SAS on jälle liikvel

Nagu rotid põgenevad uppuvalt laevalt, nii tegime me vehkat kiivilaagrist, kus juba 5 päeva pole enivei tööd olnud.. Nüüd siis edasi Coromandlisse!! Stay tuned!

24.11- sajune päev, tööd põle(kiwi meeste vanasõna).
Tahtsime aga päevast maksimumi võtta ja läksime Rotoruasse artefakte

otsima. Esimene pikem trip meie autoga. Kiidame taevani, seni ajani, kuni

midagi katki läheb. Siis saab põrgu põhja kiruda.:) Ostlemisnimekirjas

oli wetsuit, magamiskott(soe) ja matkasaapad(Mardile). Siis olemegi

omadega juba peaaegu mäel(otseses mõttes). Kõik need väärtesemed saime

Warehouse-ist, mis on umbes säästumarketi ja bauhofi ristsugutis. Mina

sain endale sini-musta Dropzone-i kalipso(väga teemasse langevarjurite

jaoks) ja Märt napsas endale soodusmüügist 69 maagilise taala eest puna-

musta märgülikonna. Magamiskotid saime ka korralikud ja soojad, nii et

mägedes ei peaks krambitama ja hanges värisema. Kossid sain ka pädevad,

nii et poest välja tulles näod meil ainult peeretasid. Ja kõik muidugi

meile omaselt ülisoodsalt. Naiss. Saabaste sisseõnnistamiseks valisime

kohe Rotorua külje all oleva Whakarewarewa metsa, kus pidi pesitsema 170

liiki puid. Sajand tagasi istutati paras ports erinevaid puid, et vaadata,

millised puud NZ kliimasse kõige paremini sobivad. Kõige vägevamad olid

kaliforniast toodud ranniksekvoiad (bioloogidele - sequoia sempervirens).

Mega jämedad, pulksirged ja uhked. Koor oli hästi mõnus pehme, mitte nagu

Eesti männil. Eriti hästi sobis aga kliimasse mingi mänd (pinus radiata),

mis kasvas nii et mühin taga. Kõrvalolevas suveniiripoes oli üks näidis -

46 aastaga oli too pinus vähemalt pooleteisemeetriseks paisunud. Hämmastav

:) Tavade kohaselt valisime pargis seiklemiseks kõige vägevama tracki

välja (kahjuks oli kaks kõige paremat suletud), nii et pidime vaid 8km-se

võtma, mis aga paisus 12km peale, sest suutsime juba esimesel kilomeetril

ühest tähtsast teemärgist mööda põrutada. Park oli vägev, ülihead vaated

Rotoruale ja maailmatasemel Potuhua või midagi sarnast geisrile, mis iga

päev täpselt kell 10.15 pidi vussu laskma. Mõnel pool metsas levis mõnus

magus metsmaasika ja sidruni lõhnaline lõhn, mida igal hingetõmbel endasse

ahmisime. Mägiratturitele oleks park lausa paradiis olnud - igal pool

oivalised rajad sisse tehtud. Õige nali hakkas aga peale õhtul -

tehnikagermaanlane Helge oli poest vägeva elevandipüssi ostnud (õhukas

siiski, aga nägi väga uhke välja, optika peal ja puha, 1000ft/s) ja tegime

kohe plaanid õhtul opossumite pihta kärtsutama minna. Radzu tahtis oma

rendiraha ka saada, nii et mõtlesime kaks kärbest ühe hoobiga maha võtta.

Metsa jõudes oli kohe tunne nagu mõne halva "Wrong turn" filmi alguses.

Kamp noori läheb pimedas kolkas mingile eriti kahtlasele metsarajale,

mille alguses on kuulidest ära augustatud rada tähistav plekktahvel.

Tegime veel nalja, et võiks hargneda paarideks - ühele jääb püss, teisele

taskulamp :) Opossumi laskmine ise käib idee poolest nii, et tuleb lambiga

puude peale näidata valgust ja kus punased täpid vastu säravad, seal ongi

opossum. Põrutad kohe ära ja valmis. Paraku, mis leidmata jäid, olid

opossumid. Käisime mitu kilomeetrit ära, partsutasime mingite

jaanimardikate peale, mida me opossumi silmadeks pidasime, ning jõudsime

ringiga meie SSS-X auto juurde tagasi. Njah, veits igav jaht. Hakkasime

asju autosse seadma, kui Mart otsustas siiski õhtu huvitavaks teha ja

murdis auto võtme lukuauku ära. Mis oli ka ainuke võti, koopiat meil ei

olnud. Päris muhe olukord - kell on 23 läbi, oleme kusagil pärapõrgus

metsas ja koduni on vähemalt 12km. Siin aga asus tööle autovargakompanii

germaanlase juhtimisel ja asusime Nissanit vallutama. Ukse saime noa abil

lahti, edasi toppisime murdunud võtme otsa süütelukku ja asusime seda

noaga keerama. Siinkohal sain hästi näha, mis vahe on 9 taalasel ja 60

taalasel noal - esimene nimelt laguneb jupikaupa ära nagu saepuruplaat.

Igatahes noa variand autot käima ei saanud. Kruvikeeraja variant ka mitte.

Olukorra päästis võtme teise poolega katsetamine, mis lõpuks jõuvankrile

hääled sisse tõmbas ja meid metsast minema toimetas. Igavast õhtust sai

korraga mõnus autovargus-MacGuyverdamine-seiklus :)
Õhtu oli pilvitu, seega metsas sirasid tähed väga tugevalt. Lõunataevas on

ikka täiest erinev põhjataevast ja seda oli huvitav vaadelda. Tähtkuju,

mis alguses tundus potikujuline, aga germaanlane rääkis, et noolekujuga

ikka. Pika seiramise peale panime ka tähtedest lõpuks noole kokku. See

nool pidi näitama lõunapooluse suunas. Ootame juba seda kui saab mägedes

paari tuhande meetri peal tähistaeva all magada.
Oleme siinsest töötegemisskeemist ka pihta saanud. Hommikul kästakse

kiiresti adrata ja liikuda kvaliteedile mitte olulist tähelepanu pöörates

edasi("Faster, faster, make some progress"). Siis kui peakubjas õhtul

läinud, siis on aeg võtta asju marurahulikult ja tigusammul edasi liikuda

("Slower, slower!"). Meie, kes me üritame kvaliteedile rõhuda, ei ole väga

hinnas siin. Ja kui kupja aias midagi teed, siis ei ole sa piisavalt kiire

ega tee head tööd. Aga muidu on hea töö.:D
25.11- kuna seemendamise jaoks oli ilm liiga tuuline, siis tekkis meil

äkitselt teine vaba päev järjest. Me kasutasime võimalust kohe ära, kuna

olime väga himurid timurid oma wetsuite proovima. Võtsime kaasa ka hula

boardi, et pisut laineid püüda. EDIT: Hula board oli mega mõtetu, vajus

ainult vees põhja ja kasu ei midagi. Tahtsin va risu kaldale ära visata,

aga võttis sinder tuule alla ja hea et Mart sellega vastu vahtimist ei

saanud. Kaldale jõudes võttis uuesti tuule alla ja virutas mulle hea liti

vastu põlveketra. Mul on tunne, et see hula board vist parem sobiks

windsurfinguks. Siiski, ranna suhtes jõudsime otsusele, et tuleb minna

ühte NZ parimasse surfiranda MT Manganui-sse, kus on lainete tekitamiseks

vee alla ehitatud kunstlik riff. Sinna jõudes pidime tunnistama, et

perfektses surfirannas polegi laineid, kuna tuul on hoopis maalt. Kahju.

See aga ei takistanud meid oma kullakalleid kostüüme proovimast.

Tööpõhimõte on selles, et materjal imab väljast poolt pisut vett sisse,

mille keha soojaks kütab ning hoiab temperatuuri. Peale kauba annab ta

vees hulpides efekti nagu ujuks Surnumeres- liigutama ei pea, hoiab sind

ise vee peal. Väga pro. Veest välja tulles nägin äkitselt jalgade juures

esmas pilgul mingit vaipa, mis hulbib. Tuli välja, et see oli hoopis suur

rai, mis vaikselt mööda pinda sondeerides edasi liikus. Vägev oli esimest

koreda elus raid silmata. Hea, et hai ei olnud.:P
26.11- Istun praegu mõnusa kose juures ja naudin vee sulinat ja õhtust

metsa kuma. Meie esimene päris väljas magamine telgi ja sooja

magamiskotiga on tõelisuseks saanud. Läksime samasse kohta, kus privaat

bassein ja kosk keset metsa on, mida ühel eelmisel matkamisel olime

kohanud. Täna seemendasime nii, et maa punane. Või vähemalt minu nägu ja

käed olid küll nagu mustikaga kokku määritud. Ja täna isegi vist kubjas

ütles paar head sõna tehtud töö eest, aga ma võisin valesti ka kuulda. Oli

hiilinud mu selja taha ja üllatas mind. Oeh. Varsti saab jälle

vabadusse.:p Peaaegu iga päevane lugu mida kuulame on Allan Vainola-

suvelaul."vaba kui lind kui metsik hobune...". Sellest unistame siin ja

varsti on see ka tõelisus.
30.11- aeg lahkuda uppuvalt laevalt ehk siis tööd pole 2 päeva olnud ega

ei tule ka. Homme laseme nagu ääärämedalt uttu(nagu kohalikud

ütlevad..NOT!). Plaanime minna Coromandel-isse ehk siis kohta, kuhu

kohalik rahvas meelsasti puhkama läheb. Seal pidi olema üks maailma

ilusamaid randasid, mahajäetud kullakaevandused, 800m mäed ranna ääres ja

poolvääriskivid otse rannal. Nii, et avastamist palju.
Vahe peal oleme suutnud mu suurt filmi varu tühjendada, kuna siin on suht

igav olnud ilma tööta. Täna käisime bodysurfimas ehk siis liuglesime

lainetel ainult oma keha abil. Väga sõltuvusttekitav ettevõtmine. Pidi

olema mõningate tegijate tõusikute arvates kõige puhtakoelisem

surfamisviis. Meie saame ainut öelda, et üks vägev harrastus. See

õnnetunne kui oled laine õigel ajal kätte saanud ja sõidad kõhu peal kiire

hooga ranna poole, on ülimõnus tunne. Nüüd ma saan aru nendest

surfaritest, keda on intervjueeritud."So how was the ride today?"-"OOOH.

The waves were like vuishhh and I was like gnngghh and I hit them perfect

like gmmmm!!!" Meie vestlused ei olnud väga kaugel sellest.:D Pikimad

sõidud jäid 20m kanti ja avastasime erinevaid stiile, kuidas sõita. Mina

proovisin langevarjurite slangis trackimist(käed keha kõrval ja ennast

kehaga sõidu suunas liigutades lainel liikumist), Märt üritas selja peal

sõita. Üldse sobis meie mõlema arvates langevarjuri kehaasend kukkmise

ajal ka väga perfektselt lainel surfimiseks. Kokku vist veetsime vees

umbes 4h, nii et meie näod olid nagu stopmärgid, kuna päike ja soolavesi

tegid oma töö. Enne randa minekut vahetasime oma riideid suure puu varjus.

Mina tegin enne vehkat. Puu poole sammusid vanemad daamid, keda ma

hoiatasin ette, et puu varjust võib veel üks vennike välja karata. Päris

naljakas oli, kui memmed hurjutasid Märti mitte üle peakaela vette minema.
Üks päev nägime muide sellist asja, mida mina kui ma poleks oma silmaga

näinud, poleks uskunud. Supermarketi parklast sõitis välja žiguli 05, kui

ma ei eksi ja millel oli rool ka Uus-Meremaale kohaselt paremal. Ulme.

CCCP kvaliteet toodang on jõudnud ka maakaardi kaugematesse nurkadesse.

Meie armas nissan bluebird käib nüüd pärast jahti ka uutmoodi süsteemiga.

Nimelt jahil käies läks võti pooleks ja lõpuks saime sellise variandiga

minema, et võtme teravam osa topiti kruvika ja muskli abil süütelukku

kinni ja teise, suurema võtmeosaga keerati auto käima. See süsteem töötab

veel praegugi, sest lukuprofi juures teatati meile, et võtme

väljalammutamine (sest seda ei saa enam muudmoodi kätte, kuna see on

"teadmata" põhjustel lukus kinni) maksab 120 taala ja seda me välja käia

ei taha. Kui, siis ehk auto mahamüümiseks. Ainus mure oli vahepeal auto

lukustamine, et me poes/rannas/kusiganes käia saaks. Lahenduse leidsime

traadijupi näol, mille saab autoakna tihendi vahelt sisse toppida ja

sellega lukunupu üles tõmmata. Ühesõnaga - justnagu autovargad. Süsteem

töötab väga hästi, rekordaeg ukse lahtitegemisel on 4 sekundit. Ainuke

mure on kõrvaliste inimeste kahtlustavad pilgud, kui kaks kahtlast tüüpi

tulevad poest ühe Nissani juurde, üks võtab kotist jupi traati, kangutab

sellega akna kallal ja seejärel sõidetakse autoga minema. Siiani aga pole

menti saanud :)

Mart ületas ennast täna kokkamise ajal ja valmistas sellise hunniku

riisiputru, kust oleks Indialased nädal aega söönuks saanud ja kust mina

sain nii põhi- kui ka magustoidukäigu. Tema ports nägi välja justament

nagu Tongariro Alpine crossing. Vallutas ta selle aga rekordajaga :)
Sõidame homme 4-5 päevasele komandeeringule, nii et meist pole mõningane

aeg enam kuulda ei kippi ega kõppu.