Puhkusele!

Ühel toredal reedesel päeval algaski meie kauaoodatud puhkus. Pühkisime farmi-tolmu jalgelt ja sõnnikuhaisu ninast ja põrutasime kaugete mägede poole teele. Alustuseks sai Mart kohe Motuekas ära teha kauaoodatud langevarju hüppe, millest ta siin pikemalt räägib. Seiklesime ka pisut Motuekast lõunas, kus oli ilus väike poolsaar ja kaardi andmetel ka mõnus kämping (mõnus tähendab tasuta meie keeli). Poolsaar oli vahvaid merikarpe täis ja veetsime seal päris omajagu aega, nautisime ka ilusat päikeseloojangut. Vahepeal aitasid meelt lahutada variaablid oystercatcherid, kes asjalikult nokkapidi mudas austreid välja tuuseldasid. Kui me lõpuks kämpsi otsima läksime, selgus, et olime autoga pisut liiga kaugele randa sõitnud. Kuigi liiva polnud tee peal väga ollagi, oli meie sinilind enast kenasti sisse kaevanud ja ei kavatsenudki liikuda, kõigele paarutamisele vaatamata. Mardi abistav käsi aga lükkas pisut ekstra hoogu peale ja saime minema. Mõnus kämps oli kahjuks tervelt 5 taala, seega suundusime autos-magamise-kohta otsima. Suurema luure peale keerasime lõpuks ühe viljapuuaia äärde ja olime sellega rahul. 31. Märts jõudis lõpuks see kaua oodatud päev kätte. 6 kuud oli möödas viimasest taevasse sukeldumisest(loe: liiga kaua!) ja ärevus oli suur nagu oleks ekskursioonile minek klassiga vms.:) Eelmine päev olin ikka dropzone(DZ)-ist(koht, kus inimesed lennukist alla hüppavad) läbi käinud ja polnud üldse kindel, kas seal saab hüpata. Olles manifestineiu käest saanud 5 järjestikust jaatavat vastust mu inkvisitiivsetele küsimustele, oli mul nägu naerul. Sain tuttavaks kõige kõvema instruktoriga seal- Kevin. Lubas mulle järgmine hommik teha värskenduskursuse ja kui ma ikka mäletan kõike hästi, siis saan ka hüpata. Juhhei! Hommikul tõestasin ikka, et mul vastavad kategooriad ja oskused olemas. Kogu bürokraatia ja kursus oli lihtsam kui ma arvasin. Väiksed erinevused Eestis hüppamisest nagu näiteks: Kõrgused ja altimeeter(kõrgusemõõtja) olid jalgades ehk siis umbes kõik arvud pidi jagama 3ga, et saaks meetrid kätte. Maandumiseks kasutatakse olenevalt tuulest 2te maandumiskujundit: vasakpööretega ja parempööretega(Eestis ainult vasakpööretega). See tulenes sellest, et lennurajast lääne pool ei tohtinud langevarjurid ringi lennata, kuna kõik muud vigurlendurid ja lennuõpilased kasutasid seda õhuruumi. Varuvarju avamise stiil oli ka teine- vastupidiselt mulle õpetatule avati varuvari ühe käega, mitte kahega(Mõned kasutavad seda stiili ka Eestis, aga loodetavasti ei lähe tihti vaja.:D). Igaks juhuks antakse veel raadio ka kaasa, mille kaudu instruktsioone jagatakse. Olles veendunud, et ma oskan taevast tervelt alla tulla oli ametlik osa läbi ja võis lõbu alata. kevin seletas, et ta on ise üle 30000(see on hüppemaailmas kõva number!) hüppe teinud ja väga adrenaliini enam lennukist väljudes ei tunne. Muidu väga muheda jutu ja huumoriga vend(nagu praktiliselt kõik langevarjurid :)). Ilm oli ka peaaegu perfektne- väikse tuulega ja pilvitu. Sain oma kogu hüppetavaari kätte ja jäin oma tõusu ootama. Kuna põhiline äri käib siin tandemitega(hüppetüüp, kus hüppaja on instruktori kõhu all traksidega kinni ja ainukeseks ülesandeks on karjuda ja kaamerasse naeratada.), siis kaesin siinset korraldust. Siin tehakse asju ikka üliprofessionaalselt. Minnakse üle 5000m koos hapnikoballoonidega ja kukutakse umbes 65s, mida terve tee filmitakse. Maas lükatakse poole tunniga kokku eriti tegija DVD efetide ja mussiga, mille saad kohe kaasa võtta ja sõpradele nina alla lükata. Kõik see kaadervärk liigub väga õlitatult ja adrenaliinine konveierlint kukutab konstantselt rahvast taevast alla. Mõnele tõusule eksib minusugune lihtsurelik ka vahel ära. Minuga koos tõusule tuli isegi 2 tavahüppajat, nii et võis isegi mingit lahedat kooshüpet loota(kui tavahüppajad kokku saavad, siis mõeldakse tavaliselt koos mingi plaan välja, kuidas välja hüpata. Seltsis ikka segasem). Seletasin, et mul oli viimane hüpe 6 kuud tagasi ja olen üldse suht vähese kogemusega. See vist väga mu aktsiaid ei tõstnud ja tundus, et hüppan uhkes üksinduses. Aga just enne lennukile minemist, küsis üks lahe Tšiilist pärit instruktor, et ei viitsi üksinda hüpata ja pakkus välja, et filmib mind. Ma olin kohe asjaga nõus ja ootamatu võimaluse üle väga õnnelik. Leppisime siis kokku, et ta filmib mind kuni ma olen teinud 360 kraadised parem- ja vasakpöörded ning 2 saltot õhus ja siis ise timmib pisut pea alaspidi lendamist ja sitfly-d(istumisasendis kukkumine). Väga pro plaan. Lennukiks oli Pilatus Porter, mis lennutab su väga kiiresti üles, aga on väga kitsas. Puhusime veel juttu lennukis, siis enne hüpet veel tavaline langevarjurite "käesurumine", mis ülemaailmselt erinevate variatsoonidena on kasutuses. Õigel kõrgusel tehti uks lahti ja pisut aega läks oma jala tandemite vahelt kättesaamiseks, aga siis lõpuks uksel ja mõnus tuul puhkus näkku (sellel kõrgusel pidi olema -2 celsiust, aga adrenaliini tõttu ei tunne seda).Käega märku, et minek ja siis lupsti välja... Exit ei olnud just kõige perfektsem, aga lambistest väljumistest tuleb alati midagi lahedat. Kukkusin 2-3 sekundit selg ees ja nägin kuidas Hüppekaaslane mulle lennukist järgi sukeldus. Siis keerasin ennast boxasendisse(kõht alla poole ja painutus). Alustasin oma pöördeid ja täpselt salto ajaks jõudis tšiili tüüp ka kohale. Siis lendasin tast mööda ja tegin veel ühe salto. Kartsin, et olen kõik ära unustanud ja ei oska lennata, aga tundub, et see nagu jalgrattaga sõit või uisutamine- lihasmälus kõik olemas. Otsisin siis kaameramehe üles ja nägin esimest korda live-is, kuidas inimene pea alaspidi maa poole kukub. Pärast seda läks ta sitfly-sse ja istus õhus nagu taburetil. Äge! Siis nautisin veel ümbrust- mäed ja sinetav ookean oli hingemattev! 4000m hüpates jääb palju aega kukkumiseks, seega tegin veel pöördeid ja nautisin üle 6 kuu jälle läbi keha läbivat õhuvoolu. 6000 jalga ja keskendusin ilusa avamisasendi võtmisele. Viimane pilk veel ümbrusele ja siis 5000 jala pealt(1500m) avasin varju. Mirage 260 (langevarju tüüp) avanes pikalt, aga olin sellega harjunud, kuna Eestis oli Sabre samasuguse kombega. Langevari lendab, kõik hästi. Naiss. Kaasas olevast raadiost hakkas aga instruktor seletama, et olen vale koha peal ja peaks lennuvälja teises otsas olema. Pisut mõningast peata olekut ja vestlust instruktoriga, tegin ilusa maandumiskujundi ja astusin pehmelt lennuvälja mõnusale murule. Vari kokku ja suure naeratusega ning rahuloluga tatsasin tagasi langevarjurite pesitsuspaika. Kuna Märt oli kärsitu mägedesse trampima minema, siis jätsin laheda rahvaga hüvasti ja lubasin kindlasti tagasi tulla. Täheldasin oma meeltega midagi mõnusalt tuttavat pakkimisruumi minnes. Tundub, et kõigis DZ-des on ühesugune lõhn- igal pool levib langevarjude, lahedate ning muhedate inimeeste ja adrenaliini hõng :D. See tõmbabki alati taevasse tagasi! Blue skies! Õhtupoolikuks jõudsimegi lõpuks esimesse kontrollpunkti - St. Arnaud ehk püha Arno-nimeline kena alpiküla. Sealt sai ligipääsu Nelson Lakesi rahvusparki, kus oli mega häid matkaradu. Olime endale soetanud ka backcountry hut passid, millega võisime vabalt igasse hütti magama keerata (välja arvatud great walkide hütid). Käisime infopunktist läbi, jätsime rajad enam-vähem meelde (sest kaart maksis mitu taala :) ja tegime oma valikud. Üldplaanid olid päris suured - teha nii pirakas ring kui võimalik. Isegi suurem kui keskuses välja reklaamitud 80km Travers-Sabine ring. Mis seal ikka :) Ladusime seljakotid konserve ja pähkleid täis, mõni hilp ka peale ja rännak esimese hüti poole võis alata. Mega mõnus oli - lihtsalt NII värske mägiõhk ümber, linnud laulavad, päike särab, silmapiiril on kõrguvad mäed, all loksub sillerdava mägijärve vesi. Sellises paradiisis läks rännak päris kiirelt ja õhtuks olime ilusti Rotoiti(Seda kohta üle kaedes, lugesin kogemata Rotioti.Hihihi.)-nimelise järve lõpus asuvas hütis. Rahvast oli päris rohkesti, kõvasid matkamehi ja pühapäeva-seiklejaid. Tegime õhtul veel lõket ja koos väikse seltskonnaga grillisime vahukomme. Mõnus rahvas (2 neidu ja 1 härrasmees), töötasid kohalikus department of correctionsis ja olid siia kalale tulnud. Mees vähemalt, neiud rohkem kalasaaki degusteerima :) Järgmine hommik olime nagu vanad matkamehed esimese valgusega üleval. Kiire hommikusöök ja teele! Päevateekond tõotas tulla päris omajagu - tahtsime jõuda tervelt paari hüti jagu kaugemale ja öö veeta Upper Travers hütis, et järgmine päev minna Traversi kuru vallutama. Põrutasime kiirel sammul teele ja jõudsime varsti teelahkmele, kust läks kõrvalepõige Hopeless hütikesse. Mart ei tahtnud hakata sinna turnima, seega läksid teed mõneks ajaks lahku. Hütt ise asus hästi ilusa koha peal, 1000m kõrgusel mägedes. Hästi väike ja hubane, meelsasti oleks seal ööbinudki, kuid kell oli vaid 12 ja plaan oli kaugemale jõuda. Seega kebisin kiirelt alla tagasi ja pärast tükki aega jalutamist leidsin lõpuks järgmise hüti - John Tait-i nimelise. Seal sain kokku ka eelmisel õhtul hütikaaslaseks olnud vanema kännuga, kes mulle kaarti näitas ja asju selgitas. Ise rääkis, et ta jääb ööseks siiasamma John Taiti ja hommikul hakkab kusagilt karauuli jõge mööda (ilma rajata) vaikselt vallutama Mt. Traversit (2300m+ mägi). Ajas mul ka isu peale ning minu küsimuse peale selgitas, et kõige parem olevat mäge ronida hoopis Travers Passi pealt, kuhu me nagunii suundume. Megahää! Jutust sain aru et mägi on suht walk-in-the-park. Õhtuks sain ilusti Upper Traversi hütti, kus hakkasime Mardiga tuld üles susserdama. Tikke meil ei olnud, lootsime oma priimuse peale. Sellel oli süütamiseks mingi elektriline pieso-aparaat küljes, mis oli aga vahepeal sussid püsti visanud. Võtsime osadeks lahti ja selgus, et särtsu annab küll, kui näpp vastu panna :) Lõpuks lahenes olukord nii, et hoidsin näppu priimuse kohal, pieso lõi ilusti näpu ja juhtme vahel sädet ja lõpuks saime priimuse põlema. Tegime teed ja olime eluga rahul! Pärast magamakeeramist tuli ka kaks naishinge juurde, kes olid pimeda peale jäänud. Alguses arvasid, et hütt on tühi, kuid siis kuulsin lauset "Kuule, siin on kellegi plätud!" ja hüüdsin "Welcome" teisest toast :) Meiega ühel ajal trippi alustanud põhjaiirlane ühines meiega, et Traversi mäekuru ületada, aga meie tempo oli pisut kiirem ja jätsime ta üksinda mäge vallutama. Kuru peal võis näha isegi üksikuid lume laike ja loiguke oli ka ära jäätunud. Ülesmäge minek võtab teise tähenduse, kui raske seljakott kaasas on. Märt tahtis Traversi otsa ronida (ei näkanud siiski, sest mega järsk oli mõne koha peal ja polnud tahtmist oma nime jäädvustada Mt. Traversil jahedaks kukkunute nimekirja), aga ma arvasin, et on ronitud küll juba ja alustasin orgu laskumist. Vägevad mäed ümberringi ja pilvevaip kattis mõnusalt ühte tippu. Päeva lõpuks jõudsime Blue Lake hütti, mille lähedal oli ülllatus-üllatus järv. See veekogu pidi olema üks maailma läbipaistvamatest vetest, mida ületab ainult Lihavõttesaare juures asuvad ookeaniveed. Paarsada meetrit kõrgemal asus Constance järv, mille vesi filtreeritakse pinnasekivimite poolt ära ja see voolabki sinijärve. Käisime Constance-i ka veel viimase päevavalgusega vaatamas. Kellakeeramine oli ka, nii et õhtul läks kiiremini pimedaks, mis tähendas, et hommikul pidi kargu kiiremini alla saama. see ei olnud meie lüpsirežiimi arvesdades suur probleem. Järgmisest päevast sai meie kõigi karmim päev Nelsoni järvede juures. Moss-i kuru kõrgus peaaegu seinana üles ja koosnes lahtisest kruusast ja selle peal liugu laskvatest suurematest kividest. Saime ilusti üle, ilma kiviga pähe saamata, ning sammusime järgmiste hüttide poole edasi. Päevateekond venis päris pikaks ja jõudsime alles viimase valgega Rotoroa järve ääres olevasse hütti, kus oli terve hunnik jahimehi ees. Mart nägi enne hütti veel kitse ka. Murphy seaduste põhjal jahimehed loomulikult ei näinud - neil oli ju püss kaasas. Hüti ukse ees varitses terve eskadrill sandflysid, kes kohe aadrit laskma tulid ja ukse vahelt hütti pugesid. Nagu jahimehed pärast mainisid, sai sellest päris "sandfly holocaust" :) Öösel käis Mart ka järve saladusi tsekkimas - nimelt oli järves kalastamine ära keelatud ja selle tulemusena oli purde juures terve ports pirakaid ja uudishimulikke angerjaid. Hommikul tegid jahimehed meile küüti ja viskasid üle järve ära järgmise hüti juurde. Sealt läksid teed lahku kuni õhtuni - mina põrutasin üle mägede ja läbi Angeluse hüti (mis oli valus loss), Mart mööda speargrass tracki ja läbi rabade. Põhjuseks oli peamiselt Mardi Nevaadoste (mingid saastad Warehousi matkakossid) halb olukord - ühel oli tald juba täitsa pooleks, teisel varsti minekul ning ei tasunud neid rohkem proovile panna. Õhtuks olime õnnelikult ja väsinult tagasi auto juures, maalilise Rotoiti järve kaldal. Kui einet hakkasime võtma, pikeeris järve äärest paar näljast parti kohale, kes konkreetselt otse lusika pealt makarone pätsasid ja natukese aja pärast kogu suguvõsa kohale tõid. Nagu Hitchcocki "linnud" :) Põgenesime invasiooni eest autosse ja läksime järgmist ööbimiskoha otsima. Leidsimegi ühe tundus isegi tasuta kämpimisparkla. ÖÖsel ennast kergendamas käies oli tekkinud campsite-i auto, millel oli silt:"Campsite open"! No shit Sherlock. Me ärkasime esimese valgega nagu tavaliselt ja tõmbasime uttu ise takka järgi mõeldes, et kas mees käib öid autos veetmas ja hommikul rahvalt kopikat küsimas parklas ööbimise eest. Esimeseks sihtpunktiks oli Cape Foulwind(Raju neeme-nime pani kuulus maadeavastaja James Cook, kuna sattus sinna hullu maru ajal. 100 aastat tagasi jõudis sinna kohta Abel Tasman eriti mõnusa ilmaga ja pani sellele mingi lambise nime. Cook 1 Tasman 0.) ja seal lähedal pesitsevad hülged. Poest saadud veskiratta nimeline ja peaaegu selle suurune pitsasai pintslisse pistetud, asusime raju neeme avastama. Jalad olid pisut kanged Nelson Lakes-ist ja võtsime jalutuskäiku marurahulikult. Nagu meie kiusamiseks oli perfektne ilm surfamiseks. Lained olid suurepärased ja kalju peal ainult vesistasime. Hüljeste nägemiseks pidi kõvasti vaeva nägema, kuna nad sulandusid oma kaitsevärviga üldisesse kivihunnikusse ära. Paar minutit üritasin Märti veenda, et see hall kivi on tegelikult hüljes, kui ta ainult liigutaks nüüd. Tee peal tutvusime veel uudishimuliku hobusega, kellega sai nii mõnigi turistikas fotopurki salvestatud. Edasine tee jätkus maailma 10ne parima rannikuäärse sõidu hulka valitud Highway 6(Lonely Planeti järgi). Päris eepilised vaated olid tõepoolest. NZ on perfektne motikameestele. Käänulised teed vahelduvate suurepäraste vaadetega. Ega autost välja vaadates halvemad vaated ei olnud. Märdile pidi mitu korda meelde tuletama, et ta vahepeal rooliks ka.:) Tee viis meid Punakaiki-sse(nimelt oleks nagu Soome küla), kus asusid kuulsad Pancake Rocks-id(Pannkoogi kivid). Isegi teadlastele teadmata põhjusel on seal rannikul moodustunud kaljud, mis oleks kui kiht-kihi haaval üksteise peale laotud. Sellest tulenebki nimi- täpselt nagu oleks keegi kivist pannkooke teinud ja ühte kuhja ladunud. Nendesse kaljudesse oli ookean augud puurinud, millest hea õnne korral lendas õhku ka soolast merevett. Mööda eepilist rannikuteed edasi liikudes jõudsime lääneranniku suurimasse linna Greymouth-i. Kuna mu matkakossid olid mägedes sussi nurka visanud, siis otsustasime minna Hokitikasse, mis pidi olema jade-i(vääriskivi, mis maooride jaoks oli tähtsam kui kuld ja hõbe ja kõik muu varandus kokku) pealinn, kus pidi olema Märdi andmetel hea matkapood. Olles peaaegu Greymouthi linnapiiril tuli Märdile äkki meelde, et järgmine päev on Suur Reede ehk siis ei kasva isegi muru ja poed on ammugi kinni. Neil siin on ka Suur Esmaspäev ehk siis põhimõtteliselt 4 vaba päeva. Tegin siis otsuse, et ronin mäed oma linna/skate kossiga. Parem ikka kui pooleks matkakossid. Hokitika jätsime siis juunikuiseks tripiks ja alustasime teekonda Arthurs Passi juurde(üks väheseid teid, mis läbib siinseid alpe, mis poolitab lõunasaare põhjast lõunasse ja kus asuvad vägevad mägirajad). Õhtuks keerasime teelt ära kuskile suure kivi juurde, mille väljakaevandamisel olevat mitu kaevurit selle alla jäänud. Lootsin, et öösel vaesed kaevurid kummitama meid ei tule ja keerasime kerra ära. Kummitama ei tulnud kedagi ning liikusime hommikul jõudsalt Arthurs Passi ära. Vaated olid juba tee pealt megahääd - ühe koha peal jooksis isegi kosk üle teed katva katuse. Ühe scenic vaate koha peal leidsime ka paar hästi nunnut ja uudishimulikku kead - Lõunasaare hästi kavalat mägipapagoid. Uudistasid meid ja autot, siis kargas üks katusele ja kukkus kohe esiklaasi tihendit kangutama nokaga :) Arthurs passis, mis asub peaaegu 1000m kõrgusel, oli hommikuselt karge, nii et toppisime kõik vammused selga ja suundusime Devils Punchbowli koski (kuradi punšikann tõlkes) vaatama. Väga uhked, 131m ja nägid välja nagu loor - õhuline vesi liuglemas kaljult alla.. Edasi hakkasime plaani pidama, milliseid radu alistama minna. Kui avastasime, et ühe hüti juures on kuumaveeallikad, siis oli plaan selge - tuleb sinna minna. Leidsime seinalt hea suure kaardi ja tegin oma taskuraamatusse märkmed, kuidas ja kus rada käib. Superkaart :) Kokkuvõttes tuli päris hea ring arvestuse põhjal (üks vana hütis kergitas kulmu meie plaani peale ja küsis ainult: you plan to do all that?). Ring algas juba päris hea jalasoojendusega - üks 1800m tipp nimega Avalanche Peak. Päris karm ronimine oli NZ palava päikse käes. Ülevalt supervaated Mt Rollestonile ja seal asuvale liustikule. Tunne oli nagu oleks vähemalt Everesti kõrvale roninud :) Seal ka normaalne rada lõppes - edasi läks vaevumärgatav rajake. All lootsime leida ka Crow hüti, mille olemasolust aga ükski tippu roninud tegelane ei teadnud. Lootsime et ikka eksisteerib ja andsime talda. Õhtu lõpuks peale järsu kruusase kallaku peal uisutamist leidsime koha kätte ja viskasime ankrusse. Järgmine päev oli eriti karm minek - lootsime vaid pisut luuret teha, kus asub kuumaveeallikaga Julia hütt, lõpetasime aga eesmärgil :) Segadus oli ilmselt põhjustatud minu taskuraamatu-kaardi väikestest ebatäpsustest. Julia majake oli väga hubane, aga juba okupeeritud, nagu nägime kohale jõudes. Kaheksa tüüpi olid juba sees ja kaks välja ka pargitud. Mis seal ikka - põrandal saab ka edukalt magada. Ma keerasin lausa õue magama - hea värske ja ilus tähistaevas. Enne sai ka kuumaveeallikaid proovitud - selle jaoks tuli (nagu hot water beachis) jõe äärde auk kaevata ja loota, et satud kuumaveesoone peale. Õnneks olid kohalikud piffid oma spad meile jätnud ja saime kohe positsioonid sisse võtta. Trikk oli siin selles, et kuuma vett oli vaja jõeveega parajaks timmida, et päris ära ei keedaks ennast. Vägaväga mõnus pärast 30-kildist rännakut läbi jõgede, kivide ja kändude. Hommikul oli kuumaveeallikast nii hea särts sees et plaanisime ühe jutiga peaaegu rännaku lõpuni põrutada. Tee oleks meid viinud mööda jõesängi paarkümmend kilti edasi ja sealt üle 1300m kuru hästi kenasse hütti mäe peal, kust pidid oivalised vaated olema. Kõlab nagu plaan :) Kõik läks hüvalt kuni võsa ja kaljude piirimail hakkas pisut pilve kiskuma. Noh, mis seal ikka, edasi! Paraku - mida rohkem pilve kiskus, seda suurema vahega olid pandud rajatähised, nagu tundus. Olin Mardiga algul väikse vahe sisse teinud ja rändasin parajasti mööda mäge ringi nagu siil udus, kui kostus "Õu, sina vä?" või midagi sarnast armsas eesti keeles :) Taasühendasime oma jõud - olime juba kaks siili udus. Leidsime veel paar markerit, aga ühel hetkel kadusid ametlikud markerid täiesti käest ära ja tuli hakata fantaasiaga töötama. Jälitasime pisut aega kivihunnikuid (mägedes on kombeks raja äärde laduda kivihunnikuid, mis õiget suunda tähistavad), mis aga viisid vähemalt kolmes eri suunas. Lõpuks otsustasime allapoole rännata, sest hütt pidi asuma mingite järvede vahelt, mida me juba kohtasime, läbi ning siis allapoole. Väga selged juhised, nagu kreisiraadio rallisõidus :) Ühel hetkel kadus Mart ka käest ära (nagu pärast selgus, leidis õige raja kätte ja koos sellega ka hüti) ja sattusin mingi väga kahtlase kaljuse laskumise peale. Lõpuks, kui juba pimedaks kiskus, parkisin ennast viimase markeri juurde ära ja keerasin sinna magama. Hommikul värske peaga leidsin lambist ka raja üles ja ühinesin Mardiga hüti juures. Sealt viis meid tee alla rännaku lõppu, kus hakkasime hoolega hääletama, sest rännak lõppes Arthurs passist ja autoparklast nii umbes 10km kaugusel. Varsti võttis üks tore sakslanna meid oma püssi Audiga (loomulikult pidi tal saksa auto olema :) peale ja viskas finišisse ära. Siiani vist kõige vägevam mägitripp tehtud!!! - NB! mulle arusaamatu ime läbi pidasid Mardi juba enne suht ruunatud skate kossid ülihästi vastu kogu selle võsas trampimise. Respect! Võsas juba küllalt seigeldud, otsustasime minna Christchurchi tsivilisatsiooni võlusid (internet, supermarket, raamatukogu, muuseumid...) nautima. Tee sinna oli eriti maaliline. Sügiseselt kollakad puud, mäed, käänulised teed- silmailu oli iga kurvi taga kamaluga. Christchurch osutus 300-tuhandese elanikkonnaga linna kohta üllatavalt tsilliks ja mõnusaks inglisepäraseks linnaks. Kahjuks oli aga 22. detsembri maavärin päris kõvad jäljed jätnud - peaaegu iga gooti stiilis inglise hoone oli toestatud ja meie suureks meelehärmiks ka mõlemad toredad muuseumid kinni pandud. Päris ulme oli vaadata kesklinna - see oli kuulutatud "Red Zone"-iks, aed oli ümber tõmmatud ja nägi välja nagu post-apokalüptiline linnapilt kusagilt Resident Evilist. väga sürr vaade. Elu läheb siiski edasi - ronisime suurde supermarketisse ära, krabasime suure pitsasaia ja hakkasime netis häid RyanAiri diile otsima :) Öö veetsime oma armsas sinilinnus botaanika-pargi lähedal. väga hubane ja tore koht, hea hommikujooksuks. Kohalikust I-saidist jäi õnneks silma voldik, mis juhatas meid ühe vägeva muuseumi juurde, mis oli a) lahti b) tasuta ja c) huvitava teemaga. Nimelt lennundusmuuseum. Vahtisime huviga NZ sõjamedaleid, kuulsat Spitfire hävitajat ja natside sõjakraami, mis trofeeks saadud. Muuseum oli ka väga interaktiivne - laste huvi hoidmiseks käis parajasti mingi mäng. Kostis vaid "Attention! We are now releasing the prison guards!" ning trobikond põnne sibas üle terve muuseumi laiali, teine trobikond mingite toigastega nende järel :) Kuna ilmataat oli meid ülihea ilmaga õnnistanud, saime oma plaanis olnud tripid varrem valmis ja võisime aja maha võtta. Sõitsime tagasi kodu poole ning enne veel oli kavas minna veel lennukist välja hüppama. Märt ei viitsinud terve päev hüppetsoonis passida ja läks lähedal asuva Abel Tasmani rahvuspargi seni käimata radu veel avastama. Mina võtsin hea raamatu kätte ja istusin oma aega ootama(langevarjusport on 95% ootamist, 4% meteroloogiat, õlut, sauna, lugemist jne. ja 1% hüppamist). See päev oli neil eriti tegus ja germaanlasi pressis igast uksest ja aknast peale tandemhüpet tegema. Suutsin ka ennast 2le tõusule bronnida ja siis lugesin mõnusas tugitoolis James Bond-i külmasõja aegsetest mehetegudest edasi. Poole silmaga jälgisin kogu tandemi tralli ka. Mõni klient oli pärast taevas käiku päris näost ära, teine korrutas ainult:"Das ist sooo khuul!".:D Äkitselt hõigati mulle, et pane ennast valmis ja varsti minek. Juhhei! varustus selga, topeltkontroll, et kõik vidinad ja kulinad ikka küljes ja siis lennukisse. Nautisin vaateid täie raha eest, enne kui välja visatakse.:D Lendasime pisut ookeani kohal ja siis keerasime nagu tellitult nii, et vaateks rahvuspargi ilusad mäed ja rannad ning lõpuks nägin kauguses ära ka koduse kuldse lahe ja kodused mäeharjad. Eepiline! 13000 jalga, uks lahti. Küsisin veel instruktorilt üle, kas võin saltoga välja minna. Ta ei olnud vastu ja vaatas veel üle lävepaku ning patsutus mu õlale lennukist lahkumise loaks. Üks pilk all paiknevale maakaardile ja supsti 3 edasipidi saltoga välja. Maa ja taevas käisid ringi ja siis lõpuks painutus ja kõht ees langemine. Seekord nautisin vaadet, vahele mõned pöörded ja saltod. Pole ikka harjunud, et maa ja ilm on aega kukkuda nii kõrgelt. Eestis veab An-2(moosiriiul, metsavaht) vaevaga ennast 2500 meetrini või siis suure surmaga 3000m peale, siis aga vupsti ja valmis hüppeks. Viimased 10 sekundit nautisin veel niisama vaadet ja siis avasin varju, mis võttis jälle kuradi kaua aega, aga lõpuks oli lendav kangas turvaliselt pea kohal. Tegin nii palju pöördeid ja tiire kui võimalik ja suundusin maanduma. Walkie-talkiest tuli julgustavat teksti, et olen õigel kursil. Jätsin pidurdamise meelega viimasele sekundile, et siis pisut swoopata(maa pinnaga paralleelselt liikuda nii kaua kui võimalik maad mitte puudutades), mis selle suure varjuga oli väike naljanumber(mida väiksem vari, seda kiiremini taevast alla tuled ja seda tegijama swoopamise saad teha. Nõuab väga pädevaid oskusi.), aga pisut pikema lennu sain enne maandumist ikka. Nägu naerul nagu alati, astusin pakkimisruumi poole. Teise hüppe ajaks oli pea kohale tekkinud mõnus pilvevaip ja Eestis poleks sellise ilmaga hüpatud, aga siin ronis lennuk üle pilvekihi ja loopis kõik ilusti ja turvaliselt alla. Piloot tegi ilmast sõltuvalt ka pisut kelle jaoks lõbusõitu, kelle jaoks oksevurri. Mina nautisin täiega G-jõude ja tihedat pilve, millest läbi tungisime. Peal pool pilvi oli pilt ilus päikseline päev. Kui jõudsime hüppekõrguseni, olin nii omas mullis, et ei saanud esimese asjana aru, miks üks tandemmeistritest mulle avatud kätt pakub. Siis jõudis kohale, et see ju langevarjurite käepigistus. Naersin oma pika juhtme peale ja võtsin pakutud käe vastu. Uksel istudes, vaatasin korraks halli pilve massi, mis üle terve taevalaotuse ulatus. Polnud enne sellisesse pilve hüpanud, aga eks millalgi peab ikka esimene kord olema. Hüppasin "meritähte" ehk siis käed ja jalad laiali, mille tulemuseks oli see, et õhuvool lükkas mu selja peale ja nägin pea kohal edasi sõitvat lennukit. Tegija vaatepilt kukkuda selg ees pilve ja vahtida samal ajal lennuki kõhualust.:) Tegin mõned pöörde ja salto enne kui pilvedesse lendan. Üks kõige tegijam asi pilvede puhul on see, et nad annavad sulle pidepunkti oma tegeliku kiiruse nägemiseks. Ja see pilvepiir lähenes väga suure kiirusega minuni, mis oli üks tegijamatest asjadest mida ma langevarjunduses seni ajani kogenud olen. Pilv algas umbes 3200- 3400 meetri pealt ja lõppes peaaegu avamiskõrgusel 1200m peal. Ehk siis väga paks pilv! Pilve sees kukkumine oli üks kummalisemaid kogemusi üldse. Olin kukkunud läbi väikse pilve oma esimesel vabalangemisel ja silma märjaks saanud, aga siin oli mitu kilomeetrit vatjat märja ollust. Esimest korda tundsin "pilve lõhna".:D Jah, pilvedel on lõhn kui keegi tahab teada. Maitses(paratamatult tegin suu ka lahti, et pilve :)ja lõhnas nagu märg lahjendatud suhkruvatt.:D Igal pool ümber(tegin täispöörde) oli hall paks kiht lendlevat vett. Ülilahe kogemus. Vaatasin altimeetrit, mille näidik hakkas lähenema avamiskõrgusele, aga pilv oli ikka sama paks kui paar kilti kõrgemal. Lõpuks umbes 100-200 meetrit enne avamiskõrgust hakkasin uduselt läbi pilve alumise piiri maakontuure nägema. Google Maps oli zoominud ennast märkamatult 3 kilti maale lähemale, mis tähendas ainult üht- wave off(käe märguanne, mis näitab, et langevarjur hakkab kohe avama oma varju) ja meduusi õhuvoolu viskamine(lugesite täiesti õigesti.:) Langevarju avamisrõnga küljes on meduusi meenutav kangas, mis täitub õhuga ning mis omakorda tõmbab langevarju oma peidupaigast välja). Sahin-sahin- sahin,plauhh,plärin,plärin,plärin- sellist häält teeb avanev langevari :D ja mis on üks paremaid hääli, mis sa kogu elu jooksul saad kuulda(Esimene asi, mis ma pärast oma esimest hüpet mõtlesin ja ülesse vaatasin: "Ma olen elus!" ja karjusin ka midagi, mida ma ei mäleta). Seekord oli raadios vaikus, millest ma oletasin seda, et a)ma olen õigel maandumiskursil b)raadio ei tööta c)keegi ei viitsi all mind enam juhendada. Igastahes maandusin majast pisut kaugemale, aga kuna ootamist ja istumist oli palju, siis väike jalutuskäik lennuvälja pehmel murul oli mõnus vaheldus. Igati korda läinud hüppepäev(iga päev, kus hüpata saad ja ellu jääd on korda läinud.:D) oli ja lubasin kindlasti veel tagasi tulla. Uus-Meremaa üks tähtsaid to-do-listi linnukesi võis rasvaselt päevikusse maalida. Edasi viis meie tee üle seitsme maa ja mere otse koju tagasi. Sai lõpuks üle paari nädala normaalselt ühe õhtupooliku veeta ja ennast võsaneegri asemel täitsa tsiviliseeritud inimesena tunda. Loomulikult sai meil sellisest luksusest ruttu siiber ja tegime plaanid avastada ka peaaegu ukse all olev Great Walk - Heaphy Track. Pidi olema hästi vaheldusrikas (üks ots palmirannikul mere ääres, teine keset mägesid, vahele jääb veel platoo mingi alpi-rabaga), suht kõva ronimine ja üsna pikk (80km). Kohale jõudes avastasime ka, et seda on alates maikuust võimalik rattaga teha. Krt! Peab järgmine kord Uus-Meremaale tulles ikka ratta orgunnima. Rada ise oli maru hää, nagu kruusatee, ning keerutas meelsalt mäenõlva pidi üles. Tõus oli siiski nii rahulik, et 10 kildiga 800m tõusta ei saanud arugi. Eks Arthurs Passi karauulid rajad olid meid nii ära treeninud juba :) Rändasime aga kiirel sammul edasi, avastasime ka kohalikku rabaplatood, mis oli väga lahe (pmst 800m kõrgusel igal pool ümber raba) ja korraga hakkas vihma tibutama. Et samal ajal tuli ka kõva nälg kallale, mõtlesime kiire õhtuoote teha. Nagu just meile loodud kerkis äkki teeääres nähtavalt mugav pink. Istusime aga maha ja nägime, kuidas meie silme ees otse raba kohal kallutab ennast ülikena vikerkaar :) See vist oligi päeva tipphetk, edasine oli kiire edasi-tagasi Saxon hüti juurde ja siis ööbimiskohta. Et tegu oli Great Walk-tasemel trackiga, siis meie backcountry hut tokustaadid siin ei töötanud ja ööbimise eest taheti 35 taala saada. Sellist maanteeröövi me loomulikult ei sallinud ja olime oma telgi kaasa vedanud. Kogu tee silma lahti hoides avastasime mingi possumilõksu kõrvalt hea väikse rajakese, mis meid meie öisesse sviiti viis. Telk üles ja kotti ära. Öösel käis lindudel kõva seletamine, kiivid (linnud siis mitte puuviljad) sebisid ümber telgi ja räuskasid nii et uulitsale oli kosta. Hommikul ärkamisega polnud probleeme - kuhugi nulli kanti kukkunud temperatuur tegi kenasti jalad alla. Telk suht rekordajaga kokku ja ruttu minema, et sooja saada :) Pärast pikemat kiirrännakut jälle koju jõudes oli küll mega hää jalad lauale visata, üks Ginger Beer krabada ja lihtsalt puhkuse viimast päeva nautida :) Kuna menüü on siin üsna üksluine, siis otsin igasuguseid võimalusi, kuidas lauda pisut mitmekesistada- budget style. Õhtusöök nagu ikka pasta ubadega tomatikastmes(lugesin meeste ajakirjast, et oad pidid tervisele väga head olema.:), aga mõnikord üritan väheste võimalustega teha imet ning leiutada midagi uut. Kõige uhkemat retsepti ei pelgaks isegi kõige kõverama näoga toidukriitik ära(kui ta paar päeva üksikul saarel on nälginud, siis peaks see toit ka alla minema :D). Selline on siis Koka Sooba selle nädalane retsepti soovitus: Fetuchini(spagetilaadne pasta, mis näevad välja nagu miniplangud vms), oad tomatikastmes(mis on marineerinud sortsus sojakastmes üleöö külmkapis), salsa torito puru(krõpsupaki põhi, mis annab toidule mõnusa hapuka maigu), USA Alaska lõhe(Konservi oma loomulikult) ja 1 keedetud purustatud muna(kvaliteetmuna, mis oli millegi pärast poes allahinnatud). Makaronid oakördis pole kunagi paremini maitsenud. Mkmm. Proovige järgi ja kahetsete, vähemalt osaliselt.:) Mõnikord sõidab meie kandis lennuk ringi ja piserdab igast kraami koplisse, põllale ja metsa. Tavaliselt sõidab ta päris madalal ja pikeerib päris osavalt orgude ja metsade vahel. Pidin ühes mäe peal koplis paari asja tshekkima ja just seal naabrimetsa kohal tegi ta oma tiire. Kuna mägi oli kõrgem kui naabrimets, siis sain lennukile ülevalt alla vaadata. Sõitsin siis mäest alla ja äkitselt avanes mulle selline vaade: lennuk keeras järsult ja võttis kursi otse minule ja oli minuga täpselt samal kõrgusel. Umbes 200 meetrit enne mind keeras järsult kõrvale ja üles. Päris võimas tunne oli näha lennukit otse enda poole põrutamas. Tegi veel tiire metsa kohal ja sain veel lähedamale talle mäest alla sõites. Lennukid tõmbavad kohe.:D Väga lahe on vaadata kahte lahutamatut bestikat - üks lokkis pullvasikas ja valge (kuid teadmata põhjustel osaliselt siniseks värvitud) kits. Tüübid on kogu aeg koos, igal ajal, igal pool. Kuhu aga vasikas läheb, sinna kepsutab kits järgi, isegi lüpsile :) Ükskord hiina 2-dollar poes käies jäi silma peen lõhnavedelik, mis meenutas värvigammalt "Hugo Bossi". sildilt lugedes aga selgus, et tegu on siiski peene hiina tootega HUIGO BOOS :) Viimastel aegadel on meie tähelepanu köitnud veidrad helid, mis tulevad köögipliidi seest. Lisaks aeg-ajalt kostuv pappkarbi järamise heli ja Mardi voodi peal peesitanud koduhiir viisid meid järeldusele, et sinna on naabruskonna hiired endale peakorteri teinud. Peab kusagilt kassi hankima!