Talvepuhkus NZ moodi

Kuna ilm keeras nädalalõpu poole ära, siis meie umbrohutõrje oskusi farmis ei vajatud ja saadeti 3 päevasele puhkusele. Alguses olime pisut nukrad, et tööd teha ei saa, aga nädalavahetuse arenedes tõdesime, et mõnus ikka mägedes jälle ronida. Raha tuleb ja läheb, aga Eestis mägesid naljalt ei leia.:) Avastasime seekord kuldse lahe ühte mäematka rada(Cobb valley track), mis meile üllatuseks viis meid päris kõrgele küngaste otsa ära. Selle mäestiku kõrgeim mägi oli 1700m kanti ja meie teele jäi ette 1500 meetrine tipp. Cobbi orus asus piklik järv, mis on tekkinud inimese vajadusest ehitada rahvusparki hüdroelekrtrijaam. Järv oli iseenesest väga ilus orgude ja mägede vahel. 2.5 jalutasime mööda mäenõlva läbi rabade ja mõnusa alpimetsa ning vaikselt hakkas pimenema. Tuli dejavu hetk viimasest mäeronimisest kui jäime pisut hilja peale. Orgude vahele tekkisid suured vihmapilved ka ja udu, mis viis veel rohkem tagasi paarinädalase tagusesse olukorda. Lõpuks tuli oodatud ära pööre meie õhtuks valitud hüti poole. Pool tundi mäest alla minnes jõudsimegi viimase valgega ülihubase väikse hüti juurde. See majake oli siin olnud juba 19. sajandil, mis NZ mõttes oli väga varajane ajajärk. Vaateks oli Cobbi järv ja mõnus vastaskalda küngas, lähedal metsas vulises oja- ülimõnus koht. Seest avastasime hüti väiksuse kohta väga suure kamina ja 2 nari. Leidsime meie õnneks välgumihkli ka tegime tuleasemesse mõnusa tule. Sõime kannserve ja loomulikult liikusid jutud lõpuks kummituslugudeni. Ajataju kadus ja juttu jätkus kauemaks. Kui viimased söed enam väga palju sooja ei andnud, siis kerisime narile ära ja kuulatasime vihmakolinat katusel ja mõne üksiku linnu kriiskavat laulu. Minu mägimajade TOP-is kindlalt esikohal! Tagasiteel autoparki(algselt oli plaan pikem ring teha, aga viletsa ilma tõttu hülgasime selle plaani) nägime vapustavat vaatepilti- igal pool ümber oli hall pilv ja sadas, aga järv peegeldas heledalt pilvest läbimurdvaid päiksekiiri erinevates mustrites. Autoni jõudes oli ilm jälle perfektne, aga saime mägedest selleks korraks isu täis ja jätsime kohaga selleks korraks hüvasti. Tee sinna rajale oli omamoodi seiklus. Tee oli kohati nii kitsas, et üks auto vaevalt läbi mahtus ja kurvid sellised, et teise masina vastutulekul võis asi väga nukralt lõppeda. Ühel pool teed oli jõgi ja teisel pool kaljusein, mis ei parandanud üldse šanse. Õnneks meie ralliekipaaž jõudis maagiliste vaadete ja ohtlike kurvide kiuste metsast välja. Tehes sisseoste märkasin parklas ennist peatänaval nähtud Nivat. See pilt oligi mu veneautode kollektsionist puudu. Märgatud oli, aga fotokat polnud käepärast. Seekord tabasin stiilse omaniku 1989 aasta päevi näinud Nivast. Parklast lahkudes tõmbas ta pähe veel valge ehituskiivri- Nivaga sõitmine augulistel teedel võib väga ohtlik olla.:D 16. mai- Märdi sünna. Mäed tõmbasid ilusasti pidupäeva puhul väikse lumemütsi peale. Toas olles tuleb suust auru, aga fliisi all ei tundugi väga jahe. Oleme vist külmaga juba ära harjunud.:) Gewürtztviineri(vms) vein ootab külmakapis õhtat, et saaks kaminavalgel(loe:soojas) seda mõnusalt nautida. Iga päevaselt jääb lehmi aina vähemaks, kuna jupi kaupa viiakse neid mujale, kus rohi rohelisem ning kus saab 3 kuud puhata ja udarat laiaks istuda. Täna ajasin veel noorlehmi laburünti meenutavasse aedikusse. Probleem oli aga selles, et üks neist oli ukse kogemata kinni lükanud ja keegi ei saanud sisse. Need lehmad on kiired, närvilised ja hüperaktiivsed ehk kui neile midagi ei meeldi, siis võivad üle aedade joosta ja hüpata. Mingi hetk jooksis osa poolearulisi aiaks tõmmatud karjuse maha ja teised panid sama targalt järgi ning jooksid igale poole laiali. Üksinda ponud mul enam šansi neid kätte saada ja kutsusin Olli appi lehmi taga ajama. Pärast kõvemat ATV-ga paarutamist saime nad lõpuks aeda sisse. Pärast tuli välja, et öö pimeduses oli mõni veel kaugemale plehku pannud ja toodi needki paharetid tagasi. 17/05 Täna oli järjekordne kõva spreimispäev. Keset kanget tööhoogu spreieri kangi sõtkudes (mis tekitab kuskil sees vaakumi ja selle abil spreimasin töötabki) käis miski plaks ja spreier enam ei käitunud nii hästi kui varem. Lekkis ainult pisut. Läksin siis lüpsimaja juurde parandama, kus ka Mart kohe abiks tuli. Leidsime veel kolm katkist spreierit ja olime kindlad, et neist saab kokku vähemalt ühe terve teha. Ühe masina seadsime kohe jutti ja vaatasime, kuidas töötab. Mart sõtkus hoolega kangi, ma vajutasin päästikut. Ühel hetkel kiilus aparaat aga kinni ja ei piserdanud enam midagi. Mart hakkas millegipärast uue hooga kangi kallal tööle ja mingi hetk käis kõva LITAKAS ära. Midagi läks vist katki. Lähemal vaatlusel selgus, et masina sees olev plastikust silinder, kus vaakum tekib, oli vähemalt sama pilbasteks kui kuulus sitapott pärast hantlit. Seega kaks spreierit järel. Õnneks saime minu vana masina voolikust ja ühest teisest täitsa töötava isendi. Great success! Kuigi jah, 2 masinat jälle mahakandmisele - ida-euroopa tööjõud ei tule siiski väga odav välja. Tuunisin oma eelmise suve langevarjuvideod vingeks lühifilmiks koos muusikaga ja puha. Märt loeb praegu raamatut nimega "Dropzone"(hüppetsoon) ja mul rüperaalis film nimega "Dropzone", mille mõtlesime siis juba teemakohaselt ära vaadata. Peale kauba kogub kapis tolmu "Dropzone" kalipso. Vot. Juhus? Arvan, et mitte! Tundub, et võrripõletamiste ja vetsupottide lõhkumiste kiuste oleme teinud head tööd, kuna meile pakuti Sidney lähedal Rob-i venna juures tööd.:) Kohalikest uudistest selgus hirmus tõsiasi, et NZ polegi selline paradiisi-igavese-suve-palmisaar kui ma Eestis arvasin. Nimelt oli põhjasaare keskel Taupos regatud öösel temperatuur -5C. Mis pole iseenesest midagi erilist, aga kui varustus on mõeldud rohkem 10-30C jaoks (nagu mu Kesko Foodsi magamiskotilegi on kirjutatud) siis tuleb tripi viimane kuu aega paras SAS talvetreening :) 25. mai pakkisime kodinad kokku, jätsime farmirahvaga hüvasti ja asusime oma Uus-Meremaa viimasele seiklusele. Meie ustavast sinilinnust sai jällegi mobiilne puhkamisüksus, mis pidi võtma enda peale majutuse, transpordi, laoruumi ja kodutukino(kutsume nii filmiõhtuid meie mobiilses autokinos) kohustuse. Ees ootasid reisu kõige vägevamad vaated, adrenaliinised seiklused ja külmemad päevad. Naljakas mõelda, et mida rohkem lõunasse minna, seda jahedamaks ilm läheb. Teispool maakera on paljud asjad ikka tagurpidi. Viimased lüpsipäevad möödusid külmalaine mõju all, seega ATVga kell 5 hommikul lehmi taga ajades tõmbas päris kringliks ära. Ehk siis olime päris õnnelikud, et meie farmielu ajad jäid nüüdsest selja taha. Esimeseks peatuspunktiks sai Motueka, kus lüpsiaegade lõppu tuli tähistada lennukist alla hüppamisega loomulikult. Kuna talvel neil väga suurt tegevust ei ole, siis pidi alles järgmine päev saama hüpata. Okupeerisime lähedal asuva raamatukogu ja lugesime Lonely Planeti baltimaade reisiraamatut. Oma kodumaast ja kodolinnast võõrakeelsest reisijuhist oli pisut sürr lugeda. Järgmine päev oli ilm pisut kahtlane, aga õnneks pilvepiir oli piisavalt madalal, et sai lennuki õhku. Oma tõusu oodates joonistasin oma minimaalse kunstisoone abil külalisteraamatusse langevarjuri ja AN-2(metsavahi). Tundus, et saab jälle pilvesse hüpata ja ma ei eksinud. Lennuk oli seekord ikka eriti täis pakitud- mina olin kuidagi pool kükkis terve lennu üles, nii et kui oli aeg välja hüppeks, olid jalad päris surnud. Ergutasin neid veel pisut, enne kui uks lahti läks. Instruktor vaatas halli pilve korraks üle, andis mulle julgustava patsu õlale. Vaatasin ka korraks sinna halli massi ja hopsti välja. Salto ja keerasin kohe ennast selg maa poole, et saaks veel lennukile viimast pilku heita. Pärast mõnda saltot veel liikusid prillid silmade pealt ära, aga omaks imestuseks ei seganudki vastu nägu tuiskav õhuvoog väga palju nägemist. Tõmbasin prillid tagasi silmadele ja kukkumine võis jätkuda. Pilv ei olnudki väga paks, kuna maad oli suuremalt jaolt kogu aeg näha. Õhk oli kuu ajaga külmemaks tõmmanud, nii et maa peal oli ühe käe väike sõrm pisut külmunud. Maandumine seekord oli väga sujuv ja pärast kiideti ka.:) Suur irve näos, võis oma reisi ametlikult alanuks kuulutada. Üks tandemhüppaja olevat kreepsu saanud, kui nägi mind välja hüppamas ja talle jõudis alles siis kohale, et teda ootab varsti sama saatus.:) Sellega ei lõppenud selleks päevaks ekstreemsused. Reisisime mööda lõunasaare läänerannikut ja seal võis näha esmapilgul päris korralike laineid, mida ma kohe ka tahtsin testida. Märt oli pisut külmavaresem ja ei tahtud varvast vette kasta, aga ma olin kahe käega poolt. 2 kalipsot külmatõkkeks selga ja lupsti vette. Üllataval kombel ei olnudki vesi nii külm, kui arvata võis. Suuremaks probleemiks osutus aga rannale raskelt murduv laine ja kivine merepõhi, mis tegi siegi püsti seismise keeruliseks akrobaatiliseks ülesandeks. Kuidagi sain lõpuks õiget aega oodates esimestest murdlainetest läbi, aga 5 kuud ilma surfitrennita, oli energiavaru ja lihasjõu suht ära kurnanud. Püstisõit oli kauge unistus sellistes oludes ja otsustasin randa tagasi minna. Olin triivinud lühikese ajaga 100 meetrit rannaga paralleeleselt ja laine ei tahtnud mind väga randa visata. Lõpuks aga sain ühe laine kätte ja see sülitas mu ilusasti kiviklibusele rannnale. Sellest pooletunnisest veeshulpimisest sain rohkem adrekat, kui lennukist välja hüppamisest.:) Edasi viis tee meid Hokitikasse, mis on jade-i(vääriskivi nefriit) pealinn. Seal paiknevad palju kunstnikud, kes sellest maooridele väga tähtsast materjalist ilusaid kunstiesemeid teevad. Oli päris tuuline ilm, seega jalutasime mere ääres, et seda vägevat looduse vaatemängu oma silmaga kaeda. Seal oli veel üks pood nimega RubyRock, kelle omanik kutsus meid kohe sisse, kui meid tänaval nägi. Väga sõbralik ja abivalmis mees ja peale selle veel vist omasooihar ka.:D Aga muidu oli muhe vend ja näitas meile mikroskoobi all rariteetset nefriidist ja rubiinist koosnevaid kivisid. Olime Westlandi regioonis ehk siis tõlkes Läänemaal ja siin sajab mõnes kohas peaaegu sama palju kui Indias mussooni ajal(max 12000mm aastas, maailma rekord 14000mm). Tänu sellele on siin tekkinud looduslik anomaalia, kus liustikud on tulnud päris ranniku lähedale. Kahte kuulsamat me kaema läksimegi- Franz Josef ja Fox Liustik. Teise liustiku juurde saamiseks pidi kasutama ämblikumehelaadseid võtteid- kärestikusel jõel puudus sild, nii et pidi leidma ülemineku koha üles voolu või siis lihtsalt hüppama. Märt otsustas esimese ma teise variandi kasuks. Ekstreemne jõeületus oli seda väärt, kuna vaateplatsile jõudes kostitas loodus meid nagu tellitult topeltvikerkaarega. Änksa! Lõunasaarel ei ole väga palju kuumaveeallikaid, aga need mõned, mis siin esinevad, kavatsesime ikka läbi käia. Esimesed olid Arthurs Passi juures, kus 2 ameerika turisti olid suurvee tõttu nädal aega chillinud. Öeldi, et ilma allikateta poleks nad arvatavasti üle elanud seda reisi. Meie uueks sihtpunktiks oli Copeland-i rajal paiknevad kuumaveeallikad. Tegime kiire 17km spurdi mööda jõeorgu üles, kust avanesid maagilised vaated meid ümbritsevatele lumistele mäetippudele. Kui kuskil maailmas on paradiis- siis seal oli üks väga potensiaalne koht. Tänasin oma suurt tarkust kaasa võtta üks õlu, kuna mägede vahel õllet mekkida ja spamõnusid nautida oli väga mõnus. Paar tunnikest spakuure võttes liikusime soe naha vahel tagasi alla orgu. Väga korda läinud päev.:) Kuna meile eriti vihm ei meeldinud, siis ületasime lõunaalpid ja maastik ning kliima muutus täielikult. Vihmaste soometsade vahelt leidsime ennast suurest avarusest, kus silmapiiril võis igal pool silmata kõrguvaid mägesid. Siin oli ka palju kuivem ja päiksepaistelisem, mis meile väga meeldis. Esimeseks peatuseks oli Wanaka linn, mille kohta Märt olevat juba lennuki vetsu järjekorras olevalt juudilt kuulnud kiidulaulu. Pidime nentima, et kuulujutud vastasid tõele- linn oli ümbritsetud mägedega ja asus otse maalilise Wanaka järve juures. Ristisime koha hellitlevalt vanakaks nagu õigele eestlasele kohane.:) Ronisime 1300 meetrise mäeotsa, kust avanes hingemattev vaade kogu ümbruskonnale. Mäe teine külg väga päikest ei saa ja oli päris hea lumekihi all. Õhtul kohtasime veel lambakoerte võistlusele tulnud meest, kes neljajalgseid järve äärde jalutama tõi. Tuli kohe meelde filmist "Babe" siga, kes ka lambaid oskas edukalt karjatada. Ei hakanud, küsima, kas neil ka mõni sõraline osaleb. Piimafarmi Mihkel(Michael) rääkis, et üks kits olevat edukalt lehmi karjatanud. Järgmisel päeval ronisime soojenduseks 500 meetri kõrgusele mäkke ja siis alustasime Motetapu raja tatsamist. Arvasime, et tuleb selline rahulik jalutuskäik, aga tuli välja, et päris tehniline ja päris suurte tõusumeetritega rada. Tee algus läbis kodustatud hirvede karjamaad ja meid nähes põgenesid koheselt mäkke. Neist möödudes olid kõigi imestunud silmad meie poole pööratud ja umbes 100 pealise karja kõikidel isenditel olid kõrvad püsti kui me peaks äkki neid tahtma nahka panna. Vaated olid jällegi ronimist väärt ja jõudsime täiesti mitte kusagile maale mägede ja orgude vahele. Õhtul hütis 1984. aasta National Geographicut lugedes kuulsin väljas kahtlast krabinat. Otsustasin vaatama minna ja ennäe: 2 possumit(siiamaani ei tea, kuidas neid eesti keeles kutsutakse) asjatavad mu tühjaks söödud kalakonservi juures. Hullult pirakad ja nunnud loomad on, kuigi neid siin hoolega kütitakse ja kahjurloomaks peetakse. Paarike põgenes teisele poole maja ja läksin neile järgi. Istusid ilusasti kraanikausi peal ja vahtisid tarkade nägudega mulle otsa. Kutsusin Märdi ka paharette kaema. Paarike osutus väga julgeks ja ei teinud meie lähenemiskatsete peale mingit lahkumismärkigi. Hetke ajel otsustasin ühte possumitest katsuda ja sain vaese looma saba kätte, mida pisut sikutasin. See talle eriti ei meeldinud ja ta põgenes teisele poole veetünni. Märt tahtis ka emakest loodust käega katsuda ja tõstis teise looma saba pidi mõneks sekundiks üles. Kõva naerulagina saatel taandusid nunnud karvased loomakesed hüti alla. Päris pull ikka. Polnud arvanud, et nad nii suureks kasvavad. Piltide peal säravad nende silmad punaselt ja näevad väga vahvad välja. Öösel kolistasid maja ümber kõvasti, nii et äratasid mitmel korral mind üles. Paar päeva kõnnumaal veedetud seadsime sammud NZ ja võib-olla isegi maailma adrenaliini pealinna Quuenstowni. 4. juunit, kuninganna sünnipäeva tähistasime adrenaliinirohkete üritustega- kaljult benji/kiik taolise kaadervärgiga alla hüpates ja kärestikulisel jõel kanjonis ringi sõites. Olen tahtnud alati oma ühte kukkumisunenägu päris elus kogeda, aga parema lõpuga. Selle asemel, et pilvelõhkujast selg ees betooni kukkuda ja selg surisedes üles ärgata, sai siin täiesti ohutult selg ees kanjonisse kukkuda. Tegelikult sai siin 70 erinevat viisi ennast kuristikust alla kukutada/hüpata/lükata/lõigata. Õnneks sattusime nädalal, kus teise hüppe sai 10 taalaga ehk siis praktiliselt tasuta. Esimese hüppe tegin B.A.S.E jump stiilis ehk siis lihtsalt hoogu võttes ja kõht ees kuristikku kukkudes. Kiik annab võimaluse 60 meetrit vertikaalset vabalangemist ja siis tuleb kiige osa, mis tõmbab 150km/h sind üle jõe. Vägev! Olin kohe esimene vabatahtlik. Teise hüppena seisin kuristiku ääre peal ja lasin ennast tagurpidi kukkuma ning viimasel hetkel hüppasin ja tegin tagurpidi salto. Adrenaliini rohkem kui rubla eest. Märt hüppas ka esimese hüppe nagu mina, aga teiseks hüppeks võttis kaasa rohelise mänguhiire, kellega koos riputati ta peaalaspidi kuristiku kohale ja lasti siis vertikaalis alla kukkuda. Teenindav rahvas oli ülilahe ja üks neist teadis isegi ülemaailmselt tuntud fakti:"Eesti naised on maailma kõige ilusamad!":D Võtsin video ka enda hüpetest, nii et vanaisana saaks ikka lastelastele näidata kui lahe vanaisa neil on.:D Järgmine peatuspunkt oli Shotover Jet ehk siis kõige esimene paadifirma maailmas, kes pakkus teenust kärestikusel jõel üles ja alla voolu ringi paarutamist. Olime Märdiga plaksti kohe esireas ja saime mõnusalt vett kohe näkku pärast esimest 360 kraadist pööret. Juht sõitis kaljuseintest nii lähedalt mööda, et ma oleks saanud neid käega puudutada. Äge! Õhtul ronisime veel 700m kõrguse mäe otsa, kus vaatasime täiskuu valgel linna ja kaugel asuvate mägede ja järve piirjooni. Õhtu lõpuks oli tunne, et päev oleks nagu 48h kestnud. Kui me just ei matka ja mägesid ei roni, siis veedame kvaliteet aega raamatute lugemisega kohalikes raamatukogudes. Selline näebki põhiliselt meie aktiivne puhkuse skeem ette. Järgmiseks matkaks võtsime ette järgmise "suure jalutuskäigu" kategooriasse kuuluva raja- Routeburn track. Ja võib tõesti öelda, et see oli suur jalutuskäik, kuna seal oli kõike- metsa, mäge, orgu, ookeani vaadet, järvesid, jõgesid, lund ja päikesepaistet. 30km lõpus asuvas hütis jalga puhates tegime tutvust Šveitsi tüübiga, kes oli muhe vend ja sai temaga ahjusoojas oma reisiseiklustest räägitud. Ärge seda viga kunagi tehke, et šveitslase juuresolekul arvata, et Milka šokolaad tuleb nende maalt. Lillade lehmade antud piimast tehakse šoksi Austrias.Vot. Pidin ikka küsima, et kas Šveitsi armees on ikka nende kuulsad noad kasutusel? Tuli välja, et on jah(ülla- ülla!) ja neil pidi samasugune nuga olema, mida ma juhuslikult oman. 30km raja tegime 2x läbi, kuna me olime nii tegijad. Või siis sellepärast et meie auto oli raja alguses olevas autoparklas. Minu übermatkakoss(loe: sai lagunev linnakoss) tegi viimaseid hingetõmbeid, aga ma pidin ikka pool jääs ja lumes 200 meetrist kaljunukki ronima, mis suvel oleks olnud käkitegu, aga talvel osutus parajaks parkouriks. Võrreldav saavutus oli jäises Tartus toomemäel ja emajõe ääres jooksmas käimine. Ülevalt avanes vaade ookeanile ja igal pool silmapiiril laiuvatele lumistele mägedele. Mäest alla tulles jõudsin ühe hütini, kuhu just saabus helikopter mingit tavaari ära viima. Ma olin helikopteriga umbes samal kõrgusel 60 meetri kaugusel ja sain rahulikult turistikaid teha. Õhtu veetsin küünlavalgel ühte vähestest lugemismaterjalidest sirvides- naisteajakiri "Who". Järjekordselt Quuenstownis raamatukogust tulles mõtlesin, et tunnen linna nädalaga juba päris hästi, et petaks vist mõne turisti isegi ära kui ta tuleks midagi küsima. Ja kae imet- umbes 5 minutit hiljem hüppas rendiautost välja just lennukilt maha tulnud Hiina turist, kes suures segaduses kaardiga minu poole jooksis. Mõttejõud on ikka võimas.:) Seletasin talle ära, kus lähimad parkimsvõimalused ja motellid on ning läksin muheledes oma teed. Quuenstowni lähedal asub vana kullalinn Arrowtown, kus lähedal asub veel vanem kullakaevandus asundus Mace town. Peatänav oli Noolelinnas nagu vanas Westernis, kui uued maasturid välja jätta. Tahtsime ka vanemat asunudsust uurima minna, kuhu pidi olema 3-4h matkamine. Kuna rajal olevad märgistused olid suht saastad, siis mõlemad Märdiga sattusime pisut valesse kohta. Aga nagu enam jaolt tuleb nendest wrong turnidest kõige lahedamad kogemused. Selle asemel, et ilusti pärast mööda kuru ületada, ronisin ma põlveni lumes 1400 meetri peale mäeharjale, kust avanes mega vaade. Mööda harja minnes leidsin ka õige tee üles. Märt jalutas mulle vastu ja ütles, et mingit kullalinna ta küll ei leidnud. Otsustasime siis veel kord proovida. Tee läks mööda jõe vasakut kallast, mille mina avastasin alles 3x jõe ületamisel oma linnakossiga. Jäine vesi ei teinud väga midagi, kuna see päev puhus mõnusalt soe tuul, mis konte mõnusalt soojendas.Jõudsime siis lõpuks ajaloolisse kullalinna ja pidime pettuma. Seal oli järgi jäänud üks hoone ja kivist aed. Kuskil karuaugus pidi olema veel pisut roostetavat tavaari, mida me ei viitsinud väga vaatama minna. Vaiksest jalutuskäigus sai jällegi täispikk mägironimispäev.:) Meil juhtub seda päris tihti. Tänu eksirännakutele sai päevast täiesti asja ja õhtul tegime järjekordse kodutukino seanssi, kus vaatasime Robert Rodriguez-e "Machete-t". Meie järgmiseks sihtpunktiks sai Uus-Meremaa üks kõige ilusamate ja eepilisemate vaadetega Fiordlandi rahvuspark. Te Anaus küsisime igaks juhuks ilmastikuolude kohta, kuna tee Milford Sound-i(üks ülikena koht fjordide vahel ja üks tegijamaid looduslikke vaatamisväärsusi NZ) võib mõnikord esinevate lumelaviinide tõttu kinni olla. Saime rohelise tule ja sõitsime NZ kõige eepilisemat teed pidi põhja. Vaated olid uskumatud. Tee kõrvalt kerkisid 1000-2000 meetrised mäed ja olid mõnusalt lumised. Sellel maanteel sõitvad autod teevad, vist iga paari kilomeetri tagant peatuse, kuna looduseilu on ühte kohta liiga palju pandud.:) Üks vägevamaid postkaardiseid vaateid avanes vanas mahajäetud koplis, mis oli suur avar väli, mida ääristasid lumised mäed. Kaugusetunnetus kadus täielikult ning mägede kõrgust oli selles avaruses väga raske määrata. Külastasime ka mägijärve, mis oli 3 suunast ümbritsetud lumiste mägedega ja millest sai alguse vägev kärestikune jõgi. Kuna Routeburni rada ulatus selle maanteeni(üle mägede on 30km trip, aga mööda autoteed sõites on umbes 200km reis), mida mööda me sõitsime, otsustasime uuesti samas hütis ööbida, mida jagasime 5 päeva tagasi šveitslasega. Hütti jõudes leidsime eest neiu, kes osutus üllatus-üllatus järjekordselt Šveitsi kodanikuks.:D Täitsa ulme kokkusattumus. Erinevalt 5 päeva tagusest mõnusast ahjusoojasest hütist ei saanud me tule alla tegemisega hakkama. isegi kaminasse pistetud küünal ei tahtnud seal põleda. Kokkuvõtlikult võib öelda, et selles hütis tule põlema saamiseks ei ole vajalik Šveitsi kodaniku olemasolu.:) Hommikul auto juurde võttes ja einet alustades avastasin, et minu saiakotti olid müstilisel kombel hiirepabulad tekkinud. See viis meid kohe süüdlase otsingutele pagasnikus. Lõpuks leidsin närilise jäänused tagaistme voodri vahelt. tundus nagu hiir oleks plahvatanud, kuna ta alalõug, jalg ja mõned muud tökid anatoomiast olid mingil müstilisel kombel igal pool laiali. Panes puzzlet kokku, leidsime, et ta oli suures näljas mu sokke järanud ja siis söönud Märdi kiwisid suures koguses ning lõpetanud siis minu saiakottis. Paar ampsu minu kiwidest võetud oli tal pagasniku ühes nurgas laksatiivne plahvatus(kiwi pidi olema heade kõhulahtistavate omadustega) toimunud, mis ruineeris väikse osa kattematerjalist. Ronis ta siis voodri vahele ja tänu söödud kilekotist, sokkidest ja kiwidest tekkinud keemiliste reaktsioonidele vaene ihnuskoi plahvatas. Sooba Šveitsi Sõltumatute Uuringute Keskus. Koristaasime siis kogu kräppi kokku, naersime pisut ja jätkasime teed Milford Soundi. Teel fjordi juurde sõitisme läbi Homeri tunneli, mis läbis paari kilomeetri ulatuses mäge, ja peab mainima, et tunneli lõpus oli tõepoolest valgus. Milford Sound oli tõesti oma ette vaatepilt! Veepinnalt kerkisid äkitselt 1600 meetrised mäed. Vaadates fjordis sõitvat suurt praami, nägi ta selles looduse vaatemängus väga väike välja. Turistikad tehtud ja vägev juga kaetud, sõitsime tagasi Te Anausse, kus pidi ilmateate kohaselt puusani lumi olevat maha sadanud. Linna leidsime samasugusena nagu lahkudes Milfordi poole ehk siis ilmateadet ei saa siin kunagi 100% usaldada. Läksime kaema lindude varjupaika, kus sai näha paari väga ohustatud linnuliiki. Üks neist oli Takahe, kes arvati olevat väljasurnud, aga kuskilt võssist leiti ikka jälle üles. Edasi liikusime eriti veidra nimega linna Invercargill, millele lisasime kohe ühe tähe, et lõbusam oleks- Invercargrill. Peaaegu kõik linnatänavad koosnevad ühesugustest blokkidest ja rahvast väga ringi ei liigu. Pisut puhkame jalga ja kogume rasva, et minna järjekordsele matkatripile. 120km rannaääset maastikku on vaja läbi matkata ja NZ loodust veel nautida, kuniks veel saab. Kuu aega veel ja saabki see seiklus läbi. Tundub nagu oleks mitmeid aastaid ära olnud, kuna nii palju siin kogetud ja nähtud.

Puhkusele!

Ühel toredal reedesel päeval algaski meie kauaoodatud puhkus. Pühkisime farmi-tolmu jalgelt ja sõnnikuhaisu ninast ja põrutasime kaugete mägede poole teele. Alustuseks sai Mart kohe Motuekas ära teha kauaoodatud langevarju hüppe, millest ta siin pikemalt räägib. Seiklesime ka pisut Motuekast lõunas, kus oli ilus väike poolsaar ja kaardi andmetel ka mõnus kämping (mõnus tähendab tasuta meie keeli). Poolsaar oli vahvaid merikarpe täis ja veetsime seal päris omajagu aega, nautisime ka ilusat päikeseloojangut. Vahepeal aitasid meelt lahutada variaablid oystercatcherid, kes asjalikult nokkapidi mudas austreid välja tuuseldasid. Kui me lõpuks kämpsi otsima läksime, selgus, et olime autoga pisut liiga kaugele randa sõitnud. Kuigi liiva polnud tee peal väga ollagi, oli meie sinilind enast kenasti sisse kaevanud ja ei kavatsenudki liikuda, kõigele paarutamisele vaatamata. Mardi abistav käsi aga lükkas pisut ekstra hoogu peale ja saime minema. Mõnus kämps oli kahjuks tervelt 5 taala, seega suundusime autos-magamise-kohta otsima. Suurema luure peale keerasime lõpuks ühe viljapuuaia äärde ja olime sellega rahul. 31. Märts jõudis lõpuks see kaua oodatud päev kätte. 6 kuud oli möödas viimasest taevasse sukeldumisest(loe: liiga kaua!) ja ärevus oli suur nagu oleks ekskursioonile minek klassiga vms.:) Eelmine päev olin ikka dropzone(DZ)-ist(koht, kus inimesed lennukist alla hüppavad) läbi käinud ja polnud üldse kindel, kas seal saab hüpata. Olles manifestineiu käest saanud 5 järjestikust jaatavat vastust mu inkvisitiivsetele küsimustele, oli mul nägu naerul. Sain tuttavaks kõige kõvema instruktoriga seal- Kevin. Lubas mulle järgmine hommik teha värskenduskursuse ja kui ma ikka mäletan kõike hästi, siis saan ka hüpata. Juhhei! Hommikul tõestasin ikka, et mul vastavad kategooriad ja oskused olemas. Kogu bürokraatia ja kursus oli lihtsam kui ma arvasin. Väiksed erinevused Eestis hüppamisest nagu näiteks: Kõrgused ja altimeeter(kõrgusemõõtja) olid jalgades ehk siis umbes kõik arvud pidi jagama 3ga, et saaks meetrid kätte. Maandumiseks kasutatakse olenevalt tuulest 2te maandumiskujundit: vasakpööretega ja parempööretega(Eestis ainult vasakpööretega). See tulenes sellest, et lennurajast lääne pool ei tohtinud langevarjurid ringi lennata, kuna kõik muud vigurlendurid ja lennuõpilased kasutasid seda õhuruumi. Varuvarju avamise stiil oli ka teine- vastupidiselt mulle õpetatule avati varuvari ühe käega, mitte kahega(Mõned kasutavad seda stiili ka Eestis, aga loodetavasti ei lähe tihti vaja.:D). Igaks juhuks antakse veel raadio ka kaasa, mille kaudu instruktsioone jagatakse. Olles veendunud, et ma oskan taevast tervelt alla tulla oli ametlik osa läbi ja võis lõbu alata. kevin seletas, et ta on ise üle 30000(see on hüppemaailmas kõva number!) hüppe teinud ja väga adrenaliini enam lennukist väljudes ei tunne. Muidu väga muheda jutu ja huumoriga vend(nagu praktiliselt kõik langevarjurid :)). Ilm oli ka peaaegu perfektne- väikse tuulega ja pilvitu. Sain oma kogu hüppetavaari kätte ja jäin oma tõusu ootama. Kuna põhiline äri käib siin tandemitega(hüppetüüp, kus hüppaja on instruktori kõhu all traksidega kinni ja ainukeseks ülesandeks on karjuda ja kaamerasse naeratada.), siis kaesin siinset korraldust. Siin tehakse asju ikka üliprofessionaalselt. Minnakse üle 5000m koos hapnikoballoonidega ja kukutakse umbes 65s, mida terve tee filmitakse. Maas lükatakse poole tunniga kokku eriti tegija DVD efetide ja mussiga, mille saad kohe kaasa võtta ja sõpradele nina alla lükata. Kõik see kaadervärk liigub väga õlitatult ja adrenaliinine konveierlint kukutab konstantselt rahvast taevast alla. Mõnele tõusule eksib minusugune lihtsurelik ka vahel ära. Minuga koos tõusule tuli isegi 2 tavahüppajat, nii et võis isegi mingit lahedat kooshüpet loota(kui tavahüppajad kokku saavad, siis mõeldakse tavaliselt koos mingi plaan välja, kuidas välja hüpata. Seltsis ikka segasem). Seletasin, et mul oli viimane hüpe 6 kuud tagasi ja olen üldse suht vähese kogemusega. See vist väga mu aktsiaid ei tõstnud ja tundus, et hüppan uhkes üksinduses. Aga just enne lennukile minemist, küsis üks lahe Tšiilist pärit instruktor, et ei viitsi üksinda hüpata ja pakkus välja, et filmib mind. Ma olin kohe asjaga nõus ja ootamatu võimaluse üle väga õnnelik. Leppisime siis kokku, et ta filmib mind kuni ma olen teinud 360 kraadised parem- ja vasakpöörded ning 2 saltot õhus ja siis ise timmib pisut pea alaspidi lendamist ja sitfly-d(istumisasendis kukkumine). Väga pro plaan. Lennukiks oli Pilatus Porter, mis lennutab su väga kiiresti üles, aga on väga kitsas. Puhusime veel juttu lennukis, siis enne hüpet veel tavaline langevarjurite "käesurumine", mis ülemaailmselt erinevate variatsoonidena on kasutuses. Õigel kõrgusel tehti uks lahti ja pisut aega läks oma jala tandemite vahelt kättesaamiseks, aga siis lõpuks uksel ja mõnus tuul puhkus näkku (sellel kõrgusel pidi olema -2 celsiust, aga adrenaliini tõttu ei tunne seda).Käega märku, et minek ja siis lupsti välja... Exit ei olnud just kõige perfektsem, aga lambistest väljumistest tuleb alati midagi lahedat. Kukkusin 2-3 sekundit selg ees ja nägin kuidas Hüppekaaslane mulle lennukist järgi sukeldus. Siis keerasin ennast boxasendisse(kõht alla poole ja painutus). Alustasin oma pöördeid ja täpselt salto ajaks jõudis tšiili tüüp ka kohale. Siis lendasin tast mööda ja tegin veel ühe salto. Kartsin, et olen kõik ära unustanud ja ei oska lennata, aga tundub, et see nagu jalgrattaga sõit või uisutamine- lihasmälus kõik olemas. Otsisin siis kaameramehe üles ja nägin esimest korda live-is, kuidas inimene pea alaspidi maa poole kukub. Pärast seda läks ta sitfly-sse ja istus õhus nagu taburetil. Äge! Siis nautisin veel ümbrust- mäed ja sinetav ookean oli hingemattev! 4000m hüpates jääb palju aega kukkumiseks, seega tegin veel pöördeid ja nautisin üle 6 kuu jälle läbi keha läbivat õhuvoolu. 6000 jalga ja keskendusin ilusa avamisasendi võtmisele. Viimane pilk veel ümbrusele ja siis 5000 jala pealt(1500m) avasin varju. Mirage 260 (langevarju tüüp) avanes pikalt, aga olin sellega harjunud, kuna Eestis oli Sabre samasuguse kombega. Langevari lendab, kõik hästi. Naiss. Kaasas olevast raadiost hakkas aga instruktor seletama, et olen vale koha peal ja peaks lennuvälja teises otsas olema. Pisut mõningast peata olekut ja vestlust instruktoriga, tegin ilusa maandumiskujundi ja astusin pehmelt lennuvälja mõnusale murule. Vari kokku ja suure naeratusega ning rahuloluga tatsasin tagasi langevarjurite pesitsuspaika. Kuna Märt oli kärsitu mägedesse trampima minema, siis jätsin laheda rahvaga hüvasti ja lubasin kindlasti tagasi tulla. Täheldasin oma meeltega midagi mõnusalt tuttavat pakkimisruumi minnes. Tundub, et kõigis DZ-des on ühesugune lõhn- igal pool levib langevarjude, lahedate ning muhedate inimeeste ja adrenaliini hõng :D. See tõmbabki alati taevasse tagasi! Blue skies! Õhtupoolikuks jõudsimegi lõpuks esimesse kontrollpunkti - St. Arnaud ehk püha Arno-nimeline kena alpiküla. Sealt sai ligipääsu Nelson Lakesi rahvusparki, kus oli mega häid matkaradu. Olime endale soetanud ka backcountry hut passid, millega võisime vabalt igasse hütti magama keerata (välja arvatud great walkide hütid). Käisime infopunktist läbi, jätsime rajad enam-vähem meelde (sest kaart maksis mitu taala :) ja tegime oma valikud. Üldplaanid olid päris suured - teha nii pirakas ring kui võimalik. Isegi suurem kui keskuses välja reklaamitud 80km Travers-Sabine ring. Mis seal ikka :) Ladusime seljakotid konserve ja pähkleid täis, mõni hilp ka peale ja rännak esimese hüti poole võis alata. Mega mõnus oli - lihtsalt NII värske mägiõhk ümber, linnud laulavad, päike särab, silmapiiril on kõrguvad mäed, all loksub sillerdava mägijärve vesi. Sellises paradiisis läks rännak päris kiirelt ja õhtuks olime ilusti Rotoiti(Seda kohta üle kaedes, lugesin kogemata Rotioti.Hihihi.)-nimelise järve lõpus asuvas hütis. Rahvast oli päris rohkesti, kõvasid matkamehi ja pühapäeva-seiklejaid. Tegime õhtul veel lõket ja koos väikse seltskonnaga grillisime vahukomme. Mõnus rahvas (2 neidu ja 1 härrasmees), töötasid kohalikus department of correctionsis ja olid siia kalale tulnud. Mees vähemalt, neiud rohkem kalasaaki degusteerima :) Järgmine hommik olime nagu vanad matkamehed esimese valgusega üleval. Kiire hommikusöök ja teele! Päevateekond tõotas tulla päris omajagu - tahtsime jõuda tervelt paari hüti jagu kaugemale ja öö veeta Upper Travers hütis, et järgmine päev minna Traversi kuru vallutama. Põrutasime kiirel sammul teele ja jõudsime varsti teelahkmele, kust läks kõrvalepõige Hopeless hütikesse. Mart ei tahtnud hakata sinna turnima, seega läksid teed mõneks ajaks lahku. Hütt ise asus hästi ilusa koha peal, 1000m kõrgusel mägedes. Hästi väike ja hubane, meelsasti oleks seal ööbinudki, kuid kell oli vaid 12 ja plaan oli kaugemale jõuda. Seega kebisin kiirelt alla tagasi ja pärast tükki aega jalutamist leidsin lõpuks järgmise hüti - John Tait-i nimelise. Seal sain kokku ka eelmisel õhtul hütikaaslaseks olnud vanema kännuga, kes mulle kaarti näitas ja asju selgitas. Ise rääkis, et ta jääb ööseks siiasamma John Taiti ja hommikul hakkab kusagilt karauuli jõge mööda (ilma rajata) vaikselt vallutama Mt. Traversit (2300m+ mägi). Ajas mul ka isu peale ning minu küsimuse peale selgitas, et kõige parem olevat mäge ronida hoopis Travers Passi pealt, kuhu me nagunii suundume. Megahää! Jutust sain aru et mägi on suht walk-in-the-park. Õhtuks sain ilusti Upper Traversi hütti, kus hakkasime Mardiga tuld üles susserdama. Tikke meil ei olnud, lootsime oma priimuse peale. Sellel oli süütamiseks mingi elektriline pieso-aparaat küljes, mis oli aga vahepeal sussid püsti visanud. Võtsime osadeks lahti ja selgus, et särtsu annab küll, kui näpp vastu panna :) Lõpuks lahenes olukord nii, et hoidsin näppu priimuse kohal, pieso lõi ilusti näpu ja juhtme vahel sädet ja lõpuks saime priimuse põlema. Tegime teed ja olime eluga rahul! Pärast magamakeeramist tuli ka kaks naishinge juurde, kes olid pimeda peale jäänud. Alguses arvasid, et hütt on tühi, kuid siis kuulsin lauset "Kuule, siin on kellegi plätud!" ja hüüdsin "Welcome" teisest toast :) Meiega ühel ajal trippi alustanud põhjaiirlane ühines meiega, et Traversi mäekuru ületada, aga meie tempo oli pisut kiirem ja jätsime ta üksinda mäge vallutama. Kuru peal võis näha isegi üksikuid lume laike ja loiguke oli ka ära jäätunud. Ülesmäge minek võtab teise tähenduse, kui raske seljakott kaasas on. Märt tahtis Traversi otsa ronida (ei näkanud siiski, sest mega järsk oli mõne koha peal ja polnud tahtmist oma nime jäädvustada Mt. Traversil jahedaks kukkunute nimekirja), aga ma arvasin, et on ronitud küll juba ja alustasin orgu laskumist. Vägevad mäed ümberringi ja pilvevaip kattis mõnusalt ühte tippu. Päeva lõpuks jõudsime Blue Lake hütti, mille lähedal oli ülllatus-üllatus järv. See veekogu pidi olema üks maailma läbipaistvamatest vetest, mida ületab ainult Lihavõttesaare juures asuvad ookeaniveed. Paarsada meetrit kõrgemal asus Constance järv, mille vesi filtreeritakse pinnasekivimite poolt ära ja see voolabki sinijärve. Käisime Constance-i ka veel viimase päevavalgusega vaatamas. Kellakeeramine oli ka, nii et õhtul läks kiiremini pimedaks, mis tähendas, et hommikul pidi kargu kiiremini alla saama. see ei olnud meie lüpsirežiimi arvesdades suur probleem. Järgmisest päevast sai meie kõigi karmim päev Nelsoni järvede juures. Moss-i kuru kõrgus peaaegu seinana üles ja koosnes lahtisest kruusast ja selle peal liugu laskvatest suurematest kividest. Saime ilusti üle, ilma kiviga pähe saamata, ning sammusime järgmiste hüttide poole edasi. Päevateekond venis päris pikaks ja jõudsime alles viimase valgega Rotoroa järve ääres olevasse hütti, kus oli terve hunnik jahimehi ees. Mart nägi enne hütti veel kitse ka. Murphy seaduste põhjal jahimehed loomulikult ei näinud - neil oli ju püss kaasas. Hüti ukse ees varitses terve eskadrill sandflysid, kes kohe aadrit laskma tulid ja ukse vahelt hütti pugesid. Nagu jahimehed pärast mainisid, sai sellest päris "sandfly holocaust" :) Öösel käis Mart ka järve saladusi tsekkimas - nimelt oli järves kalastamine ära keelatud ja selle tulemusena oli purde juures terve ports pirakaid ja uudishimulikke angerjaid. Hommikul tegid jahimehed meile küüti ja viskasid üle järve ära järgmise hüti juurde. Sealt läksid teed lahku kuni õhtuni - mina põrutasin üle mägede ja läbi Angeluse hüti (mis oli valus loss), Mart mööda speargrass tracki ja läbi rabade. Põhjuseks oli peamiselt Mardi Nevaadoste (mingid saastad Warehousi matkakossid) halb olukord - ühel oli tald juba täitsa pooleks, teisel varsti minekul ning ei tasunud neid rohkem proovile panna. Õhtuks olime õnnelikult ja väsinult tagasi auto juures, maalilise Rotoiti järve kaldal. Kui einet hakkasime võtma, pikeeris järve äärest paar näljast parti kohale, kes konkreetselt otse lusika pealt makarone pätsasid ja natukese aja pärast kogu suguvõsa kohale tõid. Nagu Hitchcocki "linnud" :) Põgenesime invasiooni eest autosse ja läksime järgmist ööbimiskoha otsima. Leidsimegi ühe tundus isegi tasuta kämpimisparkla. ÖÖsel ennast kergendamas käies oli tekkinud campsite-i auto, millel oli silt:"Campsite open"! No shit Sherlock. Me ärkasime esimese valgega nagu tavaliselt ja tõmbasime uttu ise takka järgi mõeldes, et kas mees käib öid autos veetmas ja hommikul rahvalt kopikat küsimas parklas ööbimise eest. Esimeseks sihtpunktiks oli Cape Foulwind(Raju neeme-nime pani kuulus maadeavastaja James Cook, kuna sattus sinna hullu maru ajal. 100 aastat tagasi jõudis sinna kohta Abel Tasman eriti mõnusa ilmaga ja pani sellele mingi lambise nime. Cook 1 Tasman 0.) ja seal lähedal pesitsevad hülged. Poest saadud veskiratta nimeline ja peaaegu selle suurune pitsasai pintslisse pistetud, asusime raju neeme avastama. Jalad olid pisut kanged Nelson Lakes-ist ja võtsime jalutuskäiku marurahulikult. Nagu meie kiusamiseks oli perfektne ilm surfamiseks. Lained olid suurepärased ja kalju peal ainult vesistasime. Hüljeste nägemiseks pidi kõvasti vaeva nägema, kuna nad sulandusid oma kaitsevärviga üldisesse kivihunnikusse ära. Paar minutit üritasin Märti veenda, et see hall kivi on tegelikult hüljes, kui ta ainult liigutaks nüüd. Tee peal tutvusime veel uudishimuliku hobusega, kellega sai nii mõnigi turistikas fotopurki salvestatud. Edasine tee jätkus maailma 10ne parima rannikuäärse sõidu hulka valitud Highway 6(Lonely Planeti järgi). Päris eepilised vaated olid tõepoolest. NZ on perfektne motikameestele. Käänulised teed vahelduvate suurepäraste vaadetega. Ega autost välja vaadates halvemad vaated ei olnud. Märdile pidi mitu korda meelde tuletama, et ta vahepeal rooliks ka.:) Tee viis meid Punakaiki-sse(nimelt oleks nagu Soome küla), kus asusid kuulsad Pancake Rocks-id(Pannkoogi kivid). Isegi teadlastele teadmata põhjusel on seal rannikul moodustunud kaljud, mis oleks kui kiht-kihi haaval üksteise peale laotud. Sellest tulenebki nimi- täpselt nagu oleks keegi kivist pannkooke teinud ja ühte kuhja ladunud. Nendesse kaljudesse oli ookean augud puurinud, millest hea õnne korral lendas õhku ka soolast merevett. Mööda eepilist rannikuteed edasi liikudes jõudsime lääneranniku suurimasse linna Greymouth-i. Kuna mu matkakossid olid mägedes sussi nurka visanud, siis otsustasime minna Hokitikasse, mis pidi olema jade-i(vääriskivi, mis maooride jaoks oli tähtsam kui kuld ja hõbe ja kõik muu varandus kokku) pealinn, kus pidi olema Märdi andmetel hea matkapood. Olles peaaegu Greymouthi linnapiiril tuli Märdile äkki meelde, et järgmine päev on Suur Reede ehk siis ei kasva isegi muru ja poed on ammugi kinni. Neil siin on ka Suur Esmaspäev ehk siis põhimõtteliselt 4 vaba päeva. Tegin siis otsuse, et ronin mäed oma linna/skate kossiga. Parem ikka kui pooleks matkakossid. Hokitika jätsime siis juunikuiseks tripiks ja alustasime teekonda Arthurs Passi juurde(üks väheseid teid, mis läbib siinseid alpe, mis poolitab lõunasaare põhjast lõunasse ja kus asuvad vägevad mägirajad). Õhtuks keerasime teelt ära kuskile suure kivi juurde, mille väljakaevandamisel olevat mitu kaevurit selle alla jäänud. Lootsin, et öösel vaesed kaevurid kummitama meid ei tule ja keerasime kerra ära. Kummitama ei tulnud kedagi ning liikusime hommikul jõudsalt Arthurs Passi ära. Vaated olid juba tee pealt megahääd - ühe koha peal jooksis isegi kosk üle teed katva katuse. Ühe scenic vaate koha peal leidsime ka paar hästi nunnut ja uudishimulikku kead - Lõunasaare hästi kavalat mägipapagoid. Uudistasid meid ja autot, siis kargas üks katusele ja kukkus kohe esiklaasi tihendit kangutama nokaga :) Arthurs passis, mis asub peaaegu 1000m kõrgusel, oli hommikuselt karge, nii et toppisime kõik vammused selga ja suundusime Devils Punchbowli koski (kuradi punšikann tõlkes) vaatama. Väga uhked, 131m ja nägid välja nagu loor - õhuline vesi liuglemas kaljult alla.. Edasi hakkasime plaani pidama, milliseid radu alistama minna. Kui avastasime, et ühe hüti juures on kuumaveeallikad, siis oli plaan selge - tuleb sinna minna. Leidsime seinalt hea suure kaardi ja tegin oma taskuraamatusse märkmed, kuidas ja kus rada käib. Superkaart :) Kokkuvõttes tuli päris hea ring arvestuse põhjal (üks vana hütis kergitas kulmu meie plaani peale ja küsis ainult: you plan to do all that?). Ring algas juba päris hea jalasoojendusega - üks 1800m tipp nimega Avalanche Peak. Päris karm ronimine oli NZ palava päikse käes. Ülevalt supervaated Mt Rollestonile ja seal asuvale liustikule. Tunne oli nagu oleks vähemalt Everesti kõrvale roninud :) Seal ka normaalne rada lõppes - edasi läks vaevumärgatav rajake. All lootsime leida ka Crow hüti, mille olemasolust aga ükski tippu roninud tegelane ei teadnud. Lootsime et ikka eksisteerib ja andsime talda. Õhtu lõpuks peale järsu kruusase kallaku peal uisutamist leidsime koha kätte ja viskasime ankrusse. Järgmine päev oli eriti karm minek - lootsime vaid pisut luuret teha, kus asub kuumaveeallikaga Julia hütt, lõpetasime aga eesmärgil :) Segadus oli ilmselt põhjustatud minu taskuraamatu-kaardi väikestest ebatäpsustest. Julia majake oli väga hubane, aga juba okupeeritud, nagu nägime kohale jõudes. Kaheksa tüüpi olid juba sees ja kaks välja ka pargitud. Mis seal ikka - põrandal saab ka edukalt magada. Ma keerasin lausa õue magama - hea värske ja ilus tähistaevas. Enne sai ka kuumaveeallikaid proovitud - selle jaoks tuli (nagu hot water beachis) jõe äärde auk kaevata ja loota, et satud kuumaveesoone peale. Õnneks olid kohalikud piffid oma spad meile jätnud ja saime kohe positsioonid sisse võtta. Trikk oli siin selles, et kuuma vett oli vaja jõeveega parajaks timmida, et päris ära ei keedaks ennast. Vägaväga mõnus pärast 30-kildist rännakut läbi jõgede, kivide ja kändude. Hommikul oli kuumaveeallikast nii hea särts sees et plaanisime ühe jutiga peaaegu rännaku lõpuni põrutada. Tee oleks meid viinud mööda jõesängi paarkümmend kilti edasi ja sealt üle 1300m kuru hästi kenasse hütti mäe peal, kust pidid oivalised vaated olema. Kõlab nagu plaan :) Kõik läks hüvalt kuni võsa ja kaljude piirimail hakkas pisut pilve kiskuma. Noh, mis seal ikka, edasi! Paraku - mida rohkem pilve kiskus, seda suurema vahega olid pandud rajatähised, nagu tundus. Olin Mardiga algul väikse vahe sisse teinud ja rändasin parajasti mööda mäge ringi nagu siil udus, kui kostus "Õu, sina vä?" või midagi sarnast armsas eesti keeles :) Taasühendasime oma jõud - olime juba kaks siili udus. Leidsime veel paar markerit, aga ühel hetkel kadusid ametlikud markerid täiesti käest ära ja tuli hakata fantaasiaga töötama. Jälitasime pisut aega kivihunnikuid (mägedes on kombeks raja äärde laduda kivihunnikuid, mis õiget suunda tähistavad), mis aga viisid vähemalt kolmes eri suunas. Lõpuks otsustasime allapoole rännata, sest hütt pidi asuma mingite järvede vahelt, mida me juba kohtasime, läbi ning siis allapoole. Väga selged juhised, nagu kreisiraadio rallisõidus :) Ühel hetkel kadus Mart ka käest ära (nagu pärast selgus, leidis õige raja kätte ja koos sellega ka hüti) ja sattusin mingi väga kahtlase kaljuse laskumise peale. Lõpuks, kui juba pimedaks kiskus, parkisin ennast viimase markeri juurde ära ja keerasin sinna magama. Hommikul värske peaga leidsin lambist ka raja üles ja ühinesin Mardiga hüti juures. Sealt viis meid tee alla rännaku lõppu, kus hakkasime hoolega hääletama, sest rännak lõppes Arthurs passist ja autoparklast nii umbes 10km kaugusel. Varsti võttis üks tore sakslanna meid oma püssi Audiga (loomulikult pidi tal saksa auto olema :) peale ja viskas finišisse ära. Siiani vist kõige vägevam mägitripp tehtud!!! - NB! mulle arusaamatu ime läbi pidasid Mardi juba enne suht ruunatud skate kossid ülihästi vastu kogu selle võsas trampimise. Respect! Võsas juba küllalt seigeldud, otsustasime minna Christchurchi tsivilisatsiooni võlusid (internet, supermarket, raamatukogu, muuseumid...) nautima. Tee sinna oli eriti maaliline. Sügiseselt kollakad puud, mäed, käänulised teed- silmailu oli iga kurvi taga kamaluga. Christchurch osutus 300-tuhandese elanikkonnaga linna kohta üllatavalt tsilliks ja mõnusaks inglisepäraseks linnaks. Kahjuks oli aga 22. detsembri maavärin päris kõvad jäljed jätnud - peaaegu iga gooti stiilis inglise hoone oli toestatud ja meie suureks meelehärmiks ka mõlemad toredad muuseumid kinni pandud. Päris ulme oli vaadata kesklinna - see oli kuulutatud "Red Zone"-iks, aed oli ümber tõmmatud ja nägi välja nagu post-apokalüptiline linnapilt kusagilt Resident Evilist. väga sürr vaade. Elu läheb siiski edasi - ronisime suurde supermarketisse ära, krabasime suure pitsasaia ja hakkasime netis häid RyanAiri diile otsima :) Öö veetsime oma armsas sinilinnus botaanika-pargi lähedal. väga hubane ja tore koht, hea hommikujooksuks. Kohalikust I-saidist jäi õnneks silma voldik, mis juhatas meid ühe vägeva muuseumi juurde, mis oli a) lahti b) tasuta ja c) huvitava teemaga. Nimelt lennundusmuuseum. Vahtisime huviga NZ sõjamedaleid, kuulsat Spitfire hävitajat ja natside sõjakraami, mis trofeeks saadud. Muuseum oli ka väga interaktiivne - laste huvi hoidmiseks käis parajasti mingi mäng. Kostis vaid "Attention! We are now releasing the prison guards!" ning trobikond põnne sibas üle terve muuseumi laiali, teine trobikond mingite toigastega nende järel :) Kuna ilmataat oli meid ülihea ilmaga õnnistanud, saime oma plaanis olnud tripid varrem valmis ja võisime aja maha võtta. Sõitsime tagasi kodu poole ning enne veel oli kavas minna veel lennukist välja hüppama. Märt ei viitsinud terve päev hüppetsoonis passida ja läks lähedal asuva Abel Tasmani rahvuspargi seni käimata radu veel avastama. Mina võtsin hea raamatu kätte ja istusin oma aega ootama(langevarjusport on 95% ootamist, 4% meteroloogiat, õlut, sauna, lugemist jne. ja 1% hüppamist). See päev oli neil eriti tegus ja germaanlasi pressis igast uksest ja aknast peale tandemhüpet tegema. Suutsin ka ennast 2le tõusule bronnida ja siis lugesin mõnusas tugitoolis James Bond-i külmasõja aegsetest mehetegudest edasi. Poole silmaga jälgisin kogu tandemi tralli ka. Mõni klient oli pärast taevas käiku päris näost ära, teine korrutas ainult:"Das ist sooo khuul!".:D Äkitselt hõigati mulle, et pane ennast valmis ja varsti minek. Juhhei! varustus selga, topeltkontroll, et kõik vidinad ja kulinad ikka küljes ja siis lennukisse. Nautisin vaateid täie raha eest, enne kui välja visatakse.:D Lendasime pisut ookeani kohal ja siis keerasime nagu tellitult nii, et vaateks rahvuspargi ilusad mäed ja rannad ning lõpuks nägin kauguses ära ka koduse kuldse lahe ja kodused mäeharjad. Eepiline! 13000 jalga, uks lahti. Küsisin veel instruktorilt üle, kas võin saltoga välja minna. Ta ei olnud vastu ja vaatas veel üle lävepaku ning patsutus mu õlale lennukist lahkumise loaks. Üks pilk all paiknevale maakaardile ja supsti 3 edasipidi saltoga välja. Maa ja taevas käisid ringi ja siis lõpuks painutus ja kõht ees langemine. Seekord nautisin vaadet, vahele mõned pöörded ja saltod. Pole ikka harjunud, et maa ja ilm on aega kukkuda nii kõrgelt. Eestis veab An-2(moosiriiul, metsavaht) vaevaga ennast 2500 meetrini või siis suure surmaga 3000m peale, siis aga vupsti ja valmis hüppeks. Viimased 10 sekundit nautisin veel niisama vaadet ja siis avasin varju, mis võttis jälle kuradi kaua aega, aga lõpuks oli lendav kangas turvaliselt pea kohal. Tegin nii palju pöördeid ja tiire kui võimalik ja suundusin maanduma. Walkie-talkiest tuli julgustavat teksti, et olen õigel kursil. Jätsin pidurdamise meelega viimasele sekundile, et siis pisut swoopata(maa pinnaga paralleelselt liikuda nii kaua kui võimalik maad mitte puudutades), mis selle suure varjuga oli väike naljanumber(mida väiksem vari, seda kiiremini taevast alla tuled ja seda tegijama swoopamise saad teha. Nõuab väga pädevaid oskusi.), aga pisut pikema lennu sain enne maandumist ikka. Nägu naerul nagu alati, astusin pakkimisruumi poole. Teise hüppe ajaks oli pea kohale tekkinud mõnus pilvevaip ja Eestis poleks sellise ilmaga hüpatud, aga siin ronis lennuk üle pilvekihi ja loopis kõik ilusti ja turvaliselt alla. Piloot tegi ilmast sõltuvalt ka pisut kelle jaoks lõbusõitu, kelle jaoks oksevurri. Mina nautisin täiega G-jõude ja tihedat pilve, millest läbi tungisime. Peal pool pilvi oli pilt ilus päikseline päev. Kui jõudsime hüppekõrguseni, olin nii omas mullis, et ei saanud esimese asjana aru, miks üks tandemmeistritest mulle avatud kätt pakub. Siis jõudis kohale, et see ju langevarjurite käepigistus. Naersin oma pika juhtme peale ja võtsin pakutud käe vastu. Uksel istudes, vaatasin korraks halli pilve massi, mis üle terve taevalaotuse ulatus. Polnud enne sellisesse pilve hüpanud, aga eks millalgi peab ikka esimene kord olema. Hüppasin "meritähte" ehk siis käed ja jalad laiali, mille tulemuseks oli see, et õhuvool lükkas mu selja peale ja nägin pea kohal edasi sõitvat lennukit. Tegija vaatepilt kukkuda selg ees pilve ja vahtida samal ajal lennuki kõhualust.:) Tegin mõned pöörde ja salto enne kui pilvedesse lendan. Üks kõige tegijam asi pilvede puhul on see, et nad annavad sulle pidepunkti oma tegeliku kiiruse nägemiseks. Ja see pilvepiir lähenes väga suure kiirusega minuni, mis oli üks tegijamatest asjadest mida ma langevarjunduses seni ajani kogenud olen. Pilv algas umbes 3200- 3400 meetri pealt ja lõppes peaaegu avamiskõrgusel 1200m peal. Ehk siis väga paks pilv! Pilve sees kukkumine oli üks kummalisemaid kogemusi üldse. Olin kukkunud läbi väikse pilve oma esimesel vabalangemisel ja silma märjaks saanud, aga siin oli mitu kilomeetrit vatjat märja ollust. Esimest korda tundsin "pilve lõhna".:D Jah, pilvedel on lõhn kui keegi tahab teada. Maitses(paratamatult tegin suu ka lahti, et pilve :)ja lõhnas nagu märg lahjendatud suhkruvatt.:D Igal pool ümber(tegin täispöörde) oli hall paks kiht lendlevat vett. Ülilahe kogemus. Vaatasin altimeetrit, mille näidik hakkas lähenema avamiskõrgusele, aga pilv oli ikka sama paks kui paar kilti kõrgemal. Lõpuks umbes 100-200 meetrit enne avamiskõrgust hakkasin uduselt läbi pilve alumise piiri maakontuure nägema. Google Maps oli zoominud ennast märkamatult 3 kilti maale lähemale, mis tähendas ainult üht- wave off(käe märguanne, mis näitab, et langevarjur hakkab kohe avama oma varju) ja meduusi õhuvoolu viskamine(lugesite täiesti õigesti.:) Langevarju avamisrõnga küljes on meduusi meenutav kangas, mis täitub õhuga ning mis omakorda tõmbab langevarju oma peidupaigast välja). Sahin-sahin- sahin,plauhh,plärin,plärin,plärin- sellist häält teeb avanev langevari :D ja mis on üks paremaid hääli, mis sa kogu elu jooksul saad kuulda(Esimene asi, mis ma pärast oma esimest hüpet mõtlesin ja ülesse vaatasin: "Ma olen elus!" ja karjusin ka midagi, mida ma ei mäleta). Seekord oli raadios vaikus, millest ma oletasin seda, et a)ma olen õigel maandumiskursil b)raadio ei tööta c)keegi ei viitsi all mind enam juhendada. Igastahes maandusin majast pisut kaugemale, aga kuna ootamist ja istumist oli palju, siis väike jalutuskäik lennuvälja pehmel murul oli mõnus vaheldus. Igati korda läinud hüppepäev(iga päev, kus hüpata saad ja ellu jääd on korda läinud.:D) oli ja lubasin kindlasti veel tagasi tulla. Uus-Meremaa üks tähtsaid to-do-listi linnukesi võis rasvaselt päevikusse maalida. Edasi viis meie tee üle seitsme maa ja mere otse koju tagasi. Sai lõpuks üle paari nädala normaalselt ühe õhtupooliku veeta ja ennast võsaneegri asemel täitsa tsiviliseeritud inimesena tunda. Loomulikult sai meil sellisest luksusest ruttu siiber ja tegime plaanid avastada ka peaaegu ukse all olev Great Walk - Heaphy Track. Pidi olema hästi vaheldusrikas (üks ots palmirannikul mere ääres, teine keset mägesid, vahele jääb veel platoo mingi alpi-rabaga), suht kõva ronimine ja üsna pikk (80km). Kohale jõudes avastasime ka, et seda on alates maikuust võimalik rattaga teha. Krt! Peab järgmine kord Uus-Meremaale tulles ikka ratta orgunnima. Rada ise oli maru hää, nagu kruusatee, ning keerutas meelsalt mäenõlva pidi üles. Tõus oli siiski nii rahulik, et 10 kildiga 800m tõusta ei saanud arugi. Eks Arthurs Passi karauulid rajad olid meid nii ära treeninud juba :) Rändasime aga kiirel sammul edasi, avastasime ka kohalikku rabaplatood, mis oli väga lahe (pmst 800m kõrgusel igal pool ümber raba) ja korraga hakkas vihma tibutama. Et samal ajal tuli ka kõva nälg kallale, mõtlesime kiire õhtuoote teha. Nagu just meile loodud kerkis äkki teeääres nähtavalt mugav pink. Istusime aga maha ja nägime, kuidas meie silme ees otse raba kohal kallutab ennast ülikena vikerkaar :) See vist oligi päeva tipphetk, edasine oli kiire edasi-tagasi Saxon hüti juurde ja siis ööbimiskohta. Et tegu oli Great Walk-tasemel trackiga, siis meie backcountry hut tokustaadid siin ei töötanud ja ööbimise eest taheti 35 taala saada. Sellist maanteeröövi me loomulikult ei sallinud ja olime oma telgi kaasa vedanud. Kogu tee silma lahti hoides avastasime mingi possumilõksu kõrvalt hea väikse rajakese, mis meid meie öisesse sviiti viis. Telk üles ja kotti ära. Öösel käis lindudel kõva seletamine, kiivid (linnud siis mitte puuviljad) sebisid ümber telgi ja räuskasid nii et uulitsale oli kosta. Hommikul ärkamisega polnud probleeme - kuhugi nulli kanti kukkunud temperatuur tegi kenasti jalad alla. Telk suht rekordajaga kokku ja ruttu minema, et sooja saada :) Pärast pikemat kiirrännakut jälle koju jõudes oli küll mega hää jalad lauale visata, üks Ginger Beer krabada ja lihtsalt puhkuse viimast päeva nautida :) Kuna menüü on siin üsna üksluine, siis otsin igasuguseid võimalusi, kuidas lauda pisut mitmekesistada- budget style. Õhtusöök nagu ikka pasta ubadega tomatikastmes(lugesin meeste ajakirjast, et oad pidid tervisele väga head olema.:), aga mõnikord üritan väheste võimalustega teha imet ning leiutada midagi uut. Kõige uhkemat retsepti ei pelgaks isegi kõige kõverama näoga toidukriitik ära(kui ta paar päeva üksikul saarel on nälginud, siis peaks see toit ka alla minema :D). Selline on siis Koka Sooba selle nädalane retsepti soovitus: Fetuchini(spagetilaadne pasta, mis näevad välja nagu miniplangud vms), oad tomatikastmes(mis on marineerinud sortsus sojakastmes üleöö külmkapis), salsa torito puru(krõpsupaki põhi, mis annab toidule mõnusa hapuka maigu), USA Alaska lõhe(Konservi oma loomulikult) ja 1 keedetud purustatud muna(kvaliteetmuna, mis oli millegi pärast poes allahinnatud). Makaronid oakördis pole kunagi paremini maitsenud. Mkmm. Proovige järgi ja kahetsete, vähemalt osaliselt.:) Mõnikord sõidab meie kandis lennuk ringi ja piserdab igast kraami koplisse, põllale ja metsa. Tavaliselt sõidab ta päris madalal ja pikeerib päris osavalt orgude ja metsade vahel. Pidin ühes mäe peal koplis paari asja tshekkima ja just seal naabrimetsa kohal tegi ta oma tiire. Kuna mägi oli kõrgem kui naabrimets, siis sain lennukile ülevalt alla vaadata. Sõitsin siis mäest alla ja äkitselt avanes mulle selline vaade: lennuk keeras järsult ja võttis kursi otse minule ja oli minuga täpselt samal kõrgusel. Umbes 200 meetrit enne mind keeras järsult kõrvale ja üles. Päris võimas tunne oli näha lennukit otse enda poole põrutamas. Tegi veel tiire metsa kohal ja sain veel lähedamale talle mäest alla sõites. Lennukid tõmbavad kohe.:D Väga lahe on vaadata kahte lahutamatut bestikat - üks lokkis pullvasikas ja valge (kuid teadmata põhjustel osaliselt siniseks värvitud) kits. Tüübid on kogu aeg koos, igal ajal, igal pool. Kuhu aga vasikas läheb, sinna kepsutab kits järgi, isegi lüpsile :) Ükskord hiina 2-dollar poes käies jäi silma peen lõhnavedelik, mis meenutas värvigammalt "Hugo Bossi". sildilt lugedes aga selgus, et tegu on siiski peene hiina tootega HUIGO BOOS :) Viimastel aegadel on meie tähelepanu köitnud veidrad helid, mis tulevad köögipliidi seest. Lisaks aeg-ajalt kostuv pappkarbi järamise heli ja Mardi voodi peal peesitanud koduhiir viisid meid järeldusele, et sinna on naabruskonna hiired endale peakorteri teinud. Peab kusagilt kassi hankima!

Lõunarindel muutustega

Olin Märdile 100 NZ taala võlgu ja andsin selle talle sulas ära. Minule üllatuseks oli sajadollarilise peal kuulus füüsik Sir Rutherford või siis nagu Haapsalu kurikuulus füüsikaõpetaja sõnaraamatuse hääldusega ütles: "Räääseföööd."
Kuu aega töötatud ja teine vaba nädalavahetus auga välja teenitud. Otsustasime minna Lõunasaare kõige põhjapoolsemat tippu kaema. Koha nimeks oli Farewell Spit ehk siis otsetõlkes Hüvastijätu Sülg.:D See pidi olema maailma pikim(35km) liivaluite maasäär vms.:D Uusmeremaalastele kohe meeldib panna kohtadele selliseid tiitleid, aga võib öelda, et need kohad on väga võimsad. Mööda sülge jalutades oli küll selline tunne nagu kõnniks mööda Hiiumaa rannaäärt- mändide uinutav aroom ja vetikate mõnus lõhn. Selja taha vaadates aga koduse rannaääre idüll vaheldus Uus-Meremaa kurvika pinnamoega. Jalutasime mõned kilomeetrid edasi ja siis suundusime sääre teisele rannale. Sinna jalutasime läbi kõrbemaastiku, kus ka mõned väiksed oaasid asusid. Rannal seisis uhkelt üks pika kaelaga lind, kes isegi Märdi lähenemiskatsetest hoolimata ei pilgutanud silmagi. Mina sain perfektset fotomodelli purki jäädvustada ja lõpuks sulelisel kannatus katkes ja lendas minema. Sain veel õhkutõusust väga uhke pildi! Rand oli nii suur ja lai, et sai harrastada silmad kinni pikemat aega jalutamist. Päris vabastav kogemus.
Edasi ronisime mööda künklikke lambaid täis karjamaid, kuni jõudsime Cape Farewell-i(Hüvastijätu neem) juurde. Neeme juures asuvad lahedad mere poolt uuristatud koopad ja kaljusse uhutud kaared

3-0. Suutsime ühel kärul kummi katki sõita. Õnneks oli Märt roolis, kuna hakkasin juba uskuma, et mulle on keegi needuse peale pannud. Loodame, et rohkem midagi enam ära ei lõhu. Fingers crossed...

Punikute käitumuslikud eripärad
Dr.Sooba(üle ilma tuntud punikuloog/alter ego) on oma sõltumatus Šveitsi laboratooriumis teinud mitmeid käitumuslikke katseid lehmadega ja teinud mitmeid tähelepanekuid:
-Üldiselt on lehmad suhteliselt vähe arukad loomad ehk siis kui üks loll jookseb, siis putkavad teised järgi.(sama kehtib ka kahjuks endakergendamisega lüpsja läheduses. Üks ees, siis teised järgi. 5 lehma üheaegselt oli vist rekord.)
-Lehmad on aga erakordselt mihklid aias auke leidma. Nii kui kasvõi väike läbipääs on, põrutab kohe esimene kavalam punik sealt läbi ja teised kohe järgi värskele heinamaale krõmpsutama. Pärast on suur karauul neid sealt ära saada, sest keegi ei taha uut hüva kraami käest anda.
-Mõnele lehmale meeldib enne lüpsmist terve stepptantsu kava esitada.
-ära kunagi lehmale lähene selja tagant, kuna vaene loom võib ehmuda ja selle tagajärjel vabastada kõik kuldsed ja pruunid mahlad.
- õed aegluubis kuubis- 2 lehma, kes mustrilt võivad vabalt õed olla, suudavad alati karja lõpus venida ja liikumatult sulle lolli näoga otsa vahtida, samal ajal kui neid häälekalt taga kannustad. Isegi kui ajad 301 ja 555 karjamaalt esimestena välja, siis on nad äkitselt suutnud viimasteks jääda. 301 on eriti kõva mutt, kuna puksib ja rammib teisi kiiremaid ees liiklejaid kui mõni neist aeglasemalt hakkab jalutama. Ja loomulikult tuleb 10m enne koplit seisma jääda nagu betoonblokk. Karju, nuta või sõida traktoriga kanni tagant- ei liigu neiu mitte üks samm. Ükskord avastasin karja järel sõites, et ühel lehmal on käejälg kanni peal :) Selgus, et lehmaks oli loomulikult 555, keda tuleb pidevalt mõne hea litakaga kanni peale pisut ergutada, et pisutki letargiast välja saada
-üks lehm näitas üles märkimisväärset huvi teise sabaaluse vastu, teisel oli samal ajal aga kange häda peal ning uudishimulik lehm sai autasuks endale kena pruuni bareti otse tuka peale.
- ka lehmad on väga kadedad nagu inimeseloomad. Nähes mööda teed taarudes teisel karjamaal krõmpsutavaid liigikaaslasi, siis peatuvad aia juures ja lasevad kuuldavale muugimisserenaadi:"MUUU(i)ks MUU(i)na ei saa!?"
- lehmadel esineb sarnaselt inimestele valikuline kuulmine. Seda tavaliselt ei kuulda kui saa kõrva ääres neile edasi liikumiseks utsitavaid sõnu karjud, aga kuuldes, et 5 koplit edasi keritakse kokku elektrikarjust, mis avab uued värsked rohumaad, siis on kõva muugimine ja galopp garanteeritud.

Tähelepanek - ühte lehmakarja on sisse sulandunud naabrite spioonlehm number 300. Erilised tundemärgid - mõlemas kõrvas ilusad suured ja roosad latakad numbrid ning ERILISELT kohtlase näoga. Isend on tagaotsitav, kuigi naabrid väga huvitatud ei paista olema, sest üks teine päev nägin nr. 300 lolli näoga kinnise värava taga vaatamas, kuidas naabri teised lehmad aias mahlakat rohtu krõmpsutavad.

Üks "kurb" uudis ka. Superstar(jalgadega vehkiv pätu lehm, keda Michael kutsus "grumpy old bitch-iks") saadeti tänu oma ekstravakantsele iseloomule MacDonaldsi purksi vahele või siis tehti nahktagiks.

Kas teate, kes on Lucy Lawless? Ei tea? Siis äkki teate sõjaprintsess Xena-t. Xena-t mängib uusmeremaalane ja alguse video on ühes siinses rannas filmitud. Huvitav fakt või mis. Veel huvitavam on see, et viimaste uudiste kohaselt on Lucy Lawless(tõlkes:Liisu Seadusetu) oma nime vääriliselt arreteeritud, kuna ta ronis koos teiste Greenpeace-i aktivistidega Shell-i tankeri masti otsa, et protestida Antarktika naftapuurtornide vastu. Go Liisu!

Vahe peal oleme suutnud Michael-ile õpetada paar eesti keelset sõna nagu näiteks kuvalda, mis talle eriti meeldib. Hääldab ta seda väga itaallasliku aktsendiga, kõlab nagu "Qvaalda".
Üks hetk tuleb Michael ja ütleb mulle arusaamatus keeles "sürinna" vms. Küsin, et mis keeles see on? Ta ütleb, et eesti keeles. Enne kui suudan ära dešifreerida ta häälduse, ütleb ta särava näoga, et see pidi Märdi kohaselt tähendama "suured rinnad". Hakkasin kõvasti naerma ja lõpuks panin nende häälduse siis kokku. Olevat nad Märdi käest küsinud, mis oleks parimad naiste lantimislaused. Mainisin, et need laused võivad hoopis näolaksu esile kutsuda.:D Pulli ikka saab. Aga ainult maikuus kui lehmadel tuleb talvepuhkus.:D

Üks agrofakt ka.
95% NZ piimast eksporditakse mujale maailma. Ehk selle pärast on vist siinse piima hind päris kallis- 1€. Kuid selle peale öeldakse, et naisuke on sul kallis.

Naaber ja kolleeg Hayden tuli üks õhtu ja tõi meile ülimegahääd banaanikooki. Makaroni ja nussasaiade kõrval oli see kui taevaneste.

Üks päev avastasin igapäevast teed pidi lehmi koplisse ajades, et tee kõrval on õunapuu. Õnn oli suur, aga kõik õuna olid ladvas. Kurja! Järgmine päev jälle mööda sõites nägin, et lehm nuusutab midagi maas. Lähemalt uurides nägin, et ilus ladvaõun on alla kukkunud. Lehm väga õunast ei hoolinud, aga ma olin nagu ääääärämedalt õnnelik. Lõin klahvid sisse ja oioi kui hää see ubin oli. Meenusid kohe soojad septembri kuu päevad. Siis muigasin omaette, kuna sain aru, et siinses mõistes ongi september. Igastahes andestan täielikult Eevale, kes paradiisiaias raksus käis. Õunad on seda väärt!:D

Michael rääkis loo lehmast ta eelmisest töökohast, kellele meeldis elektrikarjuste alt läbi pugeda ja oli üldse selline kaval sell. Lõpuks sai selle puniku pulli tegemistest villand ja monteeeriti talle kaelaümber rihm, millest ulatus välja antenn. Igakord kui see üleannetu lehm tahtis koplist putku panna, siis püüdis antenn elektrikarjuse kinni ja sai sealt hea säraka. Pärast seda seiklemishimu kahanes tal oluliselt. Naljakas on ette kujutada lehma, kellel antenn küljes. Õnneks NZ-s on välk väga harv nähtus, nii et ta peaks olema suurema šhoki eest kaitstud.

Üks päev oli ilus ilm, teine päev sadas kui oavarrest. Nende kahe päeva vahel mõelda, et tuleb äkki ilus ilm on saatuslik kõigele, mis on pandud päikse kätte eelmine päev kuivama. Nii juhtus ka kummarite ja töösokkidega, mis seisid rõõmsalt hommikuses padukas verandal oodates pahaaimamatut omanikku.
Kui järgmine päev lõõskas jälle päike, siis sokid peesitasid ja kuivasid. Minnes lõunasele lüpsile ja haarates sokipaari enda kätte, jooksis terve parv keldrikakandeid laiali. Sokid olid pakkunud eelajaloolistele mutikatele peavarju ja niiskust, mis äkitselt nende kohalt kadus.
Shane näitas peale kauba meile nippi, kuidas sokkidest saab viimaegi välja kanda. Kui kanda tuleb auk, siis keera lihtsalt kand päka peale ja kanna edasi. Ma viisin selle teooria veel edasi. Kui päka koha peale ka auk kantud, siis keera sokki nii kaua edasi, kuni sokk pooleks. Olen jõudnud oma eksperimendiga poole peale ehk siis kannas ja päka peal on auk sees ja nüüd kannan kolmandat veerandit katki.:D

Blogi on jõudnud vist oma madaljärku, kuna pole kuu aega väga midagi muud teinud, kui töötanud ja suuremaid seiklusi pole olnud. Kuna midagi kirjutada ikka tahaks, siis see annab võimaluse igasugusest pahnast kribada.
Järgnevalt siis mainime ära, mida me telekast vaatame. Jah, asjad on nii kaugele jõudnud, et tuleb telekava tsiteerida.:D Kyle juures vaadatud ja armsaks saanud "Suure Paugu teooria" tuleb siin ka telekast 2x nädalas, nii on meie päevad jagatud pauguta ja pauguga päevadeks. Märt vaatab pühapäeval oma lemmik seepi("Ilusad väiksed valetajad") 4st ilusast keskkooli neiust, keda millegi pärast terroriseerib keegi salapärane "A". (Täiendused - lisaks ka veel hirmus Jason ja salapärane Ian, kes aga viimases osas ära tapeti). Märt räägib, et sari on põnev, aga kui ausalt öelda see sari koosneks 4st salapärasest ja ilusast keskooli tüübist, siis me seda vaevalt vaataks.:D

Õhtuste makaronide kõrvale vaatame "Ameerika naljakamaid koduvideoid" tänu millele on mõnigi kord mõni spagett tugitooli vahele kõvast hirnumisest kukkunud. Kaks parimat: Ühes sõidavad mingid geeniused mööda järve VANNIGA ringi. Vanni ääre peale on seatud laud, laua peal on käru. Käru peal on pesumasin. Ja võite ise arvata kas see seal püsib kaua või mitte. Teises on näha pisut karate-sparringut. Mingi dressiga vend ürsib ühe tüübiga, kellel on mega vägev vunts. Vunts aga läheb äksi täis ning lööb pöördega löögiga esimese venna abil drywalli suure augu sisse.
Luban, et rohkem telekast ei räägi, kuna lähme 30. märtsist 2. nädalaks puhkusele ja sellest peaks kindlasti midagi põnevat kooruma. Ja nüüd vaatame kella 6seid uudiseid edasi.:)
kui millestki muust pole rääkida, siis ilmast võib ikka juttu puhuda.
21.03 ilus päiksepaisteline päev.
22.03 sadas vihma terve päeva. Kõvasti.
23.03 oli vist üks palavamaid ilmasid siin oldud aja jooksul. Suvel polnud ka nii vägevat päikest ja sooja ilma kui praegu. Toas palav ja ainult pükste väel saab olla.
24.03 sadas vihma terve päeva. Mitte nii kõvasti. (Parandus: õhtu, kell on 19:46. Päev otsa on juba sadanud, kraavid uputavad ja läbi jõe enam ATV-ga hästi ei saa). Toas on jahe. Pusa seljas ja vahel on tulnud mõte haarata dressipükste ja jope järgi.
27.03- hommikusöögi ajal plagistame hambaid ja väristame õlgu kui külma piima koos helvestega näost sisse ajame. Pärast hommikust lüpsi läheb täisvarustus selga, et sooja saada. Pärast lõunast lüpsi on nii palav väljas ja toas, et särk maas saab ainult ringi lasta. Õhtul topin vaikselt vatte juurde. Ühes päevas 4 aastaaega. Igav sellise ilmaga ei hakka.

Vahe peal läks siin väga külmaks, nii et isegi lähedal olevale mäele tuli päevaks lumemüts pääle. Öösel pidi vahva konnadega fliisi peale tõmbama. Hommikul külmetasime ja toppisime tööle minekuks mitu palitut peale. Elutoas veetsin ühe hommikupooliku jope, mütsi ja salliga. Väljas ei saanud kinnasteta ollagi. Praegu ööd suht soojad, et võib käed teki alt väljas hoida ja hommikul võib isegi T-särgi väel toas ringi patseerida.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enam jaolt on vahelduva pilvisusega selge ja muutlik ilm(ehk siis keegi ei tea, mis järgmiseks tuleb). Meenuvad õndsad momendid NZ retke algul, kui me Kyle juures olime Kerikeris ning õhtul filme vahtisime, mütsid peas ja joped seljad nagu kaks Nisu Unot. Winterless North siiski :)

Täna juhtus mul pisut vigurit võrriga. Hakkasin ruttu lüpsile minema, aega oli napilt, sest olin ennast unustanud sedasama blogi lugema ja irvitama. Paarutasin siis kruusateede vahel ja tuli miskipärast meelde Mardi lugu ühest külapeost, kus mingi tüüp oli tsikli võtnud ning poole tunni pärast longates tagasi tulnud lausega "Ma käisin Tallinna maantee peal tokki!". Mõtlesin, et haa, ise küll ei käiks. Umbes viie sekundi pärast aga tekkis järgmise kurvi tagant mulle nina ette valge lint, mis pidi seal lehmi tõkestama ning sai ka minu ära tõkestatud. Lühidalt - käisin ka tokki. Kahju pole suur, võrrile paneme homme keti peale tagasi ja on jälle nagu Miška.

Pisut eelarvamustest - vaatasime mingit filmi, kus ühe teatud koha peal lõi peakangelane takso ärandamise eesmärgil ära mingi turbaniga tüübi, kes roolis oli. Ma kostsin endamisi "vaesed Indialased" ning hetk hiljem mõtlesin, et äkki polnudki Indialane. Kui olin oma kahtlusi Mardile maininud, tuli kiire vastus: "Oli kindlalt. Tal oli turban peas!"

Michael rääkis veel ühe huvitava lehmafakti:
Kui koppel on pikemat aega lehmade päralt ja muru on väheseks jäänud, siis hakkavad nad erinevaid võimalusi vaagima. Üheks võimaluseks on testida, kas hirmuärataval karjusel on ikka elekter sees. Seda teevad nad väga kavala nipi abil. Panevad oma vurrud(pidi väksema laksu saama sealt kaudu) elektrikarjusele ja vaatavad, kas saavad särtsu või mitte. Kui on antud roheline tuli, siis kargavad tavaliselt üle aia. Säh sulle lolli lehma. Kui vaja(nälg näpistab), siis tuleb tarkus ka välja.

Tähelepanekuid koplist vol. 2 - Lehmadele viiakse iga päev koplisse suur kärutäis mingit pruuni magusa lõhnaga kraami, mis näeb välja nagu liiv või midagi sarnast. Nimi on kohalikus keeles "palm kernel" või midagi säärast. Lehmadele see läheb mega hästi peale ja kaerakäru juures on pidev järjekord. Nii kui mõnele lehmale janu peale tuleb, lendab teine kohe pulti. Muidu on kõik tore, aga kui lehmi lüpsile viia, siis on neid sealt palm-kerneli vankrist keeruline lahti saada. Mart kasutab oma salavõtteid - teeb mingit nahkhiire-kähinat, mille peale punikut kohe vehkat teevad. Ma olen sunnitud lootma ATV võimule ja niisama räuskamisele. Täna (29mar) olid lehmad eriti tropid ja ei tahtnud kuidagi liigutada. Sõitsin ühele konkreetselt ATVga sisse ja hakkasin minema pressima - ikka ei liiguta. Ka sabast tirimise peale mitte. Lõpuks töötas järgmine võte - tuli hüpata otse kärusse sisse ja sealt lehmadele koht kätte näidata. Lõpuks töötas.
Vahest lähevad lehmad käru juures mugides ka veits liialt hoogu või kannustab neid puhas ahnus tagant. Täna leidsin koplis ühe lehma, kes nägi välja, justkui oleks rannapalli alla neelanud. Oli ennast nii täis parkinud et ei saanud korralikult joostagi. Lasi ölpsaku-ölpsaku nagu oleks puujalad all. Pärast aga tuli välja, et tal oli kaltsiumipuudus ehk "milk fever". Keeras külili maha ja hakkas vaikselt vedru välja visakama. Sama jama oli ka cowshedis - üks lehm oli otse värava all siruli, nagu oleks värava alla jäänud. Varsti vajus veel paar lehma ära. Täitsa püss! Haydenile tundus asi juba liiga kahtlane ning kutsusime kõiketeadva Michaeli appi. Tuli välja, et kõigil samal ajal milk fever kallal ning tuli ära ravida. Selleks - pirakas nõel otse kaelaveeni ja hea pudelitäis kaltsiumilahust takkajärgi. Ning kümne minutiga on jalad all jälle. Täitsa ime!
Viimane lehmaajamine enne puhkust andis veel viimase võimaluse ladvaõunu kividega alla pilduda. Keelatud vili on ikka kõige magusam ja maik oli juba kätte saadud, nii et ei jäänud muud üle kui pihta anda. Iga kord kui puust mööda põrutasin, siis loopisin paar kivi teele. Ükski ei tahtnud ubinaid alla tuua. Võtsin siis viimase kivi ja põrutasin ladva poole teele ja oh imet- 3 õuna kukkus alla(puu otsa oli selleks ajaks jäänud hõredalt 6 õuna). Selline vedamine! Maitsesid jumalikult! Hetkeks mõtlesin, et äkki peaks Märdile ka ühe jätma, aga 2 surmapatu ühe hoobiga lüüa tundus sellel hetkel palju ahvatlemav. Kuradima kuratlikult hääd õunad on seal puu otsas ikka. Ma nüüd mõistan, mis Eval mõttes mõlkus:"Ma pean selle ilusa õuna ise pintslisse pistma , muidu Aadam võtab ise ära!" Ja Aadamat teades oleks ta seda ka kindlasti teinud. Nii, et paradiisiaiast oleks meid kindlasti välja kupatatud. Väikse religioosse monoloogiga võib selle blogipostituse ka lõpetada. Jumal tänatud!

Uuuel aastal uue tööga (ja uue hooga)!

Märdiga leidsime Kawakawast hea teisekäigu poe, kust saime 1.3 taala eest

(umbes 1euro) endale suure hulga raamatuid, mida nirude ilmade ja

mittesoodsa tuule korral rannal lugeda, Seal samas linnas asuvad

arvatavasti lõuna poolkera kuulsamad pellerid- Hundertwasseri tualetid.

Hundertwasser oli kuulus aaria arhitekt ja kunstnik, kes elas linna

lähedal elektrita majas kuni surmani. Pidime ka siis ikka kuulsasse

hoonesse oma märgi maha jätma. Katusel kasvas muru ja seinad olid täis

kõik võimalikku klaasitööd. Väga muhe peller.
Head surfi kohta otsides möödusime teest, millel nimeks Cemetery Road. Ja

väikses kirjas sildi all nurgas oli No Exit. Võttis muigama küll.:)
Ühel sajusel päeval 90 mile beachil raamatuid lugedes sõitis meiega

samasse parklasse suur SUV, mille numbrimärgiks oli "TAHK" ja selle all

ilutses punases kirjas "Soviet Union". Mina mõtlesin, et mis kuradi tahku

ta taga ajab, aga Märt pani pildi kokku. Vene tähtedes TAHK on ju tank.:D

Mingi vene uusrikas on siia poole maad ka jõudnud.:)
Üldiselt oli 2 nädalat pärast jõule suhteliselt kontstante koerailm ja

seda ka 31. detsembril. Käisime NZ kõige põhjapoolsemas tipus ära, kust

avanes ka vaatamata udule väga võimas vaade. Nemad siin räägivad, et 2

ookeani saavad kokku, aga minu meelest on ikka 1 suur Vaikne Ookean. 2

mere kokku saamine oli võimas vaatepilt- erinevatelt suunadest tulevad

lained põrkusid suures vahu möllus kokku. Ronisime veel pisut kaljudel ja

nautisime maailmalõpulikku tunnet.
Väga erilist tunnet ei olnud, et nüüd hakkaks kohe uus aasta. Olime

varunud ühe šampuse ja pisut õllet, et ikka eestlaslikult aastavahet

tähistada. Uni aga tekkis peale.:D Jalutasin veel pisut rannas ja mõne

sekundiga vajus igale poole udu. Pole sellist välkkiiret udu veel enne

kogenud. Nähtavus oli pmst null. Ootasime kärsitult südaööd, et saaks

šampusel korgi pealt lasta ja väärt kraami mekkida ja ausalt öeldes magama

minna.:) Nagu öeldakse, et mis sa teed vanaaasta õhtul, selline tuleb su

aasta ka. Meie surfasime, lugesime raamatuid, jõime õllet ja magasime.:)

Tuleb ilus aasta.:D Ajasime veel pilkases pimeduses veel pisut mula ja

vahtisime paari karetti, mis pidutsevad maoorid kõrval kämbis vasta

taevast lasid. Siis keerasime ennast autosse kerra ära, millest sai siia

maani kestev traditsioon, kuna telki ei viitsi väga üles panna.:D

Jaanuari alguses külastasime nädalakese veel Kyle-i KeriKeris. Ta oli

värvanud eriti tööka sakslase, kes ise vihkas germaanlasi ja ei saanud

aru, miks neid siin nii palju on.:D Kõige tähtsamaks missiooniks oli minna

Davidi(puvilja aia omanik) jahiga merele. Käisime ka järjekordsel

"juhatuse koosolekul" ja jagasime oma seiklusi teistega. Jooksutasime veel

Millyt(Davidi mitte eriti nupukas koer) ja meenutasime vanu aegasid(2 kuu

taguseid :D). Aega sisustasime Kyle jää pakkimise, Big Bang Theory

vaatamisega ja jooksmas käimisega. Lõpuks jõudis ka kord purjetamise

päevale. Toimus võistlus nimega Rum Race. Selline rohkem lõbusõiduna

mõeldud võistlus, kes saab auhinnaks rummi.:) Meie olime väga

motiveeritud. Ilm oli aga suhteliselt räbal ja arvati, et võistlus jääb

üldse ära. Võistlus algas Russell-i sadamas kahuripauguga ja siis

tõmbasime jahile kõvemad sõlmed sisse. Davidi vana rivaali

"Fantoomi"(kujutage ette fantoomi ja selline see jaht välja ka nägi ja

haihtus meie silme eest sama kiirelt) jaoks oli selline rajum ilm

perfektne ja näitas meile ainult ahtrtit. Meil oli käed ja jalad tööd

täis. Märt oli peapurje valves ja mina olin attackide(masti liigutamine

vasakule või paremale poole paati, et tuulest maksimum võtta) muskel(kui

ma ei eksi, siis boutimine vms purjetamisalases terminoloogias :D-

konsulteerida Siim Maiveliga). Tuul oli päris tugev ja swell

(ookeanilainetus) ulatus mõningates kohtades 2 meetrini(laine kõrgust

loetakse laineharja tagant), nii et mõne suurema laine korral polnud

lähedal asuvaid jahte näha. Päris võimas tunne oli niimoodi looduse

meelevallas olla. mõni hetk olime küljega täiesti vees, nii et pidime

laeva külje peal püsti seisma.:D Kõva tuul ja vihm ei andnud ka asu. 4h

purjetamist aga möödus kiiresti isegi elementide kiuste ja jõudsime üle

finiši joone 4ndana. david lootis paremat, aga kuna tal oli eelmisest

võidust handicap(tänu eelnevatele võitudele antakse rohkem lisaminuteid

vms) päris suur. vahe peal tõmbas südame pahaks küll, aga hoidsin oma

maitsva lõuna Poseidoni haarde ulatusest väljas. Bay of Islands kus me

sõitsime oli isegi koerailmaga väga ilus. Nägime ära Uus-Meremaa kalleima

kinnisvara. Maksis vist midagi 15 milli kanti. Kodu sadamasse jõudes

tegime juba rahulikamtes oludes väikse õhtuoote ja saime teada, et üks

Pink Floydi liikmetest annab kontserdi NZ-s. Oi kuis oleks tahtnud seal

olla... Tänasime Davidit pardale võtmise eest ja asusime märgade, aga

õnnelikena Kerikerisse teele, esimese unistusena silme ees soe dušš.

Aitasime Kyle sõbrast rallimeest ja saime selle eest Kerikeri kuulsaid

fish and chipse. Kuna jääautos ainult 3 kohta ja meid oli 4, siis

otsustasime Märdiga külmutuskasti minna. Päris lõbus sõit, kuigi tagumendi

peale hakkas. Kyle vana pullivend pani külmutuse ka mõneks ajaks tööle.:P

Jõudsime aga lõpuks õnnelikult destinatsiooni.
Kyle rääkis, et tahtis jääautoga 2 piffi peale võtta. Seisma jäädes

avastas, et need olid hoopis pikajuukselised meeshipid(Kyle ja ta

naisteõnne). Võttis nad ikkagi peale ja pani nad külmikusse. Tüübid jäid

väga rahule. Hay maaaan. I havent riden in a ice truck before maaaan. Lets

doooo disss maaan. :D
Vaatasime filmi nimega "Orphan"(orb), kust oma üllatuseks avastasime eesti

keeles rääkiva inimese ja ühe peategelastest, kes on Eestist pärit

mõrvarorb. Peale seda filmi ei julgeks ma küll välismaalasena ühtegi last

Eestist lapsendada. fimis mainitakse veel Sangla mõisa, mis stsenaariumi

järgi oli lastekodu. Ei tea, kas see ka päriselt nii on.

Raglan - NZ kõige kuumem surfimeka. Sellele kohale olime silma visanud

juba sellest ajast saadik, kui surfipisik külge hakkas. Maru kaua läks

aega, aga lõpuks, ühel ilusal jaanuarikuu päeval, sõitsime Northlandist

minema, Aucklandist ruttu läbi ja Raglanisse ära. Linn oli üli chill

(mitte temperatuuri poolest, mis oli 30 lähedal) - kõik üli rannalõnguseid

ja muidu laid-back tüüpe täis. Tasuta nett oli ka, mida oli näha

raamatukogu ees istuva rahvahulga pealt. Üritasime leida I-saiti, millele

näitasid igalt poolt sildid, aga millegipärast ei hakanud silma. Kui hästi

järele mõtlesime, saime aru, et tegelt pole I-saiti vajagi ja keerasime

suuna ranna poole, et nautida seda surfi-valhallat. Pärast tükki aega

mägedes paarutamist jõudsime lõpuks kõige kuulsama koha juurde - Manu Bay

- kus on isegi mingi surfifilm tehtud. Rand oli autosid pungil täis ja iga

suurema laine peal carvisid tüübid ringi nii et seda nägu. Märt läks kohe

väga änksi täis ja põrutas kohe wetsuiti ja surfilauda kangutama, aga

võttis varsti hoo maha, kui selgemalt randa nägi. Nimelt ei olnud tegu

mitte liivaranna, vaid suure hunniku munakividega rannas, kuhu murdlained

otsa sõitsid ja kust surfarid lähedamalt ja kaugemalt mööda driftisid.

Asja iva oli aga selles, et kui tokki käia (mida meiega üsna 100%

tõenäosusega oleks juhtunud), siis lõpetad üsna kiiresti sealsamas

munakivide peal. Kaine mõistus sai lõpuks surfi-ahvivaimustusest üle ja

läksime otsima kohta, kus saaks ennast ilma suuremate kaskadööritrikkideta

proovile panna. Whale Bay, teine populaarne koht, osutus veel hullemaks

killeriks, seega tõmbasime linna poole tagasi ja leidsime hea suure ranna,

kus lihtsurelikud sõitsid. Meile sobis täiesti, kuigi tuul oli pisut

valelt poolt (kõige parem on tuul maalt merele, mitte vastupidi) ja lained

veits segased. Sõitsime whitewateriga ringi ja tundsime, kuidas surfiskill

paraneb.

Järgmine hommik, kui pilved olid kohalike mägede pealt ära sõitnud mõneks

ajaks, põrutasime ruttu kohalikku pirakat mäetippu (midagi 700 kandis)

vallutama. Nii kui autost välja saime, hakkas kohe padukat tulema ja

pugesime mõneks hetkeks tagasi.

Järgmiseks peatuspunktiks oli meie NZ tripi üks tähtsamatest matka

eesmärkidest- Tongariro rahvuspark. Peetakse seda üheks ilusamaiks ühe

päeva matkaks maailmas. Selles pargis asuvad 3 vulkaani- Tongariro,

Ngauruhoe ja Ruapehu. Teine sellest nimekirjast on LOTR tuntud mägi nimega

Mt. Doom. Selle matka ajal sai kõvasti igasuguseid filmi teemalisi

nohiklikke nalju tehtud, millest sai ka mõned videod tehtud. Me ei ole

ikka normaalsed.:)
Enne parki minemist veetsime veel ühe õhtu meile juba tuntud termaalspas

Taupos, kus nautisime lähimat tunnet saunale, mis me lähi jala saame.

Kuuma vee kose all mõnuledes ei tulnud mõttesegi, et järgmiseks päevaks on

üle 20km matk planeeritud.
Järgmisel päeval seatsime ennast Tongariro poole teele. Parklas kohtusime

hipiohtu lillelapsest Austraalia kooliõpetajaga, kellel oli meiega sama

plaan matkata läbi vulkaanimaa. Olime umbes tund aega mäkke rühkinud kui

hakkas äkki vihma sadama ja asi läks iga minutiga hullemaks. Tuul puhkus

ka kõvasti näkku, nii et matk ei olnud üldsegi mitte meeldiv. Neiu

otsustas varsti tagasi pöörduda, meie aga tahtsime vähemalt esimesse

matkamajja jõuda. Maja tuligi praktiliselt järgmise kurvi tagant välja

pärast neiu lahkumist. Seal soojendasime ennast üles ja kuivatasime

märjaks saanud kraami. Nendes hüttides kohtab igat sorti rahvast. Saime

tuttavaks paari neiuga, kellest ühel on Soomes sugulased ja on isegi

Tallinna väisanud. Mõned inimesed, kes kõrgemalt olid eluga hütini

jõudunud, rääkisid hirmulugusid 100m/s puhuvatest tuultest ja peaaegu

mäelt minema lendamisest. Otsustasime pöörduda tagasi parklasse oma auto

turvalisse kookonisse ja oodata paremat ilma. See õhtu aitasime veel

poolkülmunud ameerika turiste, kes olid 3h oma autot oodanud. Lõpuks

jõudis ka nende sohver kohale ja üks neist oli nii tänulik, et lubas oma

tulevasele pojale meie nime anda.:D
Järgmine päev oli juba parem ilm ja seega müttasime kohe mäkke. Hütt, mis

asus 1400m peal, oli veel päiksepaistest ümbritsetud, aga mida kõrgemale

ronides läks ilm aina rohkem halvemaks. Vihma ja tuult trotsides ja oma

lühikesed püksid kiiremas korras pikkade vastu vahetades rassisime

väsimatult edasi. Nüüd hakkas juba meile suuremal hulgal rahvast vastu

voorima. Suurem osa inimestest läbib raja teistpidi, kuna see rohkem

allamäge. Maastik muutus iga sammuga aina marsilikumaks. Raja kõige

kõrgemas osas oli tuul väga vali ja vihma sadas ka horisontaalselt näkku,

aga mõni väga hetero tegelane oli tulnud lühikeste pükste ja t-särgiga ja

suurima naertausega vastu.:D Igasuguseid sulelisi ja karvalisi võis siin

näha. Mimmidest kuni vaarvaarisadeni välja, kes julgelt si%a ilmaga mäe

peal rassisid. Õnneks hakkas varsti selginema ja siis hakkas selguma, miks

seda loetakse üheks ilusamaks ühe päeva matkamiseks maailmas. Nagu oleks

sattunud teisele planeedile. Peale hingatava õhu ei erine see paik väga

Marsist. Ja siis me nägime meie sihtpunkti jalamit- Ngauruhoe ehk LOTR-ist

tutnud Mt. Doom, kuhu Frodo oma "kallikese" viis. Tippu me tänu pilvedele

ei näinud, mis oligi mäe kõrgust arvestades(2294m) hea, kuna see oleks

meie ronimistuhinat kõvasti pärssinud. Jalam oli umbes 1800 meetri

kõrgusel ja sealt mäkke jalutas(meenutas rohkem ronimist) umbes 2h. Ülesse

jõudes oli igal pool näha jääd ja mõnel pool susisesid vulkaanilised

väävlikorstnad. Kraatri juurde jõudes selgines nagu tellimise peale ilm ja

nägime ümbritsevat hingematvat vaadet. Märt elas karakterisse sisse ja

loopis oma sõrmuse üle ääre, mille aga stsenaariumi vastaselt pärast ära

tõi. Kraatris oli isegi suurem hulk lund, kus sai mõned lumepallid

voolitud. Tegime väikse vale pöörde ka ja sattusime veel sügvamale auku.

Sealt jõudsime vulkaani küljele, kust kiirete hüpete ja väikse sörgiga

saime alla tulla. Poolel teel avastasin, et saab ka kergemalt alla- kanni

peal. Vulkanokelgutamise leiutamine viis kahjuks peaaegu pükste

mahakandmiseni, aga lõbu oli samas laialt. Ja vaated... Oeh... ei ole mina

varem selliseid näinud. Nagu siin öeldakse- Sweet as! Mägi vallutatud

asusime tagasi teele. Enamus inimesi teevad selle tee ühte pidi läbi, meie

tegime mõlemat. Märt vallutas veel Mt. Tongariro, ühe teise vulkaani, mina

rahuldusin Mt. Doomiga. Ilm läks täiesti selgeks ja sai täielikult natuida

vaikust, mis siin mägede vahel oli kõrvu lukustav. Rahvas vooris kõik

hommikul ära, nii et õhtu poole oli palju rahulikum jalutada. Parklasse

tagasi jõudes oli läbitud 35km-40km ja tõusu oli umbes 2000m ehk siis

jalad olid omadega päris läbi.
Järgmiseks päevaks oli plaan vaadata kolmandat suuremat vulkaani- Mt.

Ruapehu, mis on ka selle rahvuspargi aktiivseim. Aitasime ühe õnnetu

sakslase teise parklasse, kuna ta oli shuttle bussist maha jäänud.

Puhusime mõnusat juttu ja teise parklasse jõudes andis ta meile "vaeva"

eest 30 taala. Naljatasime, et võimegi sellega siin raha teenida. Jäimegi

parklasse ööseks ja enne magamaminekut lugesin veel LOTR raamatut, endal

vaateks Mt. Doom. Kas saab olla paremat kohta selle raamatu nautimiseks?
Teise päeva hommikul oli jalg pisut pakk all, aga sellest hoolimata

asusime Ruapehu poole teele. Jalamini oli "ainult" 10km jalutada ja siis

võis alles onima hakata. Lähemale jõudes aga pidime selle plaani hülgama,

kuna ruapehu oli mõnusa lumemütsi all ja ei tahtnud oma poolkõva

varustusega mäge vallutama minna. Otsustasime lihtsama raja kasuks, mis

viis mägijärvedeni(Upper ja Lower Tama lake). Enne teele asumist käisime

läbi ka sealses vulkaanimuuseumis. Jõudes järvedeni otsustasime, et ei

viitsi sama teed tagasi minna ja tahtsime teha väikest "lõiget" autoni,

mis viis läbi rajata tundmatu ala. Tahtsimegi pisut põnevust ja näha

kohti, mida tavaline turistijalg ei tatsu. Ja me ei pidanud pettuma.

Mägijõgi kosega ja alpitaimed koos ümbritsevate mägedega tegid selle

päeva. Ma üritasin autoni jõuda madalamat teed pidi, Märt ronis rohkem

kõrgemalt. Pärast mitmeid mägedest üles ja alla voorimis jõudsin

suhteliselt läbimatu kadakalaadse võsani ja sain rasket viisi teada, et

oleks pidanud, kas veel madalama või siis kõrgema tee valima. Pärast

vöikest võsa ragistamist jõudsin kõrgemale künka otsa, kus nautisin

vaadet, aga samas nentisin, et läbimatut võsa minu ja autopargi vahel on

200m. Otsustasin veel mäge ronida ja vaadata, mis suurema kaljunuki tagant

paistab. Jalg oli päris tönts otsas ja veevaru oli ka suht otsakorral, nii

et otsustasin kiiremas korras mingi marsruudi välja valida. Õnneks nägin

kaljunuki tagant, et kadakapiir hõreneb ainutl 30m laiuseks, aga alla

saamine osutus tänu järsule kallakule pisut ekstreemseks. Rahulikult

ronides jõudsin võssi äärele ja nägin, et Märt oli samadele järeldustele

jõudunud ja ragistas viimaseid meetreid kaugemal. Märt mõõtis mulle parima

marsruudi tihnikust välja ja pärast veerandtunnist ponnistust sain ka

kindla maa peale jala panna. Kätel olid mõned "jeesuse kannatused" nagu me

neid kutsusime, kuna võsa ei tahtnud mind nii lihtsalt läbi lasta. Kuna

laskumine oli kindlasti lähedal olevast hütist näha ja meie eredad särgid

ei teinud meid väga märkamatuks, siis otsustasime majakest eirata, kuna

meie "lõige" võis olla pisut keelatud tegevus. Mööda kuivanud jõesängi

liikudes jõudsime lõpuks väsinute ja õnnelikena rajani ja sealt autoni.

Päeva saagiks jäi 30km ja omajagu mitte planeeritud tõusu. Polnud elu sees

nii palju mägesid roninud ja olin endaga maru rahul.:D Ja üks tähtsamaid

matkamisi meie NZ reisil oli edukalt läbitud! Frodo oleks ka meie üle uhke

olnud.
Raglanist suundusime Hamiltonisse, mis on NZ üks kõige kiiremini kasvavaid

linnasid. Seal nägime ühte eriti ontliku sportlast. Mees jooksis parklas

ringi teosammul ja gaasimask peas. Päris naljakas vaatepilt oli. Minu

teooria oli see, et kuna me olime sõudeklubi juures, siis see tegelane oli

mingi eriti kõva sõudja ja enam tavalisest jooksmisest talle ei piisanud.
Hamiltoni silmapasistvaimaks külastusteks sai sealne botaanikaaed, mis

koosnes erinevates stiilides ja ajajärkudes aedadest. Meie mõlemi

lemmikuks oli Jaapani aed, kus sai vastava stiiliga majas nautida vaadet

tiigile ja seal paiknevatele kaladele. Seal oli kõike suurest roosiaiast

kuni vene stiilis kirikutornini välja.
Hamiltoni muuseum oli oma ette vahva ettevõtmine. Praktiliselt kõik

stendid ja eksponaadid olid interaktiivsed ja sai igal pool käe külge

panna.

Saabusime siis Hawkes Bay-sse, kus pidi kuulujuttude järgi kõvasti tööd

olema. Meie meelehärmiks avastasime, et kõvem töö hakkab siin alles

Veebruaris pihta, milleni on veel paar nädalakest aega. Meil olid aga

finantsid suht viimase piiri pääl, nii et meie juba suur rotisus

digimuutus ultrabudgetkoonerluseks. Meie sunnitud töötusel olid ka oma

head küljed. Saime rohke vabaaja sisustada surfamise, spordi ja raamatute

lugemisega.
Mida on siis ühel õigel surfikerjusel vaja?
1. Rand(soovitavalt heade lainete, dušši ja pelleriga)- Ocean Beach
2. Magamiskoht, kuhu seadusesilm ei jõua- Te Mata park, kus mõnus sportida

ja kust avaneb vaade kogu ümbruskonnale, aga kust meid siiski peale kaht

nädalat välja tõsteti
3. Suurem provintsikeskus(poed, vesi, raamatukogu, internet, elekter)-

Hastings, Napier
4. Auto- Nissan sinilind, meie ustav kaaslane, mis pisut laguneb(keegi

sõitis ühe külje peegli maha, autovõtmeks on nuga ja tamiil ning esiaknaid

ei saa ilma neid ohverdamata alla lasta), aga muidu on tiptop sõiduvormis.


Kuna meie rahavarud on suht kokku kuivanud, siis otsime poe tavaliselt

põhjalikult headest diilidest läbi. Leidsin mingi Itaalia võlts nutella

saiamäärde üliodavalt ja pistsin kohe ostukorvi. Tulin mingi hetk teise

tiiruga samasse kohta tagasi ja avastasin sealt õnneliku Märdi. teadvustas

koheselt, et on leidnud ulme hea diili. Tõstsin oma ostukorvis oleva

artefakti üles ja ütlesin, et kas see või. Hakkasime mõlemad kõvasti

naerma. Surfilõngustele ei jää ükski hea diil nägemata.:D

Kuna olime põhiliselt pesitsenud Hastingsis, siis otsustasime minna kaema

piirkonna teist suuremat keskust Napier-i. Parkisime auto kesklinna ära ja

oh imet- olime suutnud oma autosse sisse muukimise traadi ära kaotada.

Järgmiseks konstrueersime tamiilist ja tükist leg rope-ist(vidin, mis

kinnitab surfilaua su jala külge) avamisvahendi. Selle saime lahti Märdi

hiina terasest noaga, mille suutsime ära kaotada. Avastasime, et lusikaga

saab ka auto ust vabalt avada. Kui selle ka olime ära kaotanud, läks loosi

konservi(ja auto)avaja.
Napier on kuulus oma art deco stiilis hoonete pärast, kuna pärast suurt

maavärinat 30ndatel ehitati enamus majasid selle moeröögatuse järgi üles.

Õhtu otsustasime veeta ilusas merevaatega parklas, kus kalamehed terve öö

möllu panid. Hommikul ärgates oli meie kojamehe vahele pandud hoiatus

Napier-i linnalt, et me mustlase seadusi rikkudes(paberil oli reaalselt

nii kirjas) enam kunagi seal kandis ei ööbiks. Järgmiseks ööks läksime

tagasi juba vanasse ära proovitud kohta Te Mata peak parklasse.
Seal pole meid veel keegi kunagi kimbutanud ja sportimiseks vajalik park

on ka lähedal. Väga Californialik koht on see. Parklast avaneb pimedas

vaade kogu Hastingsi linna tuledele, kuhu saab neiuga romantikat tegema

tulla. Vihma ei saja praktiliselt üldse ja pinnamood on ka selline

mõnusalt mägine. Metsas kasvavad California redwood puud, mis oma

suuruselt palju alla ei jää teisel pool lompi kasvavatele sugulastele.
Surfilõnguste päevane sisse tekkinud rutiin:

Ärkame esimeste päiksekiirte peale kell 7,8.
Väike metsatiir ja raamat, söök
söök- sai ja määre(nutella, mesi, moos, pähklivõie)
9st avatakse raamatukogu, kust saame kogu päevase vaimutoiduse
5st neetiring ja tööotsimine ning välismaailma kontakt
Vetsus veepütid täis, poodi varusid täiendama ja põrutame 8km juba

tuttavasse parklasse. Õhtul 1.5 tunnine sport.
Söök- makaronid ubadega(mõnikord ka maisiga) worchesteri kastmes või

tuunikala, makrell saia pealseks.
Kui tundub, et keha vajab veel midagi, siis tõmbame multivitamiini pilli

sisse ja asume raamatuid lugema kuni pimedani.
Siis vaatame rüperaalist filmi, klahvi puhastus ja 10-11 tuttu.
Vahel vahin pisut õhtu pimeduses tähti taevas. Lõunataevast ikka huvitavam

seirata. Kõik uus ja huvitav.:)
PS! Märdi habe on juba kolme nädalane ja annab varsti juba metsjeesuse

mõõdu välja. Kuu aja piiri ületades teeme teaduslikel ja ajaloolistel

kaalutlustel pildi ka.

Netis töid jahtides komistasime järjekordse Kyle-i postituse otsa. Otsib

rahvast, kes teda jää-äriga aitaks. Ja ta otsib alati kenasid neidusid,

kuid millegi pärast nad ei tule tema juurde.:D Üks kord kuulasime, kuidas

üks majutuskohta sooviv neiu talle helistas. Kyle vana naljamees küsis

kohe, et kas ta on vallaline. Germaania piff olevat selle peale tugeva

aaria aktsendiga öelnud: whaiii aaar juu aaasking mii tiss? :D Millegi

pärast neiu ei tulnud... :D Sellepärast otsustasime Kyle-le väikse krutski

teha ja vastasime ta kuulutusele:
Hi!
We are 2 hot Estonian girls(single) who are looking for accomodation. Our

names are Maarika ja Vaarika and we would like to stay with you.
We can do lots of things...
Our phone number: ..........(päriselt meie number)

Õhtu poole saime vastuseks sellise sõnumi:
Hey you mother fucker I was just about to text 2 hot single chicks but

when I put in the number your name came up!!

See tegi meie päeva.:D

Tööd otsides leidsime sellise indialasest kontraktori(tüüp, kes ajab rahva

kokku ja paneb nad tööle ning koorib enamuse papist enda tasku), kellel

nimeks Sukhtvinder Kooner. Saime veel mitu päeva naerda.

Märt tuli oma õhtuselt jalutuskäigult ja kohtas seal mingit tüüpi, kes

teadis indialast, kes võib meile äkki tööd pakkuda. Märt siis tutvustas

mind:" This is my other half Mart..." Tervitasin viisakalt ja hakkasin

mõtlema, et see tüüp võis pisut valesti aru saada, et me oleme äkki homod

või midagi sellist. Märt olevat ise ka poole lause peal seda arvanud.

Indialane meie sms-ile ei vastanud ja meie saime jälle naerda.

Oma igapäevast tööotsingut tehes avastasime äkitselt meile ideaalselt

sobiva töökuulutuse. Otsitakse 2te inimest farmi tööle. Konks oli selles,

et see töö asus 400-500km lõunasaarel asuvas väikses külas Baihamis.

Otsustasime ikka kandideerida ja saime juba samal päeval vastuse, et

skypeime ja siis vaatame edasi. Skypesime ja lootsime, et jätsime hea

mulje. Pidid veel meie soovitajatele helistama, kelleks valisime Shanei ja

Kyle. Arvasime, et nad müüvad meid kindlasti potsensiaalsetele

tööpakkujatele perfektselt maha.:D Ja paari tunni pärast tuligi juba

vastus, et pange aga lõunasaarele ajama.:D Kyle pärast helistas ja rääkis

alguses, et oli meid hullult maha teinud(me jagasime ta pulli tegemise ära

ja ajasime keltsa vastu) ja pärast tunnistas, et oli meid kõvasti

reklaaminud. Egas midagi, kodinad kokku(tegelikult kõik asjad niikuinii

autos ehk siis kõik koos :D) ja padavai wellingtoni poole teele, kust

lähevad praamid lõunasaarele. Meid oli juba paar päeva tagasi viisakalt

pargist välja k visatud, nii et pidime leidma muu koha elamiseks.

Avastasime suurepärase pimeda nurga hipodroomi kõrvalt ja seal veetsime

oma Hastings-i viimase öö. Järgmine päev oli mõnus jälle liikuda uute

seikluste poole.
Wellingtoni jõudes avastasime, et millegi pärast olid inimesed ennast

kostümeerinud. Arvasime alguses, et see on seotud ülikooli algusega ja

mingi taoline üritus on käimas. Kohalikult purjakil semult järele pärides

saime teada, et olime kogemata sattunud Wellingtoni linna kõige

populeersemale ja tähtsamale üritusele-mingi tähtis Rugby turniir :D.

Linna peal nägime kõiki võimalikke ja võimatuid kostüüme- tüüpidest, kelle

ainsaks rõivaks oli pitsakarp ümber niude, kuni vallatute nunnadeni, kes

päris politsei mundris meestele soovisid õnne hea kostöömi valiku

suhtes.Olime suutnud ajastamisga ikka täkkesse panna. Kas kõik on ikka

juhus?:) Mida osta viimaste kopikate eest? Meeste puhul on see suht

nobrainer- ikka õllet.:D Nautisime meid ümbritsevat melu ja limpsisime

mõnuga märjukest.
Järgmisel päeval läksime praamile, mis osutus 3-4h minikruiisiks, kus sai

nautida vägevaid vaateid mõlemale saarele. Enne lõunasaare sadamat pidime

läbima Norra fjorde meenutava laevatee. Veendusime selles, et kõik on

lõunasaarel mitu korda suurem ja ilusam(paljud inimesed põhjasaarel olid

seda maininud).

Farmi Mart ja Märt ehk kuldse lahe lehmapoisid

Pärast pikka sõitu käänulistel lõunasaare teedel saabusime Bainhami, kus

ootas meid Haldane-ide pere. Isa Rob on kauboi mütsiga muhe lehmapoiss ja

ema Debbie asjalik maatüdruk. Poeg Ollie asjatab koos isaga farmis ja on

ka väga lahe sell. Tutvused tehtud, läksime meie majakest üle vaatama.

Olles üle kuu aja autos maganud ja muud moodi rough-inud(karmilt elanud

nagu Rob naljatades ütles) oli see maja nagu unistuste loss. Kõikide

mugavustega 2 toaline suurepärase vaatega laiuvatele nõlvadele.

Ajasin üks päev lehmi lüpsile ja äkitselt hüppas keegi mu ATV istmele.

Selleks ootamatuks tegelaseks osutus perekoer nimega Queeney, keda kutsume

Märdiga Mukiks. Lamas tähtsalt sadulas ja haukus iga aeglasema vissi

peale.

Pisut meie igapäevasest tööst ka:
4.00- hommikul äratus. Jah lugesite õigesti. Mõni läheb see aeg alles

magama, meie aga alustame oma usinat tööpäeva. Sööme ja siis kimame ATV

või motikaga mööda karjateid lüpsile.
4.30- algab hommikune lüps. Üks meist tavaliselt ajab lehmi mööda pimedat

koplit taga ja teine lüpsab usinalt.
Kogu tegevus toimub majas, kus tiirleb 50 kohaga karusell(niimoodi kutsume

me pöörlevat põrandat, kuhu lehmad lüpsiajaks peale jalutavad). Meie

paneme lüpsimasinad peale ja teises otsas jalutavad juba mitmeid kilosid

kegemana maha. Et karuselli atraktiivsemaks teha, on terve ringi peale

paigaldatud ka söögiküna, kust saab head ja paremat naha vahele vihtuda.
Kuivaks imetud udaraga tüdrukud(girls-nii kutsutakse hellitavalt meil

lehmi) suunatakse karjamaale tagasi, kus hakkavad juba uut piima

sünteesima. Kõige lõpus tulevad haiged lehmad, kellel on haigus, mis teeb

jalad nõrgaks ja piima hulka vähendab ka. Nende ravimeid sisaldav piim

antakse vasikatele, kuna seda ei tohi inimtarbeks müüa.
8.30 hommikuse lüpsi lõpp, lebo, hommikusöök
10.00- lõunane töö- tavaliselt umbrohu tõrje või mõni muu suvaline farmi

töö. Tõrjume peamiselt mingit okkalist taime ja põldmarja, mis pidid siin

kõige suuremad nuhtlused olema. Ise olles suur põldmarja fänn neelan mõru

pilli alla ja loodan, et botaanikud andestavad mulle.:)
12.30- tõrje tehtud, lõuna, lebo
14.00- päevane lüps. Karja teine osa tuleb ka tühjaks tõmmata ja siis
16.30- lõpetame tavaliselt loeme tööpäeva lõppenuks.


Kuna üks peamisi tegemisi farmis on lüpsmine, siis toon välja milliseid

udaraid võib siin kohata.
X-jalg mininisa- kõige hullemat sorti udar. Maadled ennast pooleks, enne

kui lüpsimasina alla saad. X jalgade vahelt annab udarat kätte saada ja

nisasid peab mikroskoobiga otsima.
Superstar/skeemitaja- üks ainuke isend selles kategoorias. Kui hakkan

masinat peale panema, siis kukub jalgade perutama ja virutama. Peab paari

karsuelli ringi maha rahunema ja rangid pannakse ka tagumendi peale. Meie

arvame, et tal lihtsalt tekkis üks päev skeem, kuidas pikemat aega kõike

seda suupärast kraami sisse vitsuda. Või siis on ta superegoga lehm, kes

arvab, et talle on kõik lubatud, kuna tal nii suur udar on.
"Laske mind ette või kohe lõhkeb" udar- mõni tormab karusellile ja piim

juba tilgub ja udar on kohe lõhkemise ääre pääl. Parem kiiresti masin

peale panna.
"Nisa streigib" udar- ühest nisast ei tule midagi. Kaput.
Mutant udar- tavalise nelja nisa asemel on mõnel punikul 5,6,7.. nisa. Eks

valikut peab olema.

Udar on nagu sõrmejälg- iga ühel erinev ja see teeb töö pisut

vaheldusrikkamaks ja lõbusamaks.

Avastasin teel koplist koju maha jäetud maja juurest sidrunipuu, mille

juurde tegime Märdiga ka raksus käigu. Selle puu sidrunid on tavapärasest

magusam ja mitte nii hapu. Paari päevaga sai koti täis otsa, kuna

vitsutasime neid isuga niisama filmi kõrvale.

2 esimest töö nädalat sai läbi ja terve nädalavahetus oli aega

lähiümbrusega tutvust teha. Kuna elame suht rural-is(väga karuaugus)

kohas, kus suurem linnake on 45km kaugusel, siis kõik sisseostud teeme

pikemaks perioodiks. Pealekauba saab seal raamtukogus välismaailmale teada

anda, et veel eksisteerime ja ei ole maamuna pealt veel täielikult

haihtunud.
Kuna meil reede ka vaba, siis saime nädalavahetusest maksimumi võtta ja

asusime NZ kõige külastatavasse Abel Tasman rahvusparki teele. Kuna

detsembrilõpu kõvad vihmad olid päris mitmes kohas teed ära viinud ja tänu

sellele ei saanud me tahetud rajale lähedale. Leidsime aga üleujutustest

puutumatu raja ja asusime seda vallutama. Tegemist oli rannikuäärse teega,

mis viis mäkke, kust avanes vaade kogu lahele. Enne seda aga tegime vale

pöörde randa, mis osutus kõige ilusamaks osaks sellest päevast. Ilusad

liivased rannad vaheldusid erinevates kujudes kaljudega, mida mööda

innukalt ronisime, kuni jüudsime tänu tõusu peale tulekule ummikusse ja

pidime tagasi sama teed minema. Superilus päev oli rohke päiksepaistega ja

nautisime ka sooja merevett. Kuna me mujale rahvusparki väga lähedale ei

saanud, siis otsustasime kodu lähedal asuvat rada avastama minna järgmine

päev. Muidugi ostsime poest ka kasti kesvamärjukest(loe: õltsi), et oma

esimesi nädalaid kauboidena tähistada ja noo muidugi hammas läks ka

verele.:D
Boulder lake track
Järgmisel päeval läksime avastama rada, mis algab enam vähem naabri põlla

tagant. Päev oli pilvitu ja veebruari(augusti siinses mõistes) kuiselt

soe, seega perfektne matkamiseks. 25km tee viis mägedest ümbritsetud järve

juurde. Mis see 25km ikka päevaga jalutada ei ole. Aga asi ei ole niii

lihtne.:) Enne järve äärde jõudmist tuleb teha ära tõus alla 100m kuni

1400 meetrini. 1.4km mäe otsa jõudes, mida kutsutakse lehma sadulaks, oli

mul toss suht väljas. 5-6h järjest trampimist ja laskusime lõpuks 1000m

peale, kus asus üliilus mägijärv- Boulder Lake. Järve kaldal asus väike

majake, kus väsinud reisilised võivad enda jalga puhata ja öö veeta. Meie

otsustasime agsa telgi kasuks, et ikka rohkem looduses viibida. Me polnud

ainsad telkijad. Terve kari vanemaid inimesi oli telkla üles löönud.

Nautisime veel viimaseid kiiri, mis loojuv päike üle mäeharja meie

nägudele heitis. Taevas oli selge, mis tähendas ilusat tähist taevast.

Öösel ärkasin üles, et pisutlõunataevast kiigata ja ilma lähima

tsivilisatiooni valgusmürata oli see hingemattev vaatepilt.
Järgmine päev matkasime sama tee tagasi, aga kuna enamus rajast oli

allamäge, siis oli see avantüür palju kergem. Kõige kõrgema mäe peal

nautisime pikemalt vaadet üle terve kuldse lahe rajooni. All pool rajal

olid kaljus lõhed, millest üks oli isegi 20m sügav. Sinna poleks küll

tahtnud pimedas metsas komistada. Rajalt alla jõudes olid minu jalad küll

päris läbi ja andsid veel 4 päeva hiljem tunda.
Minu jaoks vist kõige raskem matk üldse, kuna töö nädal oli selja taga ja

nii palju tõusu pole varem tatsanud peale Tongariro loomulikult.
24. veebruar 2012- Head vabariigi aastapäeva! Päev algas nagu iga

tavaline. Sõitsin motikaga lüpsile ja Märt ajas karja. Parkisin motika

ilusti ära ja kukkusin kõvasti lüpsma. Umbes tunni aja pärast ütles

Michael(farmi manager), et tal on midagi mulle näidata. Pahaaimamatult

läksin välja ja vaatasin, et midagi põleb. Alguses ei saanud arugi, mis

hunnik see põleb. Siis aga koitis karm reaalsus: see hunnik oli ilus armas

punane motikas, mis aina suurema leegiga lõõmas. šokk oli päris suur, et

kuidas ja mida müra??? Tuli välja, et võrr oli kukkunud elektikarjuse

peale ja bensiinipaagil olnud bensiin oli süüdanud leegi, mis eskaleerus

väikseks lõkkeks. Bossid võtsid asja väga rahulikult, mille üle olin väga

üllatunud. Öeldi ainult, et järgmine kord pargi kuhugi mujale ja kustutama

ei ole vaja minna, muidu äkki kindlustus ei kata kahju. Ma olin küll

intsidendist nördinud, aga muu rahvas isegi lohutas ja kiitis muud tööd

takka. 3 nädalat olen suutnud tööl olla ja juba põletan asju maha.:D Mis

seal ikka- tegijatel juhtub.:)

Michael (farmi manager ja kõiketeadja) rääkis ühel heal hommikul, kui

elektrikarjuse mahamonteerimine jutuks tuli, häid legende, mis "nemad omal

ajal tegid". Olid siis tüübid töökaaslastega proovinud, kes suudab kauem

elektrikarjusest kinni hoida. Lisaks katsetati ka erinevaid meetodeid -

kes hoidis varvastega, kes vastu põlve - üks eriti kõva vend oli isegi

hammaste vahel hoidnud! Ja teadmisi tuli mitmesuguseid - kasulikumaid vist

oli see, et kõige vähem saab särakat siis, kui käega kinni võtta ja samal

ajal ise ühe jala peal seista. Vaat sulle füüsikat :) Ja veel honorable

mentionina - Michaeli vana ülemus oli NII kõva vend olnud, et võtnud

elektrikarjusele voolu andval karbil mõlemad klemmid kätte, üks ühte,

teine teise, ja siis seisnud koos nendega nagu Thor. Iga elektrisärtsuga

olevat tüübil kõik käekarvad püsti visanud, aga lahti polevat lasnud :)

Selliste meeste vastu pole meil küll midagi panna :)

Üks päeva mõnusamaid hetki on koidu hämaruses karja ajada, kuna siis näeb

kogu päeva tärkamist tema täies ilus. Iga päev üllatab loodus millegi

huvitavaga. Üks hommik sain 10 minutit perfektset vaadet mägedele: tõusev

päike piilus üle mägede ja läbi puuvõra hõredamast kohast. Asjale andis

muinasjutulise ilme igal pool laiuv udu, mis tegi valguse veel

maagilisemaks. Ja nii kiiresti kui see hetk tuli, oli ta ka läbi. Aga

õnneks pakub iga päev selliseid müstilisi hetki.

Üks lüpsja eelistest on see, et me saame oma töövilju ka nautida. Ehk siis

saame värskelt lüpstud piima mekkida.Mmmm-uuuu.:) See piim on eriti hea:

4-4,5% rasvasisaldusega, mis annab sellise mõnusa kreemja meki. On täpselt

tädi Maali poolkoore ja poe poolvee vahe peal. Moosisaiaga koos viib keele

alla.

Kolmapäevahommikune üllatus - Mart läheb hommikul peldikusse, natukese aja

pärast kostab hirmus kolin ja mürin ja kirumine "No mida müra? Mismõttes?"

Läksin vaatama ja selgus tõsiasi - sitapott oli täiesti kildudeks

plahvatanud. Justkui oleks granaat sisse lastud või hirmus mürakas peeru

põrutatud. Täitsapüss! Sitapott läinud! Kolme nädalaga on meie arvele juba

päris mitu asja kogunenud - alles põles võrr ära pärast seda, kui külili

kukkus. Nüüd sitapott ka tagantjärgi. Mardi selgitust tuli välja, et tema

ei teinud midagi. Isegi potile ei jõudnud istuda. Müstika. Rob käis ka

vaatamas, irvitas natuke, ja mainis et "You guys have been eating too much

rubbish.." Ehk siis peeretuse variant vist. Varsti tuleb plumber. Sitapoti

jäänuste koristamisel aga lahenes mõistatus - sitapotis olev sinine jubin,

mida me kõik mingiks ventiiliks pidasime, oli hoopis kolmekilone hantel,

mis teadmata põhjustel paiknes loputuskati peal ja sealt alla sadades

lõhkus sitapoti ära. Õnneks läks vist skeem läbi :)