Heihopsti raffas! Oleme suurest netiaugust välja saanud ja rotime mõnuga wirelessi Te Puke-nimelises kiivipealinnas võimla taga. Enjoy!!
Müümine esimese päeva kohta sujus päris normaalselt, kusagil 11
kolmekilost kotti krabati ära. Ilm oli päris segane, iga tunni järel tuli
jõhker 5-mintsane padukas, siis jälle päike säras. Igasugu huvitavaid
klemme käis ka, üks keeras ainult selleks sisse, et vinguda, kui väiksed
apelsinid meil on :) Whatever makes you happy... Õhtul koju jõudes
otsustasime ära, et kahekesi ei ole mõtet päev otsa tagumikku laiaks
istuda ning üks saaks vabalt turustamisega hakkama küll. Järgmised päevad
olin selleks turustajaks mina. Varustasin end suure hulga raamatute,
Moro-baride ja motivatsiooniga ja müümine läks nagu aritmeetiline jada -
iga päev 11 kotti rohkem kui eelmisel. Päike on siin nii UVd täis et ilma
kreemita kärssab päris kiirelt ära, seetõttu lükkasin oma sõjaväekaabu
kasutusse ja nägin nii outback välja et üks saksa backpacker tuli uurima,
kas minu puuviljaaeda tööle saab :)
Reede, 21. okt - tipphetkeks oli õhtu, kui pidime ujuma minema, sest päev
oli lihtsalt NII palav olnud. Kyle oli juba ammu lubanud oma salajast
ujumiskohta näidata, mida ükski backpacker ei tea. Tundus nagu plaan ja
pärast mõningast autosõitu ja flip-floppidega mööda kive turnimist
jõudsime sellisesse paradiisi, mida pole veel enne näinud. Piltilus kosk,
7m vähemalt, ja sügav tiik all, ümbritsetud kaljudest. Perfekto! Mart tegi
kiire luuresukeldumise ära, kontrollis põhja üle ning seejärel kargasime
üksteise võidu kaljude pealt otse tiiki kose juurde. julguseprooviks sai
aga üks 10m kõrgune hüpe, mis käis nii, et tuli suure hooga võsa vahelt
joosta, kividelt ära tõugata ja siis loota, et lendad tiiki välja. Päris
sürr, aga ära me selle tegime ja oli päris vägev ikka. Õhtuks rägbi,
millest sai kopp nii ruttu ette, et panime pigem Harry Potteri peale ja
vahtisime seda.
Laupäev, 22. okt- Märt tegi apelsinide müümises parima päeva, nii et
järgmiseks päevaks jäi ainult 9 kotti veel müüa. Esimene skeem hakkab läbi
saama ja otsime aktiivselt teisi töövõimalusi. Backpackerite hulk suurenes
ühe germaanlase võrra, kes oli sakslase kohaselt marurahulik. Kokkasime
nachosid ja pärast seda läksime Paihia( põhiline turistide ja seljakoti
rändurite pesitsuspaik Bay of Island-is) ööelu kaema. Märt käis klubis nii
kaua DJ-le ajudele, kuni ta Sash-i Ecuadori lasi. Seal oli ka üks lahe
70-80ndates vanamees, kes tundis ennast nagu kala vees ja ültes meile
suure naerusuuga:" you have to keep yourself young!" Kella ühest lendas
politsei baari peale ja pidu sai kiire lõpu, kuna alkoholi müügikeeld
algas.
Matauri bay
Inimesed viskavad kogu aeg mõnusalt käppa.
23. okt pühapäev - Suur päev. Täna selgub, kes jääb peale rägbiplatsil -
austraallased või NZ. Teise variandi puhul on pool Uus-Meremaad kindlasti
faceplantis. Esimese variandi puhul ilmselt lisandub kurvastusest ka teine
pool. Igatahes, võtsime mõned hüvad tumedad õlled kodunt kaasa ja
asutasime end Fordi Ökovaniga minema. Minek oli hea, kuni paari kilomeetri
pärast hakkas buss katkendlikult köhima nagu kopsuhaige ja jäi varsti
üldse kuss. Selgus lihtne tõde - bussil sai küte otsa. Süüdlane olin vist
mina, sest ma väga midagi paaki ei jätnud ja juurde polnud ka raha panna.
Lootsime, et veereb viimase auru peal veel esimesest suurest künkast üles.
Veeres. Edasi läks juba allamäge ja vabajooksuga. Vahepeal sai ka lükatud,
kuni jõudsime järgmise suure tõusuni, kus kolme eurooplase jõud enam
masinat mäest üles ei saanud. Abi tuli aga kohe ühe muheda vuntsiga vana
näol, kes mind bensukasse ära viskas ja sealt koos 5 liitri küttega tagasi
toimetas. Tagasi jõudes nägin kohutavat ebaõiglust - seeaeg kui mina kütet
vedasin, lakkusid kõik auto juures juba õlunaadi. Pigistasin silma kinni
ja asutasin end jälle auto peale ning jõudsime õnnelikult Paihiasse. Kogu
linn oli rahvast veereni täis, kõigil rägbikihk naha vahel ja sammud baari
poole. Leidsime ka ühe muheda nurga. Rahvas oli ikka väga sillas, nii kui
ma korraks suure ekraani juurde, kuhu rägbit üle kanti, seisma jäin,
karjus tagant vihane hääl "Oi, mate!" Võtsime siis hoopis istekohad. Mäng
oli suht tasavägine, 8-9 lõpuga. Rahvas kisas nii et uulitsale kostis.
Päris äge tunne oli ikka koha peal vaadata sellist suursündmust, eriti kui
mäng võidukalt lõppes ja kõik shampasid avasid. Nagu uusaasta oleks
saabunud :) Kyle ja meie germaanlane sebisid naisgermaanlasi ja me Mardiga
kobisime vani juurde magama nagu nerdid. Mega külm oli, saatsime Kylele
kogu aeg sõnumeid, kus ta on. Miskipärast vastas ta alles 2 tunni pärast,
kuid ütles, et on meid juba kaua-kaua taga otsinud :) Igatahes oli käng
jälle koos ja sõitsime rõõmsalt oma kodukohta tagasi. Rägbist juba aitab
küll, päris mitmeks aastaks..
25- sakslased, arengubioloogia, kose all ujumine, matauri bay, esimene
suplus ookeanis. Hommikust jäädeliverdamisringi tehes sebis germaanlane
mobiiliga terve autotäie teisi (nais)germaanlasi ära, et nad Kyle juurde
aega veetma tuleksid. McDonaldsis pidi kokku saadama. Dilok (meie
germaanlase hüüdnimi) põrutas kohe naerul näoga sinna, pärast väikest
huiamist Kyle poolt, ning juhatas külalised euroopast meie häärberisse,
kus Mason nad suure lõugamisega vastu võttis. Kyle näitas siis neile oma
ATV skille, võttis ühe julgema neiu peale ja tegi temaga mõned kiiremad
ringid kahel rattal, mispeale neiu paari tooni võrra kahvatumaks tõmbas,
aga ütles, et siiski väga meeldis. Näitasime neile ka oma salajase
ujumiskoha kosest kargamisega kätte, millel oli suur menu.
27
29- waitangi forest kiwide asupaik, 20 km jalutamist üles alla
31- nühkisime davidi paati(local marina chief), lähme "juhatuse
koosolekule" ehk 4st hakkame õllet timmima. kui oleme järgimine nädal veel
siin, siis saame hole in the rock cape bretti otsa joosta, kuna david ja
ta sõber suht altid jooksupoisid. Täna käisime rainbow fallsi joa juures,
mida mööda läheb 4 km rada, mis on perfektne LOTR(Lord Of The Rings film,
mis on filmitud NZ) mets. Rada käis üles-alla ja jõudsime Stone storei
juurde ja siis põrutasime tagasi. Rada lõppes 27m joa ja jõhkra tõusuga.
Tõusu viimases kurvis tundsin ennast nagu boromir, kes orcide eest
põgeneb. Mõnus. Eestist sellist jooksurada ei leia. Lõunasaarele tahaks ka
jõuda, sest seal on 650m kosed ja veel LOTR-imad metsad.
2. november- igapäevane netis tööde välja tuhnimine kandis vilja. Saadetud
smsi peale helistas üks hindu ja ütles, et neil on vabu kohti. Kohaks on
Te Puke ja seda kutsutakse kiwivilja pealinnaks. Käisime ka juhatuse
koosolekul, kus saime peale hüva õlle ka veidike juttu puhuda ja kui siia
kohta uuesti satume, siis saame jahiga saarte vahele sõitma ka minna.
3 november- pakkisime oma 3 kodinat kokku ja läksime 460 km
hääletamistripile. Alustuseks jalutasime umbes poolteist kilti lähima
suure teeni. Peagi võeti meid peale ning olimegi oma teekonda alustanud.
Teise auto omanik oli aednik, kes oli olnud ülikoolis inglise filoloog,
aga maaelu tõmbas teda rohkem. Pani ta meid maha tavalisse väiksesse
linnakesse, mis meenutas tavalist ameerika kolkalinna. Sealt edasi saime
peagi ühe laheda Maori peale, kellelt saime peagi igasugu põnevaid lugusid
teada ja näpunäiteid eluks NZ-s. Mehel on olnud päris huvitav elulugu.
Läks 18 aastaselt mereväkke, kus teenis 5 aastat. Käis läbi enamuse
maailmast ja rääkis meile lahedaid lugusid sellest ajast. Oli ta kõva
windsurfer ja smuugeldas oma varustuse laevale kaasa. Sydneys pidid nad
ootama, et randuda. Tema aga mõtles, et ei viitsi oodata, et parem läheb
oma transpordiga linna avastama. Ülemused ei lubanud teda minna ja
ütlesid, et küsi kaptenilt. Tema siis läkski ja sai nõusoleku. Pakkis oma
asja kopteritekil lahti ja lendas lahele peale. Enne muidugi tuli mitu
ohvitseri teda noomima, aga pärast kaptenilt loa saamist ei olnud
kellegil midagi öelda. Salomoni saartel sai tüüp ka mõnusa vembuga
hakkama. Nimelt olnud seal konnasid nii tihedalt, et astu või igal sammul
peale ja see andis mehele kohe idee. Korjas suure kilekoti konnasid täis
ning lasi nad kõik ühel heal õhtul otse lahingulaevale lahti. Pärast oli
veel mitu nädalat laevapelleris varitsevaid konni nähtud. Õnneks jäi triki
autor saladuseks :) Mees on teinud praktiliselt kõike motikatega
sõitmisest kuni langevarjunduseni välja. Iga ekstreemspordi ala mida
mainisin oli ta juba proovinud ja oli tal selle kohta mõni lahe lugu
rääkida. Näiteks 2 nädalat tagasi hakkas ta uuesti rulatama pärast 34
aastast pausi. Pole paha 49 aastase mehe kohta või mis. Eriti üllatav oli
veel märkus, et lubas parimalt sõbralt ikka halfpipes sõitmise kohta ka
häid nippe küsida. Saime veel tema käest põhjaliku ülevaate maooride
ajaloost, mis oli väga hariv ja mõne koha pealt üllatav. Hüppasime veel
läbi ühest ilusast Waipu rannast, kust avanes imeline vaade kogu
ümbruskonnale. Saime kõvasti motivatsiooni töötamiseks, et teenida endale
välja auto, surfilaud ja wetsuit. Kõik, mis meil vaja, et Uus Meremaa elu
täiel rinnal nautida. Edasi saime Aucklandi sisse koos noore kutiga, kes
on samuti mereväes, kahurväelase ametis. Paarutas subaruga, väänas vinget
iiri aktsenti ja lasi mõnusat reggaet makist. Viska meid ferry juurde maha
ja edasi põrutasime juba ferryga, otse skytoweri ja aucklandi kesklinna
suunas. Ferry põrutas päris kiirelt, nii et sundeckil tuul Mardi
päikseprillid peast viis. Päris muhe vaade oli sealt, millest on ka
fotosüüdistusi. Läbi aucklandi saime kergelt, väikse rongisõidu abil, mis
viis meid kuhugi äärelinna kolkasse küngaste vahele, kus külarahvas meile
õige teeotsa kätte juhatas. Natuke aega kõndinud, leidsime hea koha ja
lükkasime pöidla püsti. Hääletamiseks on NZ tõesti oivaline, sest juba 10
mintsaga pidas üks pirakas truck kinni ja noppis meid peale. Roolis oli
muhe malaisia onu, kes tegeles mingite taimekahjuri-haiguste müügiga, mis
olid puuviljakasvatajate hulgas väga popid. Mehel olid käed-jalad tööd
täis. Kärutas meid otse suure kiirtee peale ära ja soovitas sealsamas uue
auto maha hääletada. Meie kahtleva jutu peale (kiirteel ei tohi käia ega
hääletada, 200 taala kohe trahvi paugust) ütles ainult mõnusa tsainaka-
aktsendiga: "You can hitch ride! In new zealand law not so strict!".
Jalutasime siis mööda suure maantee äärt pidi, kus autod päris kiiresti
mööda vurasid. Otsustasime siis kiirrännakul läbida 3-4km kiirtee laadne
lõik, et siis normaalses kohas hääletada. Koht juba silmeulatuses kuulsin
meie selja tagant huilgamist. Nägin juba tuttavat pilti ameerika aegadest:
täisvilkureis politseiauto meie juures peatumas. Ütlesin Märdile, et meie
taga on ment. Kuna ta ei kuulnud täpselt mida ma ütlesin, sest mainisin
seda suht nii muu seas. Siis pidin seda kordama ja jalutasin vapralt ise
politsei auto juurde. Politseinik teavitas meid, et kiirteel jalutamine on
keelatud ja selle eest on 200 taalane trahv. Selgitasin, et meid pandi
kiirteel maha ja me ei teinud seda paha pärast ja muu ninnu nännu nagu
ikka politseiga rääkides tavaks on. Võttis meid peale ja viskas meid
täpselt sinna, kus kõige parem koht pöidla viskamiseks on. Tegime veel
small talki ja ütles, et me trahvi pärast ei muretseks, et rohkme peaks
muretsema oma ohutuse pärast. Noogutasime agaralt kaasa. " No worries!"-
sõnas härra konstaabel ja lehvitas meile ise minema paarutades. Vägev!
Saime politsei käest küüti. Otsustasime, et ohutuse ja karma prast pole
mõtet oma õnne enam proovile panna. Edasi saime ühe laheda vanamehega,
kellega sai muhedat juttu puhuda. Rääkis, et viimati nägi meie rahvusest
inimesi 65ndal aastal, kus kõik baltlased tulid Aucklandis kokku ja
kirusid venenlasi. Minu küsimuse peale, kas ta on retired, ütles ta, et ta
on tired küll, aga mitte retired. Nalja sai kuhjaga. Ühe toreda naisega
saime Katikati-sse(pidi tähendama näksimanäksima, kuna sinna kohta olevat
enne muistsel ajal maabunud maoori kunn, kellel olevat kõht tühi olnud ja
olevat saanud siis selles kohas keha kinnitada) ja sealt edasi ühe vaikse
hinduga juba Te Pukesse. Helistasin siis oma kontaktidele, kellega olin
eelnevat rääkinud. Võttis vastu hindu, kes rääkis, et tema küll midagi
meist ei tea. Pisut asja selgitades lubas saata meile auto järgi. Siis
helistas jälle, et ikka ei ole keegi siia helistanud, aga lubas oma
supervisorilt(ülemuselt) üle küsida. Siis tuli jälle kõne, et ikka
tullakse järgi. Ikka pull päev on olnud. Olime tulnud kuskile karuauku ja
peaaegu tööst jälle ilma. Õnneks saime omadega siis kohta, kus enamus
töötajatest elab. Siin võttis meid üks bossidest vastu, kes teatas, et
meil peab olema NZ isikukood tehtud, et töötada. Väikse disskussiooni
lõpuks saime ikka selguseni, et peame neile lihtsalt ette näitame tõendi
tööametist, et me ikka legaalsed vennad oleme. Meile üllatuseks tuli see,
et siin olevat 2 eestlast ennem töötanud, kes kõvad käpad siin olnud.
Selle pärast vist meid nii hästi vastu võetigi. Siin viibime siis vähemalt
2 kuud, et teenida oma unistuste uus-meremaa pakett ausalt välja. Homme
lähme lähemasse suurlinna Taurangasse ja ajame oma tööasjad korda.
Kõrvaltoas viibib lahe maoori ja dwarfi ristsugutise moodi tegelane nimega
Vassa, kellele olevat eestlased väga meeldinud ja kõkutas oma imelikku
naeru. Üks eestlane olevat tema "maagilist" kooki söönud 4 tükki, millest
virolane ei teadnud midagi. Tavaline toos pidi olema 2 tükki, nii et
eestlasel olevat päris hull minek olnud. Peldikupaber on igaühel isiklik
ja vannitoas on keegi endal vähemalt pool meetrit habet maha ajanud.
Tundub, et siin vist igav ei hakka.:)
4. nov reede - Ärkan hommikul kell 7 Vassa trummipõristamise ja psühho-
naeru peale üles ja vahin veel tund aega lakke, kuni kell 8st plärisema
hakkab. Esimene hommik siis Prince of Persia meeste juures. Kiired
toimetused ära ja siis ühe turbanimehega Te Pukesse ära, kust meie tee
pöidlaküüdi kaasabil lähemasse suurlinna (120 tuhat elanikku) Taurangasse
viib. Nimelt on hädasti tarvis IRD number ära teha, et meilt mega palju
taxi ei kooritaks. Saame päris kiiresti ühe naisega linna ära, kes tegeleb
kiivifarmindusega - nende firma haldab umbes 300 kiivi-istandust.
Impressive! Linnas leiame õnnekombel kohe kõik tähtsamad asjad üles (I-
site, library, tasuta peller, Subway, IRD maja) ja saame kella 12-ks oma
IRD nummeri korda. Edasi läheb tee Mt Maunganui poole (232m, kohe mere
ääres), kuhu me pärast pikka jalgsimatka läbi kütusepütte täis
tööstusrajooni ka kohale jõuame. Mägi on vägev, naudin vaadet ülevalt juba
ette. Ronimine on päris hea trenn, võtab võhmale küll. Kokkuvõttes Oleme
pisut kiiremini üleval kui lonely planeti raamatus (ikkagi ida-euroopa SAS
tiim). Vaade on mega vägev, mida ka Mardi fotovõtted kinnitavad. Vaade
rannale on vähemalt mitu miljonit väärt. Tagasi alla minnes tekib mõte
mööda randa minna ja põrutamegi sealtkaudu, jalg merd tatsamas. Rannas on
päris palju surfareid, endalgi tekib isu. Küll jõuab! Enne tööskeem, siis
surfiskeem. Tagasiminek on omajagu pikk ja kokkuvõttes käime selle päevaga
vähemalt 20km maha, enne kui päästva bussiga tagasi Te Pukesse saame.
Käime poes ja jälle hitchhikima. Seekord näeme päris head välja - kaks
päikse käes kõrbend tüüpi, ühel käes munarest, teisel suur plokk
peldikupaberit (poeasjad ei mahtunud seljakotti ära). See ei sega aga ühel
vanal meid peale korjamast ja nii jõuamegi oma turbanilaagrisse tagasi.
Homme siis häälega Rotoruad avastama!
5. nov laup+pühap - Kõik sai alguse sellest, et hakkasimegi Rotorua poole
hääletama. Variandi Turbanimehega, kes Te Pukesse läks, magasime kahjuks
maha ja tüüp sõitis 10 min enne minema, kui me asjast aru saime. Läksime
siis jala. Iga kurvi tagant paistis järgmine ja kokku tuiasime vähemalt
6km maha juba enne linna jõudmist. Hea soojendus hommikuks! Muretsesime
(hea eestlaslik sõna) enne hääletustrippi endale ka veel pruneeringutangid
(mingid oksakäärid pmst), millega orchardis tööd teha. Valik oli
keeruline, kaupluse vana soovitas meile mingeid Saksa iselõikavaid tange,
mis aga hinnalt meie eelarvesse olulise augu oleks löönud. Võtsime mingid
poolkõvad prantsuse omad ära - vast paar kuud ikka ära kestavad. Edasi
siis hääletama. Juba mõne aja pärast peatus väike auto kahe itsitava
piffiga, kes olid eelmine õhtu Taurangas klubitõuget teinud. Veidi
kahtlase sõidumaneeriga, aga viskasid meid Rotorua-Whatakane risti ära,
kust edasi lihtsam saada. Või siis mitte. Peaaegu tund tuli pöialt visata,
enne kui üks mõnus roheline SUV peatus. Roolis oli suure jäätisega lahe
sell nimega Evan, kes töötab Taupos tuletõrjujana, nagu varsti teada
saame. Sealt hakkavadki seiklused hargnema - enne Rotoruasse jõudmist, kus
Evan elab, pakub ta välja variandi, et võime koos temaga kell 16.30
Tauposse saada ja hommikul vara tagasi. Hakkame kohe võimalusest kinni ja
lepime miitingukoha kokku. Vahepeal leiame veel üles kohaliku WArehouse
(säästumarketi ja wal-marti ristand NZs) ja vaatame kogu tavaari üle, mida
vaja on. Leiame ka ülimegavinge wetsuiti logoga "DropZone". Sellele ihume
hammast,kui palka peale hakkab pressima! Kohalikud vaatamisväärsused üle
käinud (termaalväljad, mis mädamuna H2S järgi haisevad) ja wrong turni
teinud (käisime mööda termaalvälja ringi ja avastasime mingi sildi.
Teiselt poolt vaadates ütles silt "Danger!") läksimegi miitingukohta
Evanit ootama, kes peagi saabus. Mõnus sõit Tauposse, linna, mille lähedal
on MEGAsuur järv ja mis on maailma Skydivingu pealinn (üle 30000 hüppe
aastas!). Hüppasime maha linna lähedal ägedate koskede juures (Huka falls)
ja tsekkisime need üle. Kõik kohad on endiselt saksa backpackereid täis :)
Tee linna tagasi oli päris maaliline ja ääristatud puudega, mille kõrval
end suhtkoht putukana tundsid - NII suured lihtsalt. Natuke enne Taupot
läks matkarada üle ka meie õhtu ja hommiku põhikohast - termaalvee
allikast tulevast ojast, mis jõkke suubus. Raja juures oli ÜLImõnus
looduslik jacuzzi, koskede ja palmidega, taustaks sinaka veega jõgi...
Lihtsalt parim! Aga sinna hiljem tagasi. Enne käisime veel tiiru Taupos,
kohustuslik supermarketi-ja-saiaring, lisaks kaks megahead NZ veini
(punane oli eriti hüva) ning siis õhtul termaalvette tagasi. Ööbimise
planeerisime ka sealsamas, sest koht oli lihtsalt liiga hea - terrass
murukatte ja jõevaatega, jacuzzi, tähistaevas, kuupaiste ning lisaks veel
ilutulestik (TÄPSELT samal päeval juhtus olema Guy Fawkes day!).
Loodusliku spa juurde jõudes leidsime veel päris suure seltskonna eest,
kes seal oma stag-nighti tegid. Suurem rahvahulk läks minema, nii et saime
rahus oma kahte maru head veini timmida. Chillisime yacuuzis, kose all,
basseinis ja jõe ääres(kõik loodusliku tekkega). Nõustusime, et see on
parim NZ õhtu, mis meil seni ajani olnud on. Hiljem lisandus veel üks lahe
paarike, kellest meespool oli laevaehitaja, kes oli töötanud
kullakaevanduse ehitusel kõrgel mägedes. Mõnus chill rahvas ja
küünlavalgel jutu puhumine. Varsti läksid nemadki ja arvasime ka, et 4h
piisab looduslikus spas. Siis läksime 50m eemale loodusliku sviiti, kust
avanes parim vaade ürgorule. Parem kui ükski backpackeri hotell iial
suudaks pakkuda. Keerasime magamiskotidesse kerra ära ja nautisime spa
uinutavat toimet. Öö oli pisut chilly ja meie saastamarketi magamiskotid
olid suht mõtetud, nii et hangetasime hommikuks päris ära. Tudisedes ja
värisedes kiirustasime hommikust sooja vanni võtma. Oii kui hea oli
külmast võetuna 40c vette potsatada! Tunnike paradiisi võlusid nautinud,
läksime Evan-iga kohtuma, et Rotorua-sse tagasi minna. Ilutulestikust
hoolimata oli tal ainult 2 kutsungit olnud, nii et ta oli värske ja valmis
kohe mäe otsa ronima. 1000m mägi oli pilve sees, nii et otsustasime 700m
kasuks. Rainbow mountaini otsa läks ilus käänuline ja kohati päris järsk
tee, mis meie väsinud kehadele oli mõnusaks üles äratuseks. Vaade, mis
tipust avanes, oli võrratu. 360 kraadi ulatuses otse LOTR-ist kaadreid.(ma
arvan, et ma ei saa üle ja ümber sellest, et mainida kui filmis ja
postkaardis me pidevalt seikleme). See ala on geotermiliselt aktiivne,
seega siin asub palju suitsevaid avausi, millest väävli lõhnalist(loe:
mädamuna haisulist) tossu immitseb. Selliseid tossutavaid korstnaid jätkub
igale poole silmapiirile. vaade nauditud, liigume kiirel sammul alla.
Mäest alla tulek on palju meeldivam kui üles minek :) Auto juurde jõudnud,
paneme hõlmad vöö vahele ja põrutame Evani juurde kodu ära, kus ta meile
suurepärase continental breakfasti kokkab (bacon, eggs, toast + tea).
Oivaline! Evani naine töötab medõena, seega oleks USA mõistes täielikkude
ponydega tegemist :) Vaatame nende juures natuke raamatuid NZ looduse ja
eriti lõunasaare kohta, vesistame suud ja seame eesmärke. Selle nimel võib
töötada! Pärastlõunal teeme lõpuks algust projektiga "paadiga järve peal
paarutamine" ning suundume lake Rotoiti peale, mis asub Rotorua lähedal,
aga on veel tubli tüki kenam. Paat vette ja minek! Lendame üle lainete,
päris äge tunne on! (vähemalt 40kmh on lapatsit) Evan tutvustab meile
järveäärseid kohti ja lõpuks suundume järjekordselt kuumaveeallikate manu.
Seekord on tegu jalameestele ja enamustele backpackeritele ligipääsmatu,
mäealuse kohaga, kus on ülimõnusad, erineva kraadiga vannid, kus mõnuleda.
Pärast pikka peesitamist teeme vastu tahtmist minekut, sest aeg pressib
peale ja päris laip on olla (öösel saime veinide ja külma tõttu umbes 4h
magada ainult). Hääletades läheb suht kaua aega, vihma hakkab ka tibutama,
kuni üks tüüp meid peale võtab, öeldes, et sellise vihmaga teid nagunii
keegi peale ei võta. Vaat sulle nalja! Viskab meid Te Pukesse ära, kus me
uue hooga taevast kallava vihma käes ona turbanilaagri poole marsime.
Veerand tunniga oleme märjad nagu kaltsud ja asume poolnaljaga hääletama,
sest kodu on ikkagi 6km edasi. Mart on just seletamas, et kõndides on
soojem ja et nagunii keegi peale ei võta, kui nurga tagant keerab välja
üks muhe ford, kes kohe seisma jääb ja meile väikest küüti pakub. Selgub,
et nad on meist ka laupäeval mööda sõitnud - Porschega nimelt, aga see oli
siis rahvast veereni täis. Saavad oma karma nüüd veel paremaks teha :)
Jõuame ilusti kodu ära ja järgneb õhtune Heroes 3, kus me seekord arvutile
püüame koslepit anda.
8nov- arvasin, et siia pole 2 kuud midagi erilist enam kirjutada, aga võta
näpust.Töölt koju tagasi tulles avastan, et mu toas olevate pükste
taskutest on maagilisel kombel 100 taala kadunud. Tuleb välja, et vassa
sugulane(narkar/joodik) on pikanäpumees olnud ja nii mõneltki inimeselt
midagi varastanud ja siis kiiresti uttu tõmmanud. 2 tunni pärast jõuab
100st taalast 80 minu tasku tagasi ja neljapäeval pidi veel 20 lisanduma.
Vassa pani vist oma kurja sõna maksma õnneks ja suurem kivi langes
südamelt. Ühel tüübil läks 2 päeva tagasi läpakas kaduma, nii et mul on
puha vedanud. Tuleb kõik oma väärtuslik kraam siin kogu aeg hõlma all
hoida, muidu ei tea kuhu ära jalutab. Lähme arvatavasti homme politseisse,
et varganäol vähemalt karistamatuse tunne ära kaoks.
Töö iseenesest konti ei murra ja saab värske õhu käes oma aedniku võimeid
proovile panna. Esimesel päeval oli hindust kubjas turja peal kukil, aga
täna juba võttis vabamalt. 2 kuu pärast peaks vetsu ukse modell valmis
olema, kuna füüsiliselt saab jõusaali laksu ikka kätte. Teine tööpäev, kus
mina sain 2x mesilase käest nõelata(olen praegu 2 piitsepsi ja mitte
üldsegi väikse väikse sõrme omanik) ja Märt astus 2x jäneseurgu. Esimesel
päeval juhtus mul ka kerge äpardus - võsa oli mega tihe ja lõiketangid
päris hüvad, nii lõikasin kergelt pöidlasse ja lasin endal pisut aadrit.
Igaks juhuks küsisin vassalt pöidla jaoks midagi, et see kinni siduda.
Vassa võttis seepeale oma higise maika seljast, tõmbas sealt kurva näoga
riba ja seletas "see on mu lemmiksärk, juba 30 aastat kannan". Päris
antiseptiline või mis :) Aga ajas asja ära - tagantjärele öeldes.
9nov- Märt astus jälle 2x auku. Turbanitega hindu lasi terve päeva
bollywoodi kuumimate filmide soundtracke. Märt ei suutnud selle tüübi
juures töötada, kuna ajas nii hullult naerma. Nimme töötas see sama tüüp
meie kõrval reas ja jälitas meid nagu kummitus. Samas kui nad kuuleks meie
kuulatavat mussi, siis nad annaks kohe otsad. Märt pakkus välja, et peaks
midagi blogisse kirjutama tänase kohta. Pakkusin välja, et kribaks: 9
nov.- tegin sitta tööd vol.3; 10nov- tegin sitta tööd vol.4 jne. Sai
jälle parajalt hirnuda. Päev läheb suht kiiresti, kuna kogu aeg teeme tööd
ja ajame pidevalt oma vahel igikeltsa suust välja. Töötasime muideks
Welcome bay-s, kus juures nimi oligi ainuke huvitav asi koha juures.
Märdil tulid õhtul erilised rotisuse tuurid peale ja pakkus vlja plaani,
et võiks telki magama minna. Säästaks 2 kuu peale mingi 10000 eesti
krooni. Pärast mõningast vaagimist jätsime selle lihtsalt roti skeemi
staadiumisse. Lase veel Ida-Euroopa prussakad heaoluühiskonda laiali.:D
Tänase päeva esimeseks tööks oli isaste kiivipuude kiilaks tegemine.
Ragistasime terve hommiku suurte kääridega võsas, et isaste himurad
kombitsad emaste juurest eemale ajada. Igati tore töö oli, ainult andsime
minna, nii et ragin taga. Pärastlõunal võtsime emaste küljest väikeste
kääridega suuremad antennid maha, et rohkem saaki annaksid.
Põhimõtteliselt oleme juba valmis - õppinud agrognoomid. Arvestasime ka
välja, et meie CV kogemustepagas piirdub tööde suhtes pmst laborirottide
uurimise ja kiivitaimede soo eristamise ja ragistamisega. Väga
spetsiifilised tööd, aga mis seal ikka. PS: Täna tampisime Heroes 3-s
arvuti kasti. Julmalt.
Natuke kirjutaks meie toidulaua valikust ka. Hommikuks sööme me
tervislikke krõbinaid piimaga. Võib-olla sinna sekka paar keedetud muna.
Lõuna ooteks sööme maapähkli-rosina kombopeotäit(loe: kruusa). Lõunaks
sööme me mitu peotäit kruusa. Õhtu ooteks sööme(loe: mälume ja neelame) ka
paar peotäit kruusa. Õhtusöögiks on meil suurem toidu assortii. Valikus on
kas purgi spaghettid ja keedetud munad või siis keedetud makaronshikid
konserveeritud ubadega ja keedetud munad. Magustoiduks konservaprikoosid,
sokuslaad või küpsised. Laupäeval lisame tavaliselt kogu sellele laiale
toiduvalikule veel 1 või 2(olenevalt rotisuse astmelt) head(loe:odavat
allahinnatud) Uus-Meremaa veini. Maitseainete puuduse tõttu lubasime
endale ka portsu soola, et elu lõbusam oleks. Plastikust soolatopsis olev
variant oli kallim, seega ostsime kilekotis 1kg ära ja toppisime soolavaru
kasutamiseks lömmis tühja oakonservi sisse. Töötab seniajani väga edukalt.
11/11/2011- palju õnne kõigile abiellujatele tänase päeva puhul. Meie
tähistasime seda maltsa lõikamisega orchardis, mis oli vähemalt pool
kilomeetrit pikk ja ulatas otsaga Te Puke tagaotsa sisse. Läks umbes 12
tundi aega, et ühe rea puudega ühele poole saada. Õnneks oli meid palju,
nii et igaühele täpselt üks rida jäigi. Päeva tsitaat pärineb Vassalt: "I
really like Estonian boys. They no fuck around!"
Kiwi fruidist tehtud piibu, mis Vassale(tegelikult Varca, aga meie ütleme
kogu aeg vassa) spnnipäevaks kingiti ja lesbidele edasi anti, lasti rotti.
No comments:
Post a Comment