused männid. Taevas siras täiskuu, lõke praksus ja leidsime

tänu Shanei abile lõpuks kaua otsitud lõunaristi üles. Pärast väikest

paartit keerasime kerra ära ja ootasime juba järgmist päeva, et alustada

oma surfikarjääri.:)
Õppimise tegi magusamaks asjaolu, et meie esimese surfikogemuse ja

õpeetundide eest kandis hoolt surfiguru "Psycho Pete". Nime sai ta oma

kreiside surfamiste eest ja pärast mõnda õllet kipub ta pisut tulehargiks

minema. Poja nimi on tal Reef ehk riff(merealune barjäär, tänu millele

tekivad lained) ja üldse on see tüüp läbi ja lõhki surfar. Pete seletas

meile lainete püüdmise põhialused ära, näitas entusiastlikult erinevaid

laine tüüpe, mis rannale uhtusid. Päris hea oli kuulata: "Hey, do you see

that one! Look! Thats perfect over there! Nice left-hander! Check this! I

´m going in!!" Ja tüüp lendas peale :) Tegime rannal pisut kuiva trenni ja

siis pikalt mõtlemata laineid püüdma. Ilm oli surfi õppimiseks ideeali

lähedane- maatuul(hoiab lained üleval ja ei lase neil kiirelt murduda) ja

umbes meetrised lained. Üheks lauak oli meil suur vintage 60ndate Malibu

surfilaud, mis oli vähemalt 3m pikk. Teiseks lauaks oli uuema aja

klaasfiibrist valmistatud umbes 2 meetrine laud. Märt oli suht ära

hangetanud ennast vees ja sai endale teise kalipso juurde. Shane julgustas

teda, et selles wesuitis on üks tüüp ära surnud. Väga julgustav. Algsed

katsetused olid päris halenaljakad, kuna isegi laual kõhuli püsimisega oli

raskusi. Pete oli meie suhtumisega surfamisse väga rahul ja andis meile

esimese peäva kohta 10 punkti 10st. See ainult innustas meid aina rohkem

proovima. Käisin Psühho Peetriga isegi kaugemal mere pääl, kus "suuremad

poisid" mängivad. Päeva lõpuks sain isegi 2-3 sekundilise sõidu ja olin

sellega ikka maru rahul.:D Märt sai õhtuks kätte ka oma siiani (seisuga 4.

jaanur 2012) parima nose-dive. Selline asi juhtub siis, kui saad laine

kätte, aga laua nina jääb veits liiga alla suunatult ja lõpuks pikeerid

täie vungiga lainesse ja lendad ise üle laua minema :) Päris vinge elamus!
Õhtune laagriplats pidi olema Muriwai ranna lõpus, kus kõrgusid 30

meetrised liivadüünid ja kus merevägi õpib ranna pommitamist. Lootsime, et

keegi laupäeva õhtul oma pommide täpsust ei testi:D(ohtu ei olnud, sest

seal on siis sildid üleval, kui paugutamiseks läheb). Laguunis korjasime

väikseid karpe, mida õhtul lõkke peal valmistasime. Üritasime kaldalt

võrguga kala ka püüda nagu esivanemad enne muiste, aga kahjuks polnud

geenides vist säilinud neid oskusi, kuna pidime rannalt lahkuma tühjade

kätega. Karbid peavad aga soolases vees ligunema, et nad liiva välja

sülitaks. Kuna meie paarutasime autoga mööda düüne ja ajasime kõik vee

potist välja, nii et kõik karbid jäid kuivale. Õhtul "delikatesse"

maitstes krõmpsus liiv ka hammaste vahel.:D Ronisime kõige kõrgemate

düünide otsa, kus sai peaaegu tuule vastu ennast toetada ja liiv peksis

valusalt jalgade pihta.

Kohtusime Shanei naabruskonnas elava "hullu teadlasega". Mehe välimus

meenutas "Kolmas kivi päikesest" olevat tulnukast ülikooli professorit.

Mehe elulugu on päris huvitav. Pärit on ta Inglismaalt vaesest

söekaevandus piirkonnast, kust emigreerus 16. aastaselt Austraaliasse, kus

temast sai tänu oma lapselikule avastamisrõõmule ja nokitsemisvajadusele

insener. Algklassi haridusega mees on töötanud oma eluaja jooksul NASA

projektide kallal ja ehitas Toronto ülikoolis välja täpse gravitatsiooni

mõõtmisvahendi, mille prototüüpi ta meile oma töötoas ka näitas. Tema

nimel on ka väikseima auruveduri ja püstoli valmistaja tiitel. Mehe taset

näitas ka järgmine lugu - tüüp võttis ühe gravitomeetri lauasahtlist ja

rääkis, et see osteti mingi ulme raha eest NASAsse. Ei töötanud hästi ja

jukerdas. Seepeale tüüp ehitas ise palju täpsema ja odavama vidina. Päris

hea :)
Shanei naabruskonnas elab üks 21 aastane tüüp, kes on pisut äkilise

loomuga ja temaga juhtub alati midagi kreisit. Käib Shanei basseini

puhastamas ja vahel betooni valamas ja vabal ajal suudab ennast alati

mingisse kriminaalsesse episoodi ennast tõmmata. Küll jäi mendile vahele,

sõites 160kmh, endal käru taga autol või siis pisut liiga vedru alla

minnes. Ükskord, kui ta mingite külameestega pisut raksu läks ja need tal

maja juurde jaurama tulid ja tagatipuks autot pesapallikurikaga kolkisid,

hüppas tüüp majast välja, rabas autost shotguni JA matšeete ja nägi välja

pmst nagu tulivihane Danny Trejo filmist "Machete". Külamehed tegid kohe

hirmuga vehkat ja helistasid ise politseisse, et neid ajab mingi hull taga

pumppüssi ja noaga. Lõpuks lahenes asi üsnagi lihtsalt, mees sai

külameestega kokkuleppele ja sai süüdistuse ainult relvaga vehkimise eest.

Hea seegi :)

15/12- Tänane missioon oli ära paigata üks väike jupike sissesõiduteest.

Ainult mõned ruutmeetrid, mitte midagi suurt. Aga need väikesed tööd

võtavadki kõige rohkem aega. Lisaks pidime ka boxingu ja kõik muud värgid

ise ära tegema, sest kogu töö oli mõelnud niiöelda "võla katteks" - Shaine

oli mingile elektrikule, kes siin elas, 1000 taala sees ja driveway pidi

asjad ära katma. Päris hea skeem. Me Mardiga hakkasime siis ettevalmistusi

tegema - oli vaja veits muru ära kaevata, et betoonile ruumi teha. Väike

jupp, vaatasime, pole probleemi. Kahjuks ei olnud meil x-ray visionit ja

me ei näinud, et pinnas koosneb mulla asemel pigem puujuurtest ja

kaevamise asemel tuleb pidevalt kirvega vemmeldada. Varsti hakkas vihma ka

kallama ja lõpuks uuristasime nagu kullakaevurid poole põlveni lombis

seistes. Kui veest väga kõrini sai, tuli õnneks Shaine ja tõmbasime

päevale joone alla.

16/12 - Mission:driveway continued - kui kõik vesi oli ära kuivanud,

nägime, et eilsed kullakaevurid olid kehva tööd teinud ja palju madalamalt

kaevanud kui vaja, nii et hommik kulus olukorra parandamiseks. Edasine oli

juba lõbusam - panime segumasina üles ja hakkasime ise segu timmima.

Shaine pani retsepti paika ja vaaritasime betooni. Polnud üldse lihtne töö

- ora oli kogu aeg tagumikus ja paarikümnekilost kruusaämrbit masinasse

upitades oli tunne, et lendad ise ka järele. Iga uue betooniringiga

suutsime me ikka mingi juppi protsessi segi ajada ja Shaine ei raatsinud

ära ka minna, kartes et me mingi pläusti kokku keedame. Lõpuks aga surus

aeg takka teda ja ta pidi meid omaette jätma. Olime siiski ülesannete

kõrgusel, sest tuli suht korralik segu välja, kuigi pealiku esimene

kommentaar pärast oli "hmm, I have seen worse..." :) Pärast aga, silumise

protsessi ajal betoon digimuutus megahääks betooniks ja isegi Shaine

imestas, kui priima betooni ida-euroopa tööjõud kokku keetis. Kusagil oli

meil aga mingi arvestus segi läinud, sest paar kärutäit segu tuli puudu,

mille lootsime homme juurde toota. NB! Öösel otsustas naabrite kass Sam

ennast igaveseks drivewaysse jäädvustada ja tootis sinna hea hunniku

käpajälgi :)

17/12- Lõpetasime hommikul sissesõidutee timmimise ära(kui keegi soovib

endale betoonist teed, siis võtke ühendust, sest meil nüüd kõik selge :D)

17/12 jätk - kui kogu driveway betoon oli ära valatud ja Shaine bussi

sidur ära kärsatatud (Mart tagurdas sellega mäest üles, nii et sidurihaisu

oli uulitsale tunda :), hakkasime seadma ennast Rangitoto retkele.

Rangitoto ise on 600 aasta vanune vulkaan, mis lupsti Aucklandi east

coasti juures merest välja kerkis. Plaan nägi ette kajakkidega sinna

sõuda, vulkaani tippu joosta ja siis tagasi. Lihtne! Tegelt nii lihtne ei

olnud - nagu saime teada pärast seda, kui me kogu kraami kajakkidesse

olime pakkinud ja neid randa vedama asusime. 50 meetrit vedamist ja paus,

50m ja paus - valusad pommid ikka olid. Lõpuks olime mõlemad randa ära

kangutanud ja suht läbi. Ootasime Shainet, kes ei tulnud ega tulnud. Kui

koju järgi vaatama läksime, siis ta timmis oma profipaati (mis sai

hüüdnimeks Nool, sest oli vähemalt 7m pikk ja ülipeenike) ja lasi meil ees

ära sõuda, lubades kinni püüda varem või hiljem. Hakkasime siis peale.

Kasjakkidel polnud väga vigagi, sai pedaalidega tüüri keerata ja puha.

Mõne aja pärast olime ka lainetega sinasõbrad ja andsime ainult püssi

aerudele. Pärast Harbour Bridge alt läbikäimist sattusime Navy laevade

peale, mille juures oli kollane silt. Lähemal vaatamisel oli seal kirjas,

et tuleb ennast 70 meetri kaugusele hoida. Whoopsie! Shaine püüdis meid

lõpuks kinni North Headis (Aucklandi Rangitoto poolne ots) ja näitas suuna

kätte mingi kauge majaka peale. Tee peal tuli vägevaid laineid, vahepeal

oli juba tunne, et nüüd käib kajakk küll üle kuudi ära, aga õnneks saime

läbi. Vahemaa majakani oli päris suur, oma tund aega kangutasime läbi

lainete, aga pärast oli see-eest megahää koibi sirutada. Et kell oli

vahepeal jõudsalt edasi liikunud ja plaanitud ööbimiskohta oleks peale

pimedat jõudnud, mõtlesime ennast Rangitoto ühele väiksele rannale

parkida. Vedasime ennast sinna kohale ja leidsime koopainimese luksnumbri

- merevaatega, tagatoaga koopas ja veranda koos lõkkeasemega. Kõik kraam

valmis ja kohe veini timmima. Õhtuks virn konserve. Magamamineku eel

hakkas kiuste sadama, õnneks aga oli meil koobas. Tegime lõkke üles, et

seda soojaks saada, kuid tagajärg oli suurema osa hapniku kadumine

koopast, nii et seal üle minuti ei saanud olla, muidu hakkas katus sõitma.

Ma valisin õhurikkama, kuid niiskema ööbimisvariandi - tõmbasin

magamiskotile kummasti otsast ühe prügikoti peale ja keerasin põõsa alla

nagu laibakott. Üsna soe ja vihmakindel oli :)
Hommikul ärkasin kuskil kahe kivi vahel võssis ja otsustasin randa pakku

põgeneda moskiitode eest. Märt oli ennast suutnud kahe prügikoti sisse

kerra keerata kuidagi ja vedeles teises põõsa otsas. Varsti ajas Tugev

hommikusöök pintslisse pistetud asusime kayakima. Käed olid eelmise päeva

aerutamisest pisut süldid, nii et ulme kiirust ei arendanud. Päeva

plaaniks oli ümber Rangitoto minna ja saarel oleva vulkaani tippu joosta

ning siis kuidagi veel koju jõuda. Tõsine militaarrännak.:) Vahe peal

vikest lõiget tehes, et teisele poole saart jõuda, pidime kanuusid 500m

vedama. Käed olid pärast seda pisut kombitsaks tõmmanud. Ja austrite peale

palja jalaga astumine ei olnud ka üldse lõbus tegevus. Pärast maismaa

retke põrutasime nüüd sadama suunas, et vulkaan ära vallutada. Maabudes

oli eriti mõnus tunne sirutada, kuna pikemat aega kayakis istudes jääb

raam maru kõveraks. Asusime siis mäge vallutama. Alguses joostes ja päris

varsti jalutades, kun tee läks päris hea tõusuga üles. Üleval avanev vaade

aga oli seda kogu pingutust väärt. Ronisime vana sõjaväe patarei katusele.

Maagiline. Auckland, ümbritsevad saared ja võimas veteväli- hingemattev.

Varsti kuulsime tarzani hüüdu kauguses. Naersime. Kes muu hull see on, kui

mitte Shane. Tipust alla jooksime ringiga, mis kulges mööda saare kalda

äärt. Pärast 45 min jooksu ja 50 kätekõverdust oli aeg kodu poole liikuma

hakata. See osutus tänu külg tuulele ja vastu tulevale tõusule parajaks

pähkliks ülesandeks. Et asja veel põnevamaks teha, kukkus mul peaaegu üks

aeru pool ära. Enne randa pidin ikka tükk aega rassima, et edasi liikuda.

Randudes otsustasime, et üle jäänud tee läbime autoga, mis oli kõigi

osapoolte arvates väga atraktiivne alternatiiv. Shane sõitis noole taolise

kanuuga, mis ei kannatanud väga lainet. Me proovisime ka seda imemasinat.

Märt jõudis 3 meetrit sõita ene kummuli minekut ja mul ei tulnud väga

paremini välja. Terve päeva külma ilma trotsinud mehed läksid esimese

asjana jäätise poodi. Väga tark mõte.:D Pärast kodus vaatasime, et olime 2

päevaga umbes 35km maha sõitnud. Pole paha esimese kayaki tripi kohta

arvasime ja suikusime sügavassse unne.
19/12- Pärast tööd mõtlesime, et lähme uurime lahe teist poolt ka.

Selleks, et paadid vette saada, pidi neid vedama 10-15 min mäest alla ja

tagasi tulles 20-25 min mäest ülesse. Ehk siis pool aega tarisime kanuusid

vette ja tagasi, mis osutus parajaks treeninguks. Vee peal oli ka mõnus

chillida. Käisime vaatamas kummituslaeva, mis oli silla juurde ankrusse

jäetud ja mille olid okupeerinud kajakad. Päikseloojangut lahe pealt

vaadata oli jälle üks eriti ergastav kogemus. Ei saa jätta mainimata, et

loodus on siin ikka võimas isegi suure miljonilinna kohta.

Raadiost tuli üks kõige naljakama ja absurdsema refrääniga laul:
psycho killer, qu´est-ce que c´est papapapa-better, runrunrunrun

runawayyyyy....

23/12- Üks lahe koht, kus veel ära käimata, oli Goat Island, üks väike

saareke tunni aja sõidu kaugusel Aucklandist. Saarekese võlu on selles, et

seal on asutatud kaitseala ning midagi püüda ei tohi. Seega on koht

kalasid paksult täis ja snorgeldamise jaoks ideaalne. Pärast pikka

tööpäeva panime oma wetsuidid ja asjad jutti ja andsime minna. Shaine

varustas meid lisakraamiga - Mart sai kõvaks pro-diveriks ja ma sain ühe

uppunud tüübi wetsuidi juurde, et ma ära ei hangetaks, mis mul kombeks on.

Snorkelid saime ka, Shaine tütarde omad, sest nad ei pidanud neist väga

lugu ja Shaine tahtis neid ikka kasutuses hoida. Ise rabas naise lestad

ka, et enda omasid ei peaks kulutama :) Meres ei olnud algul väga näha

miskit, aga kui saare taha saime, kus lainet väga ei olnud, oli vähemalt

5-10m kaugusele hea vaade. Kohe-varsti hakkasid mitmesugused elukad ka

meie vastu huvi tundma - kõigepealt mitu ilusat suurt kala (snapperid),

kes Shainega väga sõbraks said, sest ta neile sea eggi toitis. Varsti

nägime oma suureks imestuseks ka astelraisid - mõnusad hõljuvad vaibad,

kes ringi tsillisid. Haisid õnneks silma ei hakanud :) Proovisime

sukelduda ka, aga kõrvus hakkas valus, niisiis uurisime meistertuukrilt,

mis teha tuleb. Tuli neelatada või kuidagi muud moodi rõhk tasakaalustada,

millega me varsti hakkama saime ja seepeale mõnusalt mööda põhja ringi

kondasime. Megalahe päev!

24/12- meie jaoks jõululaupäev, neil aga sellel päeval tavaline tööpäev.
Õnneks oli laupäev, nii et saime ilusat jõulupäeva rannas tähistada. Shane

võttis oma jeti, surfilaua ja biscuit-i(küpsis, ehk täispuhutav autolohvi

meenutav paadi taga veetav vidin) ja veesuusad ning põrutasime lahele. Et

meist pidid saama tulevased surf bumbid (surfilõngused), rabasime

veesuuskade asemel hoopis surfilaua kaasa. Rannas seadsime asjad jutti ja

pidime kuhugi nurga taha vaikse veega lahele minema, et seal harjutada.

Panime skuutrile pontsiku taha ja minema. Esimese sõidu donutiga sain ära

proovida, väga vinge oli. Minek selline, et silmi ei saanud lahti hoidagi

- nagu kosest lendas kogu aeg vett näkku. Pooleldi kinnisilmi lendad mööda

laineid ringi, 40-50km/h, päris võimas. Nägu oli nalja täis igatahes :)

Vaiksel lahel sai Mart oma biscuiti-vahetuse. Skuuter andis valusalt atra

ja Mart tegi kõva carvingut. Varsti aga läks liiga hoogu ja lendas üle

kuudi :) väga kõva elamus igatahes, ma olin lausa kade, et ise ka tokki ei

käinud. Edasi hakkasime surfilauda proovima. Mardil läks asi kiirelt -

juba teise korraga oli mees püsti. Mul oli learning curve pisut pikem -

pärast paarikümmet korda oli mind kokku juba mitukümmend meetrit vee all

tõmmatud, aga püsti polnud veel saanud. Lõpuks sain nõksu kätte - tuleb

algul hästi kükkis olla ja korraga olingi laine peal surfilauaga. Megalahe

lihtsalt - skuuter annab ees minekut, ise lendad surfilauaga kõrval

paremale-vasakule. Lihtsalt parim jõulukink Shainelt. Respect! Lõuna ajal

saime lõpuks oma seitse asja kokku, surusime käppa ja suundusime oma

surf-safarile, Tarzani karje meid saatmas..
Esimeseks sinhtpunktiks oli juba tuntud Muriwai plaaž, mis oli juba

suviselt rahvast täis pakitud. Hiina turistide hordid ja terved india

perekonnad olid ranna vallutanud, nii et vahe peal polnud küll tunnet, et

oleme Uus-meremaal, vaid oleme sattunud bollywoodi/kung fu filmivõtetele

(kohustuslikud sterotüüpsed ääremärkused). Veetsime suure osa päevast

surfates ja õhtuks suundusime parima vaatega magamiskohta- meie auto ja

vaade kaljult merele. Üheski hotellis, sellist vaadet ei saa.:D Sealt

ajati meid aga ära, kuna me polnud väravat tähele pannud, mis meie

"majutuskohta" muust maailmast eraldas. Mis seal ikka, leidsime lähima

parkla rannast ja surfbumide( surfihulgused-nagu Shane meie eluviisi

kutsus) õnnelik ja lihtne elu oli alanud. Järgmine päev saime pisut

surfibumi esimest sõna poolt ka rohkem harjutada ja suutsin saada oma

esimese laine püstiselt kätte. 7-8s vabastavat õnnetunnet, mis garanteeris

terveks päevaks muige näkku. Väiksed asjad elus...

Pisut Uus-Meremaa slängi ja sõnaseletusi ka:
primo- midagi väga hääd "oh, this ice-cream is primo!"
shivers!- üllatus, ehmatus, millegi ootamatu asja tõttu
you reckon?- kas sa arvad tõesti nii?
sweet as!- rahulolu, kõnelõpetus hüüd, kõik korras...
no worries!- pole probleemi, kõik korras, kõik on väga "jahe"
bro, cuz(häälda: kõõõs)- vennas, sugulane, sõber, semu
jandals- plähvid, mujal tuntud kui flip-flops, mitte segamini ajada

sandaalidega
yiisss- yes, jah, aga kummalise NZ aktseniga
mate- sõber, sõpss, semu
dude, man- pöördumine teise inimese poole surfikeeles

Te Arai rannal olin just usinalt autot lahti muukimas, kui vanem paarike

pisut kahtlaselt mu tegevust jälgis. Lugedes nende üllatunud nägudelt, et

ma peaks midagi ütlema, et mitte seadusesilmi enda kukile saada." Oh, this

is just our security system. No need to call the cops." Lisasin oma parima

naeratuse ja paar liikus õnneks edasi.
26/12- Boxing Day( ma ei tea, miks nad jõulupäeva niimoodi kutsuvad).
Ostsime oma teise klaasfiiber laua just mereväest puhkusele tulnud tüübi

käest. Pärast pikemat sms-ide vahetamist temaga saime lõpuks kohtumispaiga

ja aja selgeks märatud. Saime laua veel 10 taala odavamalt, kuna ta oli

unustanud hinna, mis ta määranud oli. Me ei protestinud vastu, kuna ta oli

unustanud jalanööri kaasa võtta, mis pidi lauaga kaasa tulema. Pisut small

talk-i aetud, jätkasime oma surfisafarit nüüd juba 3 lauaga.

Northlandi suurima linna lähedal asusid lahedad koopad(Abbey caves), mida

asusime usinalt avastama. Üks koobas läks päris kaugele mäe sisse ja mida

mööda voolas väike oja. Pärast 15 minutilist ronimist jõudsime suurde

koopa kambrisse, mis oli asustatud rohkete valgust kiirgavate ussikestega,

et suutsime pimedas isegi oma kehakontuure eristada. Koobastest väljas

asusid suured kiviväljad, mis meenutasid eestlastele omast hiit.

Lõpuks saime me mõlemad ka omale kenad klaasfiibrist surfilauad nagu

maasikad. Olgu tänatud Trade-me nimeline online müügisait, mis siin

kohalikke ühendab. Kõigest paarisaja taala eest panime kahele lauale päkad

silma, mis poest ostes oleks 1000-2000 taala olnud. Mart sai ülikõva Wayne

Parkesi laua (tüüp, kelle nimi laual oli, on mingi vana surfipeer, kes ise

veel ikka laineid nillib), 7ft, ning ma napsasin pärast mitmeid päevi ja

sms-e ja nihverdamist 6ft 9´ NEV-nimelise püssi. Megahääd on, oleme juba

paljudes randades testinud - Taupo Bay, Muriwai, Tapotupotu bay, Te Arai,

Sandy bay, 90-mile beach (siiani üks parimaid ilmselt). Paljud head kohad

ootavad veel ees, eriti surfikunnide meka Raglan.