Vahepeal on teiselpool maamuna paljutki muutunud...
12.nov, laupäev- ärkame ilma äratuskellata, aga täpselt õigel ajal tööle
minekuks. Tööd nädalavahetusel ei ole, nii et mõtlesime Märdiga kiire
plaani minna lähimat ümbrust avastama. Lähiümbruse all mõtlesime ikka
häälega seiklusi otsima minna. Selle nädalavahetuse tripiks valisime
Whakatane, mis pidi olema ametlikult kõige päikselisem linn NZ-s. Meile
sobib.:) Prantslase ja belglasega saame linna ja nende luure andmete järgi
jõuame NZ mõistes väga väärtusliku ressursini- internetini. Tasuta ja
puha. Te Puke raamatukogus on ülejäänud maailmaga suhtlus kallis sport- 8
taala tunnis(umbes 5 euri). Röövimine päise päeva ajal.:) Kirjad kodustele
teele(Tere ema!) ja vajalik facebooki fix kätte saadud, lendame tee äärde
näppu viskama. Esimese autoga saime 7km edasi teedelahknemisele, aga selle
ajaga suutsime saada lahedalt mehelt( Adam tal nimeks) tema sõbra Gavini
kontaktid, kes müüb oma autot, kuna ta oli oma lubadest ilma jäänud purjus
peaga sõites. Asjad hakkavad hargnema. Auto, mida me eioodanud osta enne
jõule, on nüüd äkki meie käeulatuses. Me mõtlesime seejuures naljaga, et
ei peagi autot ostma, et hääletades saame kõik seiklused tehtud ja asjad
aetud.:) Jõudsime järelduseni, et need inimesed, kes peale võttavad on
üldisest massist lahedamad inimesed ja seega selekteerimegi need lihtsalt
välja, kel liiga nina püsti on. Selle pärast ka meie kontsentreeritud
seiklused ja juhtumised hääletades. Inimeste ampluaa on ikka võrratu. Nagu
öeldakse, et jumala loomaaed on suur ja lai. Teine tüüp oli tüüpiline
näide rahulikust NZ tüübist, kes pidi meid poolele teele ära viskama, aga
lõpuks viskas meid 30km edasi linna ära."Ahh ma teen siis juba oma
ostlemise siin ära." Väga chill. Olimegi jõudnud NZ kõige päikselisemasse
linna, mis ei olnudki nii päikseline.:) See meid ei morjendanud. Seadsime
sammud kohe I-punkti suunas, et leida mingi kaart kohalikest trackidest,
millel turnida saaks. Enne jäi veel tee peale jahi-ja kalastustarvete
pood, kuhu ka sisse põikasime. Telgid ja magamiskotid olid maanteeröövi
hinnaga, aga noalett oli äge. Siit peab ikka ka trofee kaasa võtma nagu
USAst :) Vahepeal rabasime ühe megahea subway ka tee peale kaasa ja
krabasime I-saidist hea kaardi, mis näitas meile üht hüva marsruuti kuhugi
unistuste rannale. Mmmmõnus! Rada algas päris rängalt, ainult ülesmäge
sõtkumine, subway kõhus kaasa loksumas. Pika ronimise peale aga avanes
oivaline vaade kogu linnale, mererannale ja ka kaugel eemal (25km kusagil,
321m kõrge, päris hsti näha) asuvale White Islandile, mis on täiesti
töökorras olev vulkaan, NZ kõige aktiivsem kusjuures. Tee peal mitmeid
miljonivaateid nautides ja mõningate jooksjate üle imestades (sellised
mäed ajasid isegi kõndides keele vesti peale) jõudsime lõpuks ühele
rannale, kus oleks meid vabalt võinud oodata kapten Jack Sparrow. Lihtsalt
nii mõnus rand, täiesti mägede vahel. Otsisime mõnusa koha, parkisime
riided ära ja kargasime vette, mis polnudki nii külm kui oleks võinud
arvata. Nautisime tervelt 40cm-seid laineid nagu väiksed lapsed Pärnu
rannas (ikkagi eesti vaikse merega harjunud) ja suundusime kuivale maale
ära kuivama. Tagasiteel kostis juba kaugelt mingit räuskamist. Algul
pidasime seda mingiks kohalikuks linnuliigiks või tänavakakluseks, pärast
aga selgus, et see oli suure kohaliku kanuu Mataatua sõudemeeskonna
ergutusliige, kes kanuu aerumehi tööle motiveeris. Päris lahe :) Tagasitee
pöidlaküüdiga kujunes samuti mega lahedaks - esimese otsa saime
ehitusmehega, viimane ots aga kujunes eriti ägedaks. Üks vana ront auto
peatus, suur karvane viiking roolis. Tuli välja, et mees on Amsterdamist
pärit ja juba 4-aastasest saadik siin elanud. Tegeleb ehitusvärgiga, aga
võtab vabalt - vaid mõned tööotsad nädalavahetusel, seejärel kalale ja
jahti pidama tagasi. Just selline elustiil talle meeldib. Rääkis, et
Austraalias saaks vabalt 2x rohkem palka, aga ikka ei läheks :) Teadis
igast muid häid elutarkusi ka, nagu näiteks diiselkütuse maksu peale silma
kinni pigistamist. Viskas meid lõpuks Gavini poolt müüki lükatud auto
juurde ära ja tuli ka abiks takseerima. Seal oli lausa terve autolett - 3
tükki saadaval, üks parem diil kui teine. Lõpuks valisime ikka Gavini
masina välja ja tõmbasime talle smsi peale. Autoks on Nissan Bluebird, 2
lidrase mootori ja 16 klapiga. Kõlab nagu varsti läheb paarutamiseks :)
Pool aega mis Gavin meile masinat tutvustas, rääkis ta ikka ühest
müstilisest nupust keskkonsoolis: "If you want to go really fast, you just
push this into OVERDRIVE and it will go!". Nagu turbo boost Knight Rideris
:) Saame näha. Terve uue nädala siis töötame oma sinilinnukese nimel, et
see neljapäeva õhtul, mis on palgapäev, ära osta. Te Pukest koju
hääletades tõdesime, et üks auto veerand tunni kohta on vähe ja hakkasime
jala astuma. Ajasime igast juttusid ja vaatasime tähti ja nalja pärast
hääletasime pimedas autode peale ka. Nali naljaks, aga paar kilti enne
koju jõudmist võttis meid järjekordne viiking peale ja viskas koju ära.
Ütles seletuseks, et ta elab suht tee lõpus ja on siin päris tihti
hääletajaid peale korjanud. 99% juhtudest on kõik suundunud majja nr. 703.
Ilmselt on see THE PLACE TO BE!!
Vahepeal on meie esmamulje India töölaagrist pisut muutunud. Vahepeal
andsime sisse ka oma kontrahtid, nii et nüüd oleme ametlikult Casual
agriculture workerid. Kogu (orja)töölaagri kohta käiv tsitaat: Walk Softly
and Carry a Big Stick ehk siis tuleb üks silm alati lahti hoida. Mõningad
naljakad juhtumised vahepeal:
1. Üürilepingus on punkt "landlord garanteerib head lukud ja ruumide
turvalisuse", mis meele kohe rõõmsaks tegi, et kohalikud ikka meie heaolu
üle mures on. Paraku toavõti ei töötanud ja pandi varsti üldse kuhugi
vasakule ära. Paar päeva hiljem lasi Maoori maanteerööver Mardilt sada
taala ka rotti :(
2. Töötasin üks päev viljapuuaias ja kuulsin Vassa pobinat kusagilt
kaugemalt võsa tagant, et seekordne "Estonia" pole ikka see, mis vana hea
Jon (mingi sarnase nimega eestlane, kes siin eelmisel aastal oli). Ma ei
tea, mis imeahvid või aiapäkapikud neil küll eelmine aasta olid, meil väga
kiiremini see võsalõikus küll ei käi.
3. Meie hea autodiili peale (800 taalaga hea Nissan, mida me siiski veel
kätte pole saanud) tuleb igalt poolt pisut negatiivseid kriitikanooli.
Küll on liiga madal hind, küll on teisi häid diile. Kohe näha, et rahvas
pole enne ikka õiget rotti autot näinud. Eriti naljaks oli täna, kui Radzu
proovis meile oma punast Renaulti luukpära maha ärida, sest see pidavat
palju parem diil olema. Õnneks olime sellega enne sõitnud ja teadsime
selle väikseid puudusi - suure kiiruse pealt hakkas rool värisema nagu
kitsejalg ja suurem osa alarmtulesid põlesid kenasti. Sellist ronti küll
ei tahaks.
Pisut siin olevast rahvast ka:
Kelly on siin pealik, kes kogu Bagri kontrakti mehi ohjab. Kuna kogu tema
töötasu valemiks on mingi kindla otsa tasu miinus meie tunnitasu, siin on
täiesti arusaadav, et ta kõigist suuremat kiirust proovib välja pigistada.
Meenuvad laused nagu "Now you have experience (pärast ühte tundi tööd :),
you make some progress!". "No talking, make some progress" ja nii edasi.
Eestikeelse väljendina on meil omavahel kasutusse tulnud "kubjas".
Radzu on nooremapoolne, hiljuti indiast tulnud. Habe veel väga põlvini ei
ole. On Kelly käepikendus ja mõnusalt letargilise olemisega ning korjab
rõõmuga rendi- ja muid rahasid.
Radzu Uncle on vanem härra, habe on nagu dwarfil. Kokkab pliidil ägedaid
lapikuid leibasid ja välgutab silmavalgeid.
Francois on äge tüüp prantsusmaalt, kes õpib püüdlikult inglise keelt,
surfab jõudumööda ja käib koos belglasega Vassal kalapüügis abiks. Mõnus
prantsuse hääldus inglise keele juures.
Spordi tegemisest ka. Et päevad on pikad, aga liikuda saab vähe, on sport
ikka abiks. Joosta on siin suht super - igal pool mõnus värske õhk,
viljapuuaiad ümber ja liiklust vähe. Päris metsas ei saa kahjuks lipata,
sest see on nii võps, aga peatee kõrval on hüvad mururibad. Tõusud võtavad
koju tagasi tulles suht auru välja, sest me elame kogu no.3 roadi ühes
kõrgemas kohas ja tagasitulek on alati pisut valulikum kui minek.
17.11- kupja käsi täna meieni väga ei jõudnud, sest täna oli mõnel
kollanokal esimene päev ja parema meelega "utsitas" neid. Meie mõtted olid
aga õhtus, mil saame ennast sinilinnu(nissan bluebird) õnnelike omanikena
näha. Üks sõbralik sakslane, kes jagab autodest nii mõndagi, lubas tulla
meile autoostule abiks. Kuna tema suurde 4x4 mikrobussi, mis näeb välja
nagu otse sõjaväest varastatud(seda ainult kujult, kuna keegi eelmine
hipilik omanik oli terve auto lillesid täis joonistanud), mahutab ainult 2
inimest. Seega võttis Märt suure kohustuse enda peale ja läks autoäri
ajama. Ja nii ta läks... Kõigepealt kõige tähtsam - läksime panga juurest
läbi, et ennast rahaliselt kindlustada. See oli ka kõige kahtlasem moment,
sest ma ei olnud india bandes sugugi kindel, et nad õige summa õigel ajal
üle kannavad. Kahju küll, aga minu usaldust inimestesse on niipalju
kahandatud, et sellised asjad paratamatult peast läbi käivad. Niisiis -
pangakaart sisse, paar nupulevajutust... Ja ON OLEMAS! Kummagi
pangakaardile on lisandunud 420 taala eelmise nädala palka - 11 taala
tunnis siis kätte. Lääne-Euroopa backpackerite jaoks suht kehv, aga meile
lausa terve varandus. Autoraha olemas! Huumori mõttes annab automaat mulle
ainult 20-taalaseid, seega on rahakott lahkudes lõhkemiseni täis. Mõnus :)
Militaar-lilledega saan ruttu Gavini juurde, kes autot müüb. Mõnus
jällenägemine, räägime törtsu juttu ja asume paberimajandust täitma, mis
tehinguga kaasneb. Gavini juures on ha hüperaktiivne koer, kellel just 10
kutsikat olnud. Üks on siin ka, hästi armas, asub kohe kossipaelu järama.
Germaanlane uurib samal ajal autot, vaatab siit-sealt ja ütleb, et pole
paha, peaks vaid proovisõidu ka tegema. Hüppab sisse ka kaob väravast
välja. Umbes 10 minuti pärast on tagasi, nägu naeru täis ning kiidab et
mega mineku püss on :) Seega läheb kaubaks - Mardi poolt välja kaubeldud
800 letti ja sinilind on meie teenistuses! Sõidan koju, naeratus näol...
Lõpuks!
18.11
Esimene päev oma uhke sinilinnuga ringi paarutada. Põrutasime kohe pärast
tööd võimla taha netti rottima. Tee peal hakkas autos suht palav, seega
keerasime aknad alla. Kõik töötasid ilusti - elektriaknad küll, aga
ilmselt vana hea Jaapani kvaliteet. Hakkasime siis proovima, kas üles ka
lähevad - mitte nii hästi. Kõrvalistuja oma ei kavatsenudki liigutada.
Timmisime igalt poolt - no ei! Ainult allapoole läks. Hakkasime juba ust
laiali lammutama, kui avastasime, et vajalikke tööriistu pole nagunii
kaasas ja seega mõtlesime selle õhtuseks tegevuseks jätta. Tegime
netiasjad ära ja tõmbasime koju tehnikagermaanlast otsima. See mees oskab
lausa imesid teha. Natuke sebis mingi nupu kallal ja aken hakkas nagu
nõiaväe kohe üles käima. Polnud vaja ust laiali lammutadagi.. Meelespea
tulevikuks - enne tuleb alati targematelt nõu küsida, kui kohe lahti
võtta, et viga üles leida.
Õhtu tipphetkeks oli loomulikult Channel Fouri pealt hakkav RAMBO III.
Enne veel vinnasime Mardiga üksteise võidu tõstekangi, et ennast
mentaalselt õigesse Rambo-vaatamise konditsiooni ajada. Film ise oli tore,
kuigi teistele vist niipalju ei meeldinud kui meile. Parimad kohad olid
loomulikult need, kus Rambo vibuga koptereid nottis ja vasaku käega ümber
nurga venelasi lasi nagu loogu maha.
19.11- kalal vassaga. Esimene väljasõit meie autoga. Hääletamine on tore,
aga oma auto on veel mõnusam. Nüüd vabadus minna kõikjal, kus hing
ihaldab. Sõitsime Maketu plaašile(muideks saime teada, et plaaš tähendab
randa ka prantsuse keeles, mitte ainult vene keeles), kuhu sõitsime
kalastama ja ujuma. Märt tegi postimajas auto ametlikult meie omaks ja
vassa läks kihlveokontorisse, et oma lemmik hobusele panus panna. Rannas
ootasid meid piduste nägudega kolleegid, kes olid eelmine õhtu rannale
vägijooke tarbima sõitnud. Kalapüük väga ei läinud, aga rannas oli ikka
maru hea olla pärast töönädalat. Püüdsin oma esimese NZ kala. Esimene kala
spinninguga(ma rohkem käsiõnge mees). Teine oli pisut alamõõduline, nii et
lasin ta vabadusse tagasi. See ei kahandanud aga peeru näos(suur lai
naeratus, mida ei saa ja ei olegi vaja maha suruda). Hula boardi(vineerist
välja lõigatud laud, millega saab lainetes hullata) võtsime ka kaasa, aga
kuna lainet väga ei olnud, siis ei kippunud väga värskendavasse ookeani
vette ennast kastma.
20.11- Pühapäev on tavaliselt see päev, kus võtame muu maailmaga ühendust ehk
siis külastame võimlat, kus ainsana tasuta wifi levib. Kirjad kodustele
saadetud, pisut lõustaraamatus kolatud, on aeg Märdiga Te Puke lähiümbrust
avastada.
Lootsime leida mõnusa raja, mida mööda pisut matkata. 10 minuti sõidu
kaugusel leidsime jälle väikse paradiisi- voolav oja, mis läbib mõnusalt
tihedat džunglit ja mäed meid igast küljest ümbritsemas. See mulle NZ
juures meeldib, et vaimustav loodus on alati järgmise nurga taga.
Jalutuskäigul suuremasse võssa tuli meile vastu mees hobusega. Rääkis, et
hobune keeldus edasi minemast ja pidi tagasi jalutama. Hobusel ka jalad
pisut kanged. Meid see ei heidutanud ja müttasime edasi. Kaardil nähtud
rada lõppes aga võssis. Õnneks avastasime loodusliku basseini ja väikse
joa, kuhu lähme kindlasti tagasi kämpama. Tagasi jalutades nägime väikest
vaevu märgatavat rada, mis kulges otse joone mäkke. Otsustasime siis seda
rada pisut jalutada. Sellest väiksest kõrvale põikest sai 4 tunnine matk
430m mäe otsa ja tagasi alla. Me polnud varem nii outbacki(väga võssi)
rada veel NZ kohanud. Tee kulges enam jaolt otse joones üles ja sellel ei
näinud lõppu tulevat. Sääremarjad andsid endast teada ja ütlesid piimhapet
pritsides ära, mis nad sellest wrong turnist arvavad. Tippu jõudes olime
pisut väsinud, aga väga õnnelikud. Ja vaade suurest võssist hoolimata oli
seda väärt. Nägime merele kui ka kiwiistandustele, mis all orus laiusid.
Tegime täna ka tähtsa otsuse minna siit juba 2 nädala pärast minema. Meile
tuli meelde Shaine, kes oli meile Te Pukesse hääletamise ajal pakkunud
tööd enda juures. Kuna meile see kupjarežiim siin väga ei istu, siis olime
valmis oma õnne kusagil mujal proovile panema. Kirjutasin pika smsi-i
Shaine-ile ja vastuseks sain ühe sõna-"Ok". Pole just kõige pikema jutuga
vend.:P otsustasime siis täpsustuseks ikka helistada ka ja tuli välja, et
ta meie plaaniga täiesti nõus. Seega 2 nädalat orjame siin veel ja siis
lähme Aucklandi parematele jahimaadele. Ees ootavad loodetavasti parem
palk, mõistlikum ülemus ja hea reisikaaslane. Algul oli küll vaimustus
suur, et ikkagi siin eestlaste poolt sisse söödetud koht ja puha, aga
selgus siiski, et on mõned puudused ja kokkuvõttes üsnagi "Kupja
OrjatöölaagerTM". Nii et kahe nädala pärast saavad meist jällegi rändurid!
21.11 - Täna on meil õhtusöögis vaheldust. Selle asemel, et süüa keedetud
makarone ubade ja BBQ kastmega, sööme hoopis keedetud makarone ubade ja
tomatikastmega! Vaheldus missugune... Täna oli Mardil tööajal ka õnnepäev
- noorem kubjas pakkus lausa apelsine ja puha! Ilmselt mingi altkäemaksu
teema vist :) Otsustasime täiesti hetke ajel teha ka kahtlase vuntsi
konkursi, mille võidab kõige kohutavama vuntsiga võistleja. Mart loodab
oma Vasja Vurru peale, mina aga plaanin kujundada suurepärase pornolenksu
(tegelikult ei võida sellest mitte keegi). Lisaks kasvab mul ka
toormaterjali paremini peale :) Elame-näeme!
NB!Otsustasime veel alustada video sarjaga, aga see veel saladusloori all.
Lisaks arvestasime välja, et meil on veel täpselt kahte asja vaja, et
siinsetest seiklustest viimast saaks võtta. Nendeks asjadeks on wetsuit
(kalipso), et jahedas ookeanis saaks laienest mõnu tunda täiel rinnal ning
magamiskott, mis töötaks ka alla +15C juures ja ei oleks sildiga
"Maaletooja AS KESKO FOODS". Järgmine nädal läheme oma varandust Rotorua
super-warehoussi täiendama.
22.11- Tänase päeva motoks on jupike Koit Toome "Nädalalõpu" loost:
"Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin, ma hüüan mõttes appi, ma tahan
ära siit!". Mart lausus just "homme on kolmapäev...", mille peale pidime
vaid nentima, et ülehomme on neljapäev. Vähemalt pole orjatöölaagrit enam
palju jäänud. Nagu üks sakslane ütles "The pay is bad and the
accommodation is expensive, but the work is boring".
Täna olime me mobiilne seemendamisüksus. Seljapeal oli paak täis punast
ollust(õietolmu ja punase värvi segu), mida piserdasime emastele õitele.
Pärast nägime välja nagu kusagilt rappimisfilmist põgenenud karakterid.
Kõik kohad olid pärast punast värvi täis.
Mingi hetk hakkas viljaaias hull müdin- 10 lehma jooksis aias amokki.
Kuidagi olid nad oma aiast välja saanud ja nüüd ei osanud oma vabadusega
midagi peale hakata. Üks näris vaikselt muru ja teine vahtis lihtsalt
lolli näoga ringi.
Helge(lahe germaanlane) pakkus välja, et laseks opossumeid(tülikad
tegelased, kes Austraaliast siia kolinud ja söövad kõik taimed ära, mida
näevad). Kui 20 opossumi nahk turule viia, pidi 125 taala saama. Me olime
kahe käega nõus. Teeme loodusele hea teo ja saame pappi ka. Win Win.
Kahjuks ei saanud me õhupüssi, seega äkki järgmine päev saame küttima
minna.
Tuli välja, et kupja poolt lubatud püss läks imekombel päevaga katki. Nii,
et opossumitele jäävad seekord nahad selga.
Prantslased tahtsid oma lahkumisavalduse sisse anda sama päev kui meie ja
germaanlane, aga kuna nad sõlmisid samal päeval töölepingu, arvasid nad,
et see oleks pisut imelik. Seega andsid nad avalduse sisse järgmine
päev.:D
Nii palju kui me ka seda kohta ka ei kiru, oli meil seda tööd vaja, et oma
missioone siin NZ teha, seega oleme ikka mega õnnega koos(Aga see ei
tähenda, et me ei võiks eestlaslikult nuriseda ja muretseda).
No comments:
Post a Comment