SAS on jälle liikvel

Nagu rotid põgenevad uppuvalt laevalt, nii tegime me vehkat kiivilaagrist, kus juba 5 päeva pole enivei tööd olnud.. Nüüd siis edasi Coromandlisse!! Stay tuned!

24.11- sajune päev, tööd põle(kiwi meeste vanasõna).
Tahtsime aga päevast maksimumi võtta ja läksime Rotoruasse artefakte

otsima. Esimene pikem trip meie autoga. Kiidame taevani, seni ajani, kuni

midagi katki läheb. Siis saab põrgu põhja kiruda.:) Ostlemisnimekirjas

oli wetsuit, magamiskott(soe) ja matkasaapad(Mardile). Siis olemegi

omadega juba peaaegu mäel(otseses mõttes). Kõik need väärtesemed saime

Warehouse-ist, mis on umbes säästumarketi ja bauhofi ristsugutis. Mina

sain endale sini-musta Dropzone-i kalipso(väga teemasse langevarjurite

jaoks) ja Märt napsas endale soodusmüügist 69 maagilise taala eest puna-

musta märgülikonna. Magamiskotid saime ka korralikud ja soojad, nii et

mägedes ei peaks krambitama ja hanges värisema. Kossid sain ka pädevad,

nii et poest välja tulles näod meil ainult peeretasid. Ja kõik muidugi

meile omaselt ülisoodsalt. Naiss. Saabaste sisseõnnistamiseks valisime

kohe Rotorua külje all oleva Whakarewarewa metsa, kus pidi pesitsema 170

liiki puid. Sajand tagasi istutati paras ports erinevaid puid, et vaadata,

millised puud NZ kliimasse kõige paremini sobivad. Kõige vägevamad olid

kaliforniast toodud ranniksekvoiad (bioloogidele - sequoia sempervirens).

Mega jämedad, pulksirged ja uhked. Koor oli hästi mõnus pehme, mitte nagu

Eesti männil. Eriti hästi sobis aga kliimasse mingi mänd (pinus radiata),

mis kasvas nii et mühin taga. Kõrvalolevas suveniiripoes oli üks näidis -

46 aastaga oli too pinus vähemalt pooleteisemeetriseks paisunud. Hämmastav

:) Tavade kohaselt valisime pargis seiklemiseks kõige vägevama tracki

välja (kahjuks oli kaks kõige paremat suletud), nii et pidime vaid 8km-se

võtma, mis aga paisus 12km peale, sest suutsime juba esimesel kilomeetril

ühest tähtsast teemärgist mööda põrutada. Park oli vägev, ülihead vaated

Rotoruale ja maailmatasemel Potuhua või midagi sarnast geisrile, mis iga

päev täpselt kell 10.15 pidi vussu laskma. Mõnel pool metsas levis mõnus

magus metsmaasika ja sidruni lõhnaline lõhn, mida igal hingetõmbel endasse

ahmisime. Mägiratturitele oleks park lausa paradiis olnud - igal pool

oivalised rajad sisse tehtud. Õige nali hakkas aga peale õhtul -

tehnikagermaanlane Helge oli poest vägeva elevandipüssi ostnud (õhukas

siiski, aga nägi väga uhke välja, optika peal ja puha, 1000ft/s) ja tegime

kohe plaanid õhtul opossumite pihta kärtsutama minna. Radzu tahtis oma

rendiraha ka saada, nii et mõtlesime kaks kärbest ühe hoobiga maha võtta.

Metsa jõudes oli kohe tunne nagu mõne halva "Wrong turn" filmi alguses.

Kamp noori läheb pimedas kolkas mingile eriti kahtlasele metsarajale,

mille alguses on kuulidest ära augustatud rada tähistav plekktahvel.

Tegime veel nalja, et võiks hargneda paarideks - ühele jääb püss, teisele

taskulamp :) Opossumi laskmine ise käib idee poolest nii, et tuleb lambiga

puude peale näidata valgust ja kus punased täpid vastu säravad, seal ongi

opossum. Põrutad kohe ära ja valmis. Paraku, mis leidmata jäid, olid

opossumid. Käisime mitu kilomeetrit ära, partsutasime mingite

jaanimardikate peale, mida me opossumi silmadeks pidasime, ning jõudsime

ringiga meie SSS-X auto juurde tagasi. Njah, veits igav jaht. Hakkasime

asju autosse seadma, kui Mart otsustas siiski õhtu huvitavaks teha ja

murdis auto võtme lukuauku ära. Mis oli ka ainuke võti, koopiat meil ei

olnud. Päris muhe olukord - kell on 23 läbi, oleme kusagil pärapõrgus

metsas ja koduni on vähemalt 12km. Siin aga asus tööle autovargakompanii

germaanlase juhtimisel ja asusime Nissanit vallutama. Ukse saime noa abil

lahti, edasi toppisime murdunud võtme otsa süütelukku ja asusime seda

noaga keerama. Siinkohal sain hästi näha, mis vahe on 9 taalasel ja 60

taalasel noal - esimene nimelt laguneb jupikaupa ära nagu saepuruplaat.

Igatahes noa variand autot käima ei saanud. Kruvikeeraja variant ka mitte.

Olukorra päästis võtme teise poolega katsetamine, mis lõpuks jõuvankrile

hääled sisse tõmbas ja meid metsast minema toimetas. Igavast õhtust sai

korraga mõnus autovargus-MacGuyverdamine-seiklus :)
Õhtu oli pilvitu, seega metsas sirasid tähed väga tugevalt. Lõunataevas on

ikka täiest erinev põhjataevast ja seda oli huvitav vaadelda. Tähtkuju,

mis alguses tundus potikujuline, aga germaanlane rääkis, et noolekujuga

ikka. Pika seiramise peale panime ka tähtedest lõpuks noole kokku. See

nool pidi näitama lõunapooluse suunas. Ootame juba seda kui saab mägedes

paari tuhande meetri peal tähistaeva all magada.
Oleme siinsest töötegemisskeemist ka pihta saanud. Hommikul kästakse

kiiresti adrata ja liikuda kvaliteedile mitte olulist tähelepanu pöörates

edasi("Faster, faster, make some progress"). Siis kui peakubjas õhtul

läinud, siis on aeg võtta asju marurahulikult ja tigusammul edasi liikuda

("Slower, slower!"). Meie, kes me üritame kvaliteedile rõhuda, ei ole väga

hinnas siin. Ja kui kupja aias midagi teed, siis ei ole sa piisavalt kiire

ega tee head tööd. Aga muidu on hea töö.:D
25.11- kuna seemendamise jaoks oli ilm liiga tuuline, siis tekkis meil

äkitselt teine vaba päev järjest. Me kasutasime võimalust kohe ära, kuna

olime väga himurid timurid oma wetsuite proovima. Võtsime kaasa ka hula

boardi, et pisut laineid püüda. EDIT: Hula board oli mega mõtetu, vajus

ainult vees põhja ja kasu ei midagi. Tahtsin va risu kaldale ära visata,

aga võttis sinder tuule alla ja hea et Mart sellega vastu vahtimist ei

saanud. Kaldale jõudes võttis uuesti tuule alla ja virutas mulle hea liti

vastu põlveketra. Mul on tunne, et see hula board vist parem sobiks

windsurfinguks. Siiski, ranna suhtes jõudsime otsusele, et tuleb minna

ühte NZ parimasse surfiranda MT Manganui-sse, kus on lainete tekitamiseks

vee alla ehitatud kunstlik riff. Sinna jõudes pidime tunnistama, et

perfektses surfirannas polegi laineid, kuna tuul on hoopis maalt. Kahju.

See aga ei takistanud meid oma kullakalleid kostüüme proovimast.

Tööpõhimõte on selles, et materjal imab väljast poolt pisut vett sisse,

mille keha soojaks kütab ning hoiab temperatuuri. Peale kauba annab ta

vees hulpides efekti nagu ujuks Surnumeres- liigutama ei pea, hoiab sind

ise vee peal. Väga pro. Veest välja tulles nägin äkitselt jalgade juures

esmas pilgul mingit vaipa, mis hulbib. Tuli välja, et see oli hoopis suur

rai, mis vaikselt mööda pinda sondeerides edasi liikus. Vägev oli esimest

koreda elus raid silmata. Hea, et hai ei olnud.:P
26.11- Istun praegu mõnusa kose juures ja naudin vee sulinat ja õhtust

metsa kuma. Meie esimene päris väljas magamine telgi ja sooja

magamiskotiga on tõelisuseks saanud. Läksime samasse kohta, kus privaat

bassein ja kosk keset metsa on, mida ühel eelmisel matkamisel olime

kohanud. Täna seemendasime nii, et maa punane. Või vähemalt minu nägu ja

käed olid küll nagu mustikaga kokku määritud. Ja täna isegi vist kubjas

ütles paar head sõna tehtud töö eest, aga ma võisin valesti ka kuulda. Oli

hiilinud mu selja taha ja üllatas mind. Oeh. Varsti saab jälle

vabadusse.:p Peaaegu iga päevane lugu mida kuulame on Allan Vainola-

suvelaul."vaba kui lind kui metsik hobune...". Sellest unistame siin ja

varsti on see ka tõelisus.
30.11- aeg lahkuda uppuvalt laevalt ehk siis tööd pole 2 päeva olnud ega

ei tule ka. Homme laseme nagu ääärämedalt uttu(nagu kohalikud

ütlevad..NOT!). Plaanime minna Coromandel-isse ehk siis kohta, kuhu

kohalik rahvas meelsasti puhkama läheb. Seal pidi olema üks maailma

ilusamaid randasid, mahajäetud kullakaevandused, 800m mäed ranna ääres ja

poolvääriskivid otse rannal. Nii, et avastamist palju.
Vahe peal oleme suutnud mu suurt filmi varu tühjendada, kuna siin on suht

igav olnud ilma tööta. Täna käisime bodysurfimas ehk siis liuglesime

lainetel ainult oma keha abil. Väga sõltuvusttekitav ettevõtmine. Pidi

olema mõningate tegijate tõusikute arvates kõige puhtakoelisem

surfamisviis. Meie saame ainut öelda, et üks vägev harrastus. See

õnnetunne kui oled laine õigel ajal kätte saanud ja sõidad kõhu peal kiire

hooga ranna poole, on ülimõnus tunne. Nüüd ma saan aru nendest

surfaritest, keda on intervjueeritud."So how was the ride today?"-"OOOH.

The waves were like vuishhh and I was like gnngghh and I hit them perfect

like gmmmm!!!" Meie vestlused ei olnud väga kaugel sellest.:D Pikimad

sõidud jäid 20m kanti ja avastasime erinevaid stiile, kuidas sõita. Mina

proovisin langevarjurite slangis trackimist(käed keha kõrval ja ennast

kehaga sõidu suunas liigutades lainel liikumist), Märt üritas selja peal

sõita. Üldse sobis meie mõlema arvates langevarjuri kehaasend kukkmise

ajal ka väga perfektselt lainel surfimiseks. Kokku vist veetsime vees

umbes 4h, nii et meie näod olid nagu stopmärgid, kuna päike ja soolavesi

tegid oma töö. Enne randa minekut vahetasime oma riideid suure puu varjus.

Mina tegin enne vehkat. Puu poole sammusid vanemad daamid, keda ma

hoiatasin ette, et puu varjust võib veel üks vennike välja karata. Päris

naljakas oli, kui memmed hurjutasid Märti mitte üle peakaela vette minema.
Üks päev nägime muide sellist asja, mida mina kui ma poleks oma silmaga

näinud, poleks uskunud. Supermarketi parklast sõitis välja žiguli 05, kui

ma ei eksi ja millel oli rool ka Uus-Meremaale kohaselt paremal. Ulme.

CCCP kvaliteet toodang on jõudnud ka maakaardi kaugematesse nurkadesse.

Meie armas nissan bluebird käib nüüd pärast jahti ka uutmoodi süsteemiga.

Nimelt jahil käies läks võti pooleks ja lõpuks saime sellise variandiga

minema, et võtme teravam osa topiti kruvika ja muskli abil süütelukku

kinni ja teise, suurema võtmeosaga keerati auto käima. See süsteem töötab

veel praegugi, sest lukuprofi juures teatati meile, et võtme

väljalammutamine (sest seda ei saa enam muudmoodi kätte, kuna see on

"teadmata" põhjustel lukus kinni) maksab 120 taala ja seda me välja käia

ei taha. Kui, siis ehk auto mahamüümiseks. Ainus mure oli vahepeal auto

lukustamine, et me poes/rannas/kusiganes käia saaks. Lahenduse leidsime

traadijupi näol, mille saab autoakna tihendi vahelt sisse toppida ja

sellega lukunupu üles tõmmata. Ühesõnaga - justnagu autovargad. Süsteem

töötab väga hästi, rekordaeg ukse lahtitegemisel on 4 sekundit. Ainuke

mure on kõrvaliste inimeste kahtlustavad pilgud, kui kaks kahtlast tüüpi

tulevad poest ühe Nissani juurde, üks võtab kotist jupi traati, kangutab

sellega akna kallal ja seejärel sõidetakse autoga minema. Siiani aga pole

menti saanud :)

Mart ületas ennast täna kokkamise ajal ja valmistas sellise hunniku

riisiputru, kust oleks Indialased nädal aega söönuks saanud ja kust mina

sain nii põhi- kui ka magustoidukäigu. Tema ports nägi välja justament

nagu Tongariro Alpine crossing. Vallutas ta selle aga rekordajaga :)
Sõidame homme 4-5 päevasele komandeeringule, nii et meist pole mõningane

aeg enam kuulda ei kippi ega kõppu.

Orjatöölaagri viimased päevad ehk Rännumehe seiklused vol. 4

Vahepeal on teiselpool maamuna paljutki muutunud...


12.nov, laupäev- ärkame ilma äratuskellata, aga täpselt õigel ajal tööle

minekuks. Tööd nädalavahetusel ei ole, nii et mõtlesime Märdiga kiire

plaani minna lähimat ümbrust avastama. Lähiümbruse all mõtlesime ikka

häälega seiklusi otsima minna. Selle nädalavahetuse tripiks valisime

Whakatane, mis pidi olema ametlikult kõige päikselisem linn NZ-s. Meile

sobib.:) Prantslase ja belglasega saame linna ja nende luure andmete järgi

jõuame NZ mõistes väga väärtusliku ressursini- internetini. Tasuta ja

puha. Te Puke raamatukogus on ülejäänud maailmaga suhtlus kallis sport- 8

taala tunnis(umbes 5 euri). Röövimine päise päeva ajal.:) Kirjad kodustele

teele(Tere ema!) ja vajalik facebooki fix kätte saadud, lendame tee äärde

näppu viskama. Esimese autoga saime 7km edasi teedelahknemisele, aga selle

ajaga suutsime saada lahedalt mehelt( Adam tal nimeks) tema sõbra Gavini

kontaktid, kes müüb oma autot, kuna ta oli oma lubadest ilma jäänud purjus

peaga sõites. Asjad hakkavad hargnema. Auto, mida me eioodanud osta enne

jõule, on nüüd äkki meie käeulatuses. Me mõtlesime seejuures naljaga, et

ei peagi autot ostma, et hääletades saame kõik seiklused tehtud ja asjad

aetud.:) Jõudsime järelduseni, et need inimesed, kes peale võttavad on

üldisest massist lahedamad inimesed ja seega selekteerimegi need lihtsalt

välja, kel liiga nina püsti on. Selle pärast ka meie kontsentreeritud

seiklused ja juhtumised hääletades. Inimeste ampluaa on ikka võrratu. Nagu

öeldakse, et jumala loomaaed on suur ja lai. Teine tüüp oli tüüpiline

näide rahulikust NZ tüübist, kes pidi meid poolele teele ära viskama, aga

lõpuks viskas meid 30km edasi linna ära."Ahh ma teen siis juba oma

ostlemise siin ära." Väga chill. Olimegi jõudnud NZ kõige päikselisemasse

linna, mis ei olnudki nii päikseline.:) See meid ei morjendanud. Seadsime

sammud kohe I-punkti suunas, et leida mingi kaart kohalikest trackidest,

millel turnida saaks. Enne jäi veel tee peale jahi-ja kalastustarvete

pood, kuhu ka sisse põikasime. Telgid ja magamiskotid olid maanteeröövi

hinnaga, aga noalett oli äge. Siit peab ikka ka trofee kaasa võtma nagu

USAst :) Vahepeal rabasime ühe megahea subway ka tee peale kaasa ja

krabasime I-saidist hea kaardi, mis näitas meile üht hüva marsruuti kuhugi

unistuste rannale. Mmmmõnus! Rada algas päris rängalt, ainult ülesmäge

sõtkumine, subway kõhus kaasa loksumas. Pika ronimise peale aga avanes

oivaline vaade kogu linnale, mererannale ja ka kaugel eemal (25km kusagil,

321m kõrge, päris hsti näha) asuvale White Islandile, mis on täiesti

töökorras olev vulkaan, NZ kõige aktiivsem kusjuures. Tee peal mitmeid

miljonivaateid nautides ja mõningate jooksjate üle imestades (sellised

mäed ajasid isegi kõndides keele vesti peale) jõudsime lõpuks ühele

rannale, kus oleks meid vabalt võinud oodata kapten Jack Sparrow. Lihtsalt

nii mõnus rand, täiesti mägede vahel. Otsisime mõnusa koha, parkisime

riided ära ja kargasime vette, mis polnudki nii külm kui oleks võinud

arvata. Nautisime tervelt 40cm-seid laineid nagu väiksed lapsed Pärnu

rannas (ikkagi eesti vaikse merega harjunud) ja suundusime kuivale maale

ära kuivama. Tagasiteel kostis juba kaugelt mingit räuskamist. Algul

pidasime seda mingiks kohalikuks linnuliigiks või tänavakakluseks, pärast

aga selgus, et see oli suure kohaliku kanuu Mataatua sõudemeeskonna

ergutusliige, kes kanuu aerumehi tööle motiveeris. Päris lahe :) Tagasitee

pöidlaküüdiga kujunes samuti mega lahedaks - esimese otsa saime

ehitusmehega, viimane ots aga kujunes eriti ägedaks. Üks vana ront auto

peatus, suur karvane viiking roolis. Tuli välja, et mees on Amsterdamist

pärit ja juba 4-aastasest saadik siin elanud. Tegeleb ehitusvärgiga, aga

võtab vabalt - vaid mõned tööotsad nädalavahetusel, seejärel kalale ja

jahti pidama tagasi. Just selline elustiil talle meeldib. Rääkis, et

Austraalias saaks vabalt 2x rohkem palka, aga ikka ei läheks :) Teadis

igast muid häid elutarkusi ka, nagu näiteks diiselkütuse maksu peale silma

kinni pigistamist. Viskas meid lõpuks Gavini poolt müüki lükatud auto

juurde ära ja tuli ka abiks takseerima. Seal oli lausa terve autolett - 3

tükki saadaval, üks parem diil kui teine. Lõpuks valisime ikka Gavini

masina välja ja tõmbasime talle smsi peale. Autoks on Nissan Bluebird, 2

lidrase mootori ja 16 klapiga. Kõlab nagu varsti läheb paarutamiseks :)

Pool aega mis Gavin meile masinat tutvustas, rääkis ta ikka ühest

müstilisest nupust keskkonsoolis: "If you want to go really fast, you just

push this into OVERDRIVE and it will go!". Nagu turbo boost Knight Rideris

:) Saame näha. Terve uue nädala siis töötame oma sinilinnukese nimel, et

see neljapäeva õhtul, mis on palgapäev, ära osta. Te Pukest koju

hääletades tõdesime, et üks auto veerand tunni kohta on vähe ja hakkasime

jala astuma. Ajasime igast juttusid ja vaatasime tähti ja nalja pärast

hääletasime pimedas autode peale ka. Nali naljaks, aga paar kilti enne

koju jõudmist võttis meid järjekordne viiking peale ja viskas koju ära.

Ütles seletuseks, et ta elab suht tee lõpus ja on siin päris tihti

hääletajaid peale korjanud. 99% juhtudest on kõik suundunud majja nr. 703.

Ilmselt on see THE PLACE TO BE!!

Vahepeal on meie esmamulje India töölaagrist pisut muutunud. Vahepeal

andsime sisse ka oma kontrahtid, nii et nüüd oleme ametlikult Casual

agriculture workerid. Kogu (orja)töölaagri kohta käiv tsitaat: Walk Softly

and Carry a Big Stick ehk siis tuleb üks silm alati lahti hoida. Mõningad

naljakad juhtumised vahepeal:
1. Üürilepingus on punkt "landlord garanteerib head lukud ja ruumide

turvalisuse", mis meele kohe rõõmsaks tegi, et kohalikud ikka meie heaolu

üle mures on. Paraku toavõti ei töötanud ja pandi varsti üldse kuhugi

vasakule ära. Paar päeva hiljem lasi Maoori maanteerööver Mardilt sada

taala ka rotti :(
2. Töötasin üks päev viljapuuaias ja kuulsin Vassa pobinat kusagilt

kaugemalt võsa tagant, et seekordne "Estonia" pole ikka see, mis vana hea

Jon (mingi sarnase nimega eestlane, kes siin eelmisel aastal oli). Ma ei

tea, mis imeahvid või aiapäkapikud neil küll eelmine aasta olid, meil väga

kiiremini see võsalõikus küll ei käi.
3. Meie hea autodiili peale (800 taalaga hea Nissan, mida me siiski veel

kätte pole saanud) tuleb igalt poolt pisut negatiivseid kriitikanooli.

Küll on liiga madal hind, küll on teisi häid diile. Kohe näha, et rahvas

pole enne ikka õiget rotti autot näinud. Eriti naljaks oli täna, kui Radzu

proovis meile oma punast Renaulti luukpära maha ärida, sest see pidavat

palju parem diil olema. Õnneks olime sellega enne sõitnud ja teadsime

selle väikseid puudusi - suure kiiruse pealt hakkas rool värisema nagu

kitsejalg ja suurem osa alarmtulesid põlesid kenasti. Sellist ronti küll

ei tahaks.

Pisut siin olevast rahvast ka:
Kelly on siin pealik, kes kogu Bagri kontrakti mehi ohjab. Kuna kogu tema

töötasu valemiks on mingi kindla otsa tasu miinus meie tunnitasu, siin on

täiesti arusaadav, et ta kõigist suuremat kiirust proovib välja pigistada.

Meenuvad laused nagu "Now you have experience (pärast ühte tundi tööd :),

you make some progress!". "No talking, make some progress" ja nii edasi.

Eestikeelse väljendina on meil omavahel kasutusse tulnud "kubjas".
Radzu on nooremapoolne, hiljuti indiast tulnud. Habe veel väga põlvini ei

ole. On Kelly käepikendus ja mõnusalt letargilise olemisega ning korjab

rõõmuga rendi- ja muid rahasid.
Radzu Uncle on vanem härra, habe on nagu dwarfil. Kokkab pliidil ägedaid

lapikuid leibasid ja välgutab silmavalgeid.
Francois on äge tüüp prantsusmaalt, kes õpib püüdlikult inglise keelt,

surfab jõudumööda ja käib koos belglasega Vassal kalapüügis abiks. Mõnus

prantsuse hääldus inglise keele juures.

Spordi tegemisest ka. Et päevad on pikad, aga liikuda saab vähe, on sport

ikka abiks. Joosta on siin suht super - igal pool mõnus värske õhk,

viljapuuaiad ümber ja liiklust vähe. Päris metsas ei saa kahjuks lipata,

sest see on nii võps, aga peatee kõrval on hüvad mururibad. Tõusud võtavad

koju tagasi tulles suht auru välja, sest me elame kogu no.3 roadi ühes

kõrgemas kohas ja tagasitulek on alati pisut valulikum kui minek.

17.11- kupja käsi täna meieni väga ei jõudnud, sest täna oli mõnel

kollanokal esimene päev ja parema meelega "utsitas" neid. Meie mõtted olid

aga õhtus, mil saame ennast sinilinnu(nissan bluebird) õnnelike omanikena

näha. Üks sõbralik sakslane, kes jagab autodest nii mõndagi, lubas tulla

meile autoostule abiks. Kuna tema suurde 4x4 mikrobussi, mis näeb välja

nagu otse sõjaväest varastatud(seda ainult kujult, kuna keegi eelmine

hipilik omanik oli terve auto lillesid täis joonistanud), mahutab ainult 2

inimest. Seega võttis Märt suure kohustuse enda peale ja läks autoäri

ajama. Ja nii ta läks... Kõigepealt kõige tähtsam - läksime panga juurest

läbi, et ennast rahaliselt kindlustada. See oli ka kõige kahtlasem moment,

sest ma ei olnud india bandes sugugi kindel, et nad õige summa õigel ajal

üle kannavad. Kahju küll, aga minu usaldust inimestesse on niipalju

kahandatud, et sellised asjad paratamatult peast läbi käivad. Niisiis -

pangakaart sisse, paar nupulevajutust... Ja ON OLEMAS! Kummagi

pangakaardile on lisandunud 420 taala eelmise nädala palka - 11 taala

tunnis siis kätte. Lääne-Euroopa backpackerite jaoks suht kehv, aga meile

lausa terve varandus. Autoraha olemas! Huumori mõttes annab automaat mulle

ainult 20-taalaseid, seega on rahakott lahkudes lõhkemiseni täis. Mõnus :)

Militaar-lilledega saan ruttu Gavini juurde, kes autot müüb. Mõnus

jällenägemine, räägime törtsu juttu ja asume paberimajandust täitma, mis

tehinguga kaasneb. Gavini juures on ha hüperaktiivne koer, kellel just 10

kutsikat olnud. Üks on siin ka, hästi armas, asub kohe kossipaelu järama.

Germaanlane uurib samal ajal autot, vaatab siit-sealt ja ütleb, et pole

paha, peaks vaid proovisõidu ka tegema. Hüppab sisse ka kaob väravast

välja. Umbes 10 minuti pärast on tagasi, nägu naeru täis ning kiidab et

mega mineku püss on :) Seega läheb kaubaks - Mardi poolt välja kaubeldud

800 letti ja sinilind on meie teenistuses! Sõidan koju, naeratus näol...

Lõpuks!

18.11
Esimene päev oma uhke sinilinnuga ringi paarutada. Põrutasime kohe pärast

tööd võimla taha netti rottima. Tee peal hakkas autos suht palav, seega

keerasime aknad alla. Kõik töötasid ilusti - elektriaknad küll, aga

ilmselt vana hea Jaapani kvaliteet. Hakkasime siis proovima, kas üles ka

lähevad - mitte nii hästi. Kõrvalistuja oma ei kavatsenudki liigutada.

Timmisime igalt poolt - no ei! Ainult allapoole läks. Hakkasime juba ust

laiali lammutama, kui avastasime, et vajalikke tööriistu pole nagunii

kaasas ja seega mõtlesime selle õhtuseks tegevuseks jätta. Tegime

netiasjad ära ja tõmbasime koju tehnikagermaanlast otsima. See mees oskab

lausa imesid teha. Natuke sebis mingi nupu kallal ja aken hakkas nagu

nõiaväe kohe üles käima. Polnud vaja ust laiali lammutadagi.. Meelespea

tulevikuks - enne tuleb alati targematelt nõu küsida, kui kohe lahti

võtta, et viga üles leida.
Õhtu tipphetkeks oli loomulikult Channel Fouri pealt hakkav RAMBO III.

Enne veel vinnasime Mardiga üksteise võidu tõstekangi, et ennast

mentaalselt õigesse Rambo-vaatamise konditsiooni ajada. Film ise oli tore,

kuigi teistele vist niipalju ei meeldinud kui meile. Parimad kohad olid

loomulikult need, kus Rambo vibuga koptereid nottis ja vasaku käega ümber

nurga venelasi lasi nagu loogu maha.

19.11- kalal vassaga. Esimene väljasõit meie autoga. Hääletamine on tore,

aga oma auto on veel mõnusam. Nüüd vabadus minna kõikjal, kus hing

ihaldab. Sõitsime Maketu plaašile(muideks saime teada, et plaaš tähendab

randa ka prantsuse keeles, mitte ainult vene keeles), kuhu sõitsime

kalastama ja ujuma. Märt tegi postimajas auto ametlikult meie omaks ja

vassa läks kihlveokontorisse, et oma lemmik hobusele panus panna. Rannas

ootasid meid piduste nägudega kolleegid, kes olid eelmine õhtu rannale

vägijooke tarbima sõitnud. Kalapüük väga ei läinud, aga rannas oli ikka

maru hea olla pärast töönädalat. Püüdsin oma esimese NZ kala. Esimene kala

spinninguga(ma rohkem käsiõnge mees). Teine oli pisut alamõõduline, nii et

lasin ta vabadusse tagasi. See ei kahandanud aga peeru näos(suur lai

naeratus, mida ei saa ja ei olegi vaja maha suruda). Hula boardi(vineerist

välja lõigatud laud, millega saab lainetes hullata) võtsime ka kaasa, aga

kuna lainet väga ei olnud, siis ei kippunud väga värskendavasse ookeani

vette ennast kastma.

20.11- Pühapäev on tavaliselt see päev, kus võtame muu maailmaga ühendust ehk

siis külastame võimlat, kus ainsana tasuta wifi levib. Kirjad kodustele

saadetud, pisut lõustaraamatus kolatud, on aeg Märdiga Te Puke lähiümbrust

avastada.
Lootsime leida mõnusa raja, mida mööda pisut matkata. 10 minuti sõidu

kaugusel leidsime jälle väikse paradiisi- voolav oja, mis läbib mõnusalt

tihedat džunglit ja mäed meid igast küljest ümbritsemas. See mulle NZ

juures meeldib, et vaimustav loodus on alati järgmise nurga taga.

Jalutuskäigul suuremasse võssa tuli meile vastu mees hobusega. Rääkis, et

hobune keeldus edasi minemast ja pidi tagasi jalutama. Hobusel ka jalad

pisut kanged. Meid see ei heidutanud ja müttasime edasi. Kaardil nähtud

rada lõppes aga võssis. Õnneks avastasime loodusliku basseini ja väikse

joa, kuhu lähme kindlasti tagasi kämpama. Tagasi jalutades nägime väikest

vaevu märgatavat rada, mis kulges otse joone mäkke. Otsustasime siis seda

rada pisut jalutada. Sellest väiksest kõrvale põikest sai 4 tunnine matk

430m mäe otsa ja tagasi alla. Me polnud varem nii outbacki(väga võssi)

rada veel NZ kohanud. Tee kulges enam jaolt otse joones üles ja sellel ei

näinud lõppu tulevat. Sääremarjad andsid endast teada ja ütlesid piimhapet

pritsides ära, mis nad sellest wrong turnist arvavad. Tippu jõudes olime

pisut väsinud, aga väga õnnelikud. Ja vaade suurest võssist hoolimata oli

seda väärt. Nägime merele kui ka kiwiistandustele, mis all orus laiusid.
Tegime täna ka tähtsa otsuse minna siit juba 2 nädala pärast minema. Meile

tuli meelde Shaine, kes oli meile Te Pukesse hääletamise ajal pakkunud

tööd enda juures. Kuna meile see kupjarežiim siin väga ei istu, siis olime

valmis oma õnne kusagil mujal proovile panema. Kirjutasin pika smsi-i

Shaine-ile ja vastuseks sain ühe sõna-"Ok". Pole just kõige pikema jutuga

vend.:P otsustasime siis täpsustuseks ikka helistada ka ja tuli välja, et

ta meie plaaniga täiesti nõus. Seega 2 nädalat orjame siin veel ja siis

lähme Aucklandi parematele jahimaadele. Ees ootavad loodetavasti parem

palk, mõistlikum ülemus ja hea reisikaaslane. Algul oli küll vaimustus

suur, et ikkagi siin eestlaste poolt sisse söödetud koht ja puha, aga

selgus siiski, et on mõned puudused ja kokkuvõttes üsnagi "Kupja

OrjatöölaagerTM". Nii et kahe nädala pärast saavad meist jällegi rändurid!
21.11 - Täna on meil õhtusöögis vaheldust. Selle asemel, et süüa keedetud

makarone ubade ja BBQ kastmega, sööme hoopis keedetud makarone ubade ja

tomatikastmega! Vaheldus missugune... Täna oli Mardil tööajal ka õnnepäev

- noorem kubjas pakkus lausa apelsine ja puha! Ilmselt mingi altkäemaksu

teema vist :) Otsustasime täiesti hetke ajel teha ka kahtlase vuntsi

konkursi, mille võidab kõige kohutavama vuntsiga võistleja. Mart loodab

oma Vasja Vurru peale, mina aga plaanin kujundada suurepärase pornolenksu

(tegelikult ei võida sellest mitte keegi). Lisaks kasvab mul ka

toormaterjali paremini peale :) Elame-näeme!
NB!Otsustasime veel alustada video sarjaga, aga see veel saladusloori all.
Lisaks arvestasime välja, et meil on veel täpselt kahte asja vaja, et

siinsetest seiklustest viimast saaks võtta. Nendeks asjadeks on wetsuit

(kalipso), et jahedas ookeanis saaks laienest mõnu tunda täiel rinnal ning

magamiskott, mis töötaks ka alla +15C juures ja ei oleks sildiga

"Maaletooja AS KESKO FOODS". Järgmine nädal läheme oma varandust Rotorua

super-warehoussi täiendama.
22.11- Tänase päeva motoks on jupike Koit Toome "Nädalalõpu" loost:

"Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin, ma hüüan mõttes appi, ma tahan

ära siit!". Mart lausus just "homme on kolmapäev...", mille peale pidime

vaid nentima, et ülehomme on neljapäev. Vähemalt pole orjatöölaagrit enam

palju jäänud. Nagu üks sakslane ütles "The pay is bad and the

accommodation is expensive, but the work is boring".
Täna olime me mobiilne seemendamisüksus. Seljapeal oli paak täis punast

ollust(õietolmu ja punase värvi segu), mida piserdasime emastele õitele.

Pärast nägime välja nagu kusagilt rappimisfilmist põgenenud karakterid.

Kõik kohad olid pärast punast värvi täis.
Mingi hetk hakkas viljaaias hull müdin- 10 lehma jooksis aias amokki.

Kuidagi olid nad oma aiast välja saanud ja nüüd ei osanud oma vabadusega

midagi peale hakata. Üks näris vaikselt muru ja teine vahtis lihtsalt

lolli näoga ringi.
Helge(lahe germaanlane) pakkus välja, et laseks opossumeid(tülikad

tegelased, kes Austraaliast siia kolinud ja söövad kõik taimed ära, mida

näevad). Kui 20 opossumi nahk turule viia, pidi 125 taala saama. Me olime

kahe käega nõus. Teeme loodusele hea teo ja saame pappi ka. Win Win.

Kahjuks ei saanud me õhupüssi, seega äkki järgmine päev saame küttima

minna.
Tuli välja, et kupja poolt lubatud püss läks imekombel päevaga katki. Nii,

et opossumitele jäävad seekord nahad selga.
Prantslased tahtsid oma lahkumisavalduse sisse anda sama päev kui meie ja

germaanlane, aga kuna nad sõlmisid samal päeval töölepingu, arvasid nad,

et see oleks pisut imelik. Seega andsid nad avalduse sisse järgmine

päev.:D
Nii palju kui me ka seda kohta ka ei kiru, oli meil seda tööd vaja, et oma

missioone siin NZ teha, seega oleme ikka mega õnnega koos(Aga see ei

tähenda, et me ei võiks eestlaslikult nuriseda ja muretseda).

Uus-meremaa seiklused vol 2

Heihopsti raffas! Oleme suurest netiaugust välja saanud ja rotime mõnuga wirelessi Te Puke-nimelises kiivipealinnas võimla taga. Enjoy!!


Müümine esimese päeva kohta sujus päris normaalselt, kusagil 11

kolmekilost kotti krabati ära. Ilm oli päris segane, iga tunni järel tuli

jõhker 5-mintsane padukas, siis jälle päike säras. Igasugu huvitavaid

klemme käis ka, üks keeras ainult selleks sisse, et vinguda, kui väiksed

apelsinid meil on :) Whatever makes you happy... Õhtul koju jõudes

otsustasime ära, et kahekesi ei ole mõtet päev otsa tagumikku laiaks

istuda ning üks saaks vabalt turustamisega hakkama küll. Järgmised päevad

olin selleks turustajaks mina. Varustasin end suure hulga raamatute,

Moro-baride ja motivatsiooniga ja müümine läks nagu aritmeetiline jada -

iga päev 11 kotti rohkem kui eelmisel. Päike on siin nii UVd täis et ilma

kreemita kärssab päris kiirelt ära, seetõttu lükkasin oma sõjaväekaabu

kasutusse ja nägin nii outback välja et üks saksa backpacker tuli uurima,

kas minu puuviljaaeda tööle saab :)

Reede, 21. okt - tipphetkeks oli õhtu, kui pidime ujuma minema, sest päev

oli lihtsalt NII palav olnud. Kyle oli juba ammu lubanud oma salajast

ujumiskohta näidata, mida ükski backpacker ei tea. Tundus nagu plaan ja

pärast mõningast autosõitu ja flip-floppidega mööda kive turnimist

jõudsime sellisesse paradiisi, mida pole veel enne näinud. Piltilus kosk,

7m vähemalt, ja sügav tiik all, ümbritsetud kaljudest. Perfekto! Mart tegi

kiire luuresukeldumise ära, kontrollis põhja üle ning seejärel kargasime

üksteise võidu kaljude pealt otse tiiki kose juurde. julguseprooviks sai

aga üks 10m kõrgune hüpe, mis käis nii, et tuli suure hooga võsa vahelt

joosta, kividelt ära tõugata ja siis loota, et lendad tiiki välja. Päris

sürr, aga ära me selle tegime ja oli päris vägev ikka. Õhtuks rägbi,

millest sai kopp nii ruttu ette, et panime pigem Harry Potteri peale ja

vahtisime seda.
Laupäev, 22. okt- Märt tegi apelsinide müümises parima päeva, nii et

järgmiseks päevaks jäi ainult 9 kotti veel müüa. Esimene skeem hakkab läbi

saama ja otsime aktiivselt teisi töövõimalusi. Backpackerite hulk suurenes

ühe germaanlase võrra, kes oli sakslase kohaselt marurahulik. Kokkasime

nachosid ja pärast seda läksime Paihia( põhiline turistide ja seljakoti

rändurite pesitsuspaik Bay of Island-is) ööelu kaema. Märt käis klubis nii

kaua DJ-le ajudele, kuni ta Sash-i Ecuadori lasi. Seal oli ka üks lahe

70-80ndates vanamees, kes tundis ennast nagu kala vees ja ültes meile

suure naerusuuga:" you have to keep yourself young!" Kella ühest lendas

politsei baari peale ja pidu sai kiire lõpu, kuna alkoholi müügikeeld

algas.

Matauri bay
Inimesed viskavad kogu aeg mõnusalt käppa.

23. okt pühapäev - Suur päev. Täna selgub, kes jääb peale rägbiplatsil -

austraallased või NZ. Teise variandi puhul on pool Uus-Meremaad kindlasti

faceplantis. Esimese variandi puhul ilmselt lisandub kurvastusest ka teine

pool. Igatahes, võtsime mõned hüvad tumedad õlled kodunt kaasa ja

asutasime end Fordi Ökovaniga minema. Minek oli hea, kuni paari kilomeetri

pärast hakkas buss katkendlikult köhima nagu kopsuhaige ja jäi varsti

üldse kuss. Selgus lihtne tõde - bussil sai küte otsa. Süüdlane olin vist

mina, sest ma väga midagi paaki ei jätnud ja juurde polnud ka raha panna.

Lootsime, et veereb viimase auru peal veel esimesest suurest künkast üles.

Veeres. Edasi läks juba allamäge ja vabajooksuga. Vahepeal sai ka lükatud,

kuni jõudsime järgmise suure tõusuni, kus kolme eurooplase jõud enam

masinat mäest üles ei saanud. Abi tuli aga kohe ühe muheda vuntsiga vana

näol, kes mind bensukasse ära viskas ja sealt koos 5 liitri küttega tagasi

toimetas. Tagasi jõudes nägin kohutavat ebaõiglust - seeaeg kui mina kütet

vedasin, lakkusid kõik auto juures juba õlunaadi. Pigistasin silma kinni

ja asutasin end jälle auto peale ning jõudsime õnnelikult Paihiasse. Kogu

linn oli rahvast veereni täis, kõigil rägbikihk naha vahel ja sammud baari

poole. Leidsime ka ühe muheda nurga. Rahvas oli ikka väga sillas, nii kui

ma korraks suure ekraani juurde, kuhu rägbit üle kanti, seisma jäin,

karjus tagant vihane hääl "Oi, mate!" Võtsime siis hoopis istekohad. Mäng

oli suht tasavägine, 8-9 lõpuga. Rahvas kisas nii et uulitsale kostis.

Päris äge tunne oli ikka koha peal vaadata sellist suursündmust, eriti kui

mäng võidukalt lõppes ja kõik shampasid avasid. Nagu uusaasta oleks

saabunud :) Kyle ja meie germaanlane sebisid naisgermaanlasi ja me Mardiga

kobisime vani juurde magama nagu nerdid. Mega külm oli, saatsime Kylele

kogu aeg sõnumeid, kus ta on. Miskipärast vastas ta alles 2 tunni pärast,

kuid ütles, et on meid juba kaua-kaua taga otsinud :) Igatahes oli käng

jälle koos ja sõitsime rõõmsalt oma kodukohta tagasi. Rägbist juba aitab

küll, päris mitmeks aastaks..

25- sakslased, arengubioloogia, kose all ujumine, matauri bay, esimene

suplus ookeanis. Hommikust jäädeliverdamisringi tehes sebis germaanlane

mobiiliga terve autotäie teisi (nais)germaanlasi ära, et nad Kyle juurde

aega veetma tuleksid. McDonaldsis pidi kokku saadama. Dilok (meie

germaanlase hüüdnimi) põrutas kohe naerul näoga sinna, pärast väikest

huiamist Kyle poolt, ning juhatas külalised euroopast meie häärberisse,

kus Mason nad suure lõugamisega vastu võttis. Kyle näitas siis neile oma

ATV skille, võttis ühe julgema neiu peale ja tegi temaga mõned kiiremad

ringid kahel rattal, mispeale neiu paari tooni võrra kahvatumaks tõmbas,

aga ütles, et siiski väga meeldis. Näitasime neile ka oma salajase

ujumiskoha kosest kargamisega kätte, millel oli suur menu.

27


29- waitangi forest kiwide asupaik, 20 km jalutamist üles alla
31- nühkisime davidi paati(local marina chief), lähme "juhatuse

koosolekule" ehk 4st hakkame õllet timmima. kui oleme järgimine nädal veel

siin, siis saame hole in the rock cape bretti otsa joosta, kuna david ja

ta sõber suht altid jooksupoisid. Täna käisime rainbow fallsi joa juures,

mida mööda läheb 4 km rada, mis on perfektne LOTR(Lord Of The Rings film,

mis on filmitud NZ) mets. Rada käis üles-alla ja jõudsime Stone storei

juurde ja siis põrutasime tagasi. Rada lõppes 27m joa ja jõhkra tõusuga.

Tõusu viimases kurvis tundsin ennast nagu boromir, kes orcide eest

põgeneb. Mõnus. Eestist sellist jooksurada ei leia. Lõunasaarele tahaks ka

jõuda, sest seal on 650m kosed ja veel LOTR-imad metsad.
2. november- igapäevane netis tööde välja tuhnimine kandis vilja. Saadetud

smsi peale helistas üks hindu ja ütles, et neil on vabu kohti. Kohaks on

Te Puke ja seda kutsutakse kiwivilja pealinnaks. Käisime ka juhatuse

koosolekul, kus saime peale hüva õlle ka veidike juttu puhuda ja kui siia

kohta uuesti satume, siis saame jahiga saarte vahele sõitma ka minna.

3 november- pakkisime oma 3 kodinat kokku ja läksime 460 km

hääletamistripile. Alustuseks jalutasime umbes poolteist kilti lähima

suure teeni. Peagi võeti meid peale ning olimegi oma teekonda alustanud.

Teise auto omanik oli aednik, kes oli olnud ülikoolis inglise filoloog,

aga maaelu tõmbas teda rohkem. Pani ta meid maha tavalisse väiksesse

linnakesse, mis meenutas tavalist ameerika kolkalinna. Sealt edasi saime

peagi ühe laheda Maori peale, kellelt saime peagi igasugu põnevaid lugusid

teada ja näpunäiteid eluks NZ-s. Mehel on olnud päris huvitav elulugu.

Läks 18 aastaselt mereväkke, kus teenis 5 aastat. Käis läbi enamuse

maailmast ja rääkis meile lahedaid lugusid sellest ajast. Oli ta kõva

windsurfer ja smuugeldas oma varustuse laevale kaasa. Sydneys pidid nad

ootama, et randuda. Tema aga mõtles, et ei viitsi oodata, et parem läheb

oma transpordiga linna avastama. Ülemused ei lubanud teda minna ja

ütlesid, et küsi kaptenilt. Tema siis läkski ja sai nõusoleku. Pakkis oma

asja kopteritekil lahti ja lendas lahele peale. Enne muidugi tuli mitu

ohvitseri teda noomima, aga pärast kaptenilt loa saamist ei olnud

kellegil midagi öelda. Salomoni saartel sai tüüp ka mõnusa vembuga

hakkama. Nimelt olnud seal konnasid nii tihedalt, et astu või igal sammul

peale ja see andis mehele kohe idee. Korjas suure kilekoti konnasid täis

ning lasi nad kõik ühel heal õhtul otse lahingulaevale lahti. Pärast oli

veel mitu nädalat laevapelleris varitsevaid konni nähtud. Õnneks jäi triki

autor saladuseks :) Mees on teinud praktiliselt kõike motikatega

sõitmisest kuni langevarjunduseni välja. Iga ekstreemspordi ala mida

mainisin oli ta juba proovinud ja oli tal selle kohta mõni lahe lugu

rääkida. Näiteks 2 nädalat tagasi hakkas ta uuesti rulatama pärast 34

aastast pausi. Pole paha 49 aastase mehe kohta või mis. Eriti üllatav oli

veel märkus, et lubas parimalt sõbralt ikka halfpipes sõitmise kohta ka

häid nippe küsida. Saime veel tema käest põhjaliku ülevaate maooride

ajaloost, mis oli väga hariv ja mõne koha pealt üllatav. Hüppasime veel

läbi ühest ilusast Waipu rannast, kust avanes imeline vaade kogu

ümbruskonnale. Saime kõvasti motivatsiooni töötamiseks, et teenida endale

välja auto, surfilaud ja wetsuit. Kõik, mis meil vaja, et Uus Meremaa elu

täiel rinnal nautida. Edasi saime Aucklandi sisse koos noore kutiga, kes

on samuti mereväes, kahurväelase ametis. Paarutas subaruga, väänas vinget

iiri aktsenti ja lasi mõnusat reggaet makist. Viska meid ferry juurde maha

ja edasi põrutasime juba ferryga, otse skytoweri ja aucklandi kesklinna

suunas. Ferry põrutas päris kiirelt, nii et sundeckil tuul Mardi

päikseprillid peast viis. Päris muhe vaade oli sealt, millest on ka

fotosüüdistusi. Läbi aucklandi saime kergelt, väikse rongisõidu abil, mis

viis meid kuhugi äärelinna kolkasse küngaste vahele, kus külarahvas meile

õige teeotsa kätte juhatas. Natuke aega kõndinud, leidsime hea koha ja

lükkasime pöidla püsti. Hääletamiseks on NZ tõesti oivaline, sest juba 10

mintsaga pidas üks pirakas truck kinni ja noppis meid peale. Roolis oli

muhe malaisia onu, kes tegeles mingite taimekahjuri-haiguste müügiga, mis

olid puuviljakasvatajate hulgas väga popid. Mehel olid käed-jalad tööd

täis. Kärutas meid otse suure kiirtee peale ära ja soovitas sealsamas uue

auto maha hääletada. Meie kahtleva jutu peale (kiirteel ei tohi käia ega

hääletada, 200 taala kohe trahvi paugust) ütles ainult mõnusa tsainaka-

aktsendiga: "You can hitch ride! In new zealand law not so strict!".

Jalutasime siis mööda suure maantee äärt pidi, kus autod päris kiiresti

mööda vurasid. Otsustasime siis kiirrännakul läbida 3-4km kiirtee laadne

lõik, et siis normaalses kohas hääletada. Koht juba silmeulatuses kuulsin

meie selja tagant huilgamist. Nägin juba tuttavat pilti ameerika aegadest:

täisvilkureis politseiauto meie juures peatumas. Ütlesin Märdile, et meie

taga on ment. Kuna ta ei kuulnud täpselt mida ma ütlesin, sest mainisin

seda suht nii muu seas. Siis pidin seda kordama ja jalutasin vapralt ise

politsei auto juurde. Politseinik teavitas meid, et kiirteel jalutamine on

keelatud ja selle eest on 200 taalane trahv. Selgitasin, et meid pandi

kiirteel maha ja me ei teinud seda paha pärast ja muu ninnu nännu nagu

ikka politseiga rääkides tavaks on. Võttis meid peale ja viskas meid

täpselt sinna, kus kõige parem koht pöidla viskamiseks on. Tegime veel

small talki ja ütles, et me trahvi pärast ei muretseks, et rohkme peaks

muretsema oma ohutuse pärast. Noogutasime agaralt kaasa. " No worries!"-

sõnas härra konstaabel ja lehvitas meile ise minema paarutades. Vägev!

Saime politsei käest küüti. Otsustasime, et ohutuse ja karma prast pole

mõtet oma õnne enam proovile panna. Edasi saime ühe laheda vanamehega,

kellega sai muhedat juttu puhuda. Rääkis, et viimati nägi meie rahvusest

inimesi 65ndal aastal, kus kõik baltlased tulid Aucklandis kokku ja

kirusid venenlasi. Minu küsimuse peale, kas ta on retired, ütles ta, et ta

on tired küll, aga mitte retired. Nalja sai kuhjaga. Ühe toreda naisega

saime Katikati-sse(pidi tähendama näksimanäksima, kuna sinna kohta olevat

enne muistsel ajal maabunud maoori kunn, kellel olevat kõht tühi olnud ja

olevat saanud siis selles kohas keha kinnitada) ja sealt edasi ühe vaikse

hinduga juba Te Pukesse. Helistasin siis oma kontaktidele, kellega olin

eelnevat rääkinud. Võttis vastu hindu, kes rääkis, et tema küll midagi

meist ei tea. Pisut asja selgitades lubas saata meile auto järgi. Siis

helistas jälle, et ikka ei ole keegi siia helistanud, aga lubas oma

supervisorilt(ülemuselt) üle küsida. Siis tuli jälle kõne, et ikka

tullakse järgi. Ikka pull päev on olnud. Olime tulnud kuskile karuauku ja

peaaegu tööst jälle ilma. Õnneks saime omadega siis kohta, kus enamus

töötajatest elab. Siin võttis meid üks bossidest vastu, kes teatas, et

meil peab olema NZ isikukood tehtud, et töötada. Väikse disskussiooni

lõpuks saime ikka selguseni, et peame neile lihtsalt ette näitame tõendi

tööametist, et me ikka legaalsed vennad oleme. Meile üllatuseks tuli see,

et siin olevat 2 eestlast ennem töötanud, kes kõvad käpad siin olnud.

Selle pärast vist meid nii hästi vastu võetigi. Siin viibime siis vähemalt

2 kuud, et teenida oma unistuste uus-meremaa pakett ausalt välja. Homme

lähme lähemasse suurlinna Taurangasse ja ajame oma tööasjad korda.

Kõrvaltoas viibib lahe maoori ja dwarfi ristsugutise moodi tegelane nimega

Vassa, kellele olevat eestlased väga meeldinud ja kõkutas oma imelikku

naeru. Üks eestlane olevat tema "maagilist" kooki söönud 4 tükki, millest

virolane ei teadnud midagi. Tavaline toos pidi olema 2 tükki, nii et

eestlasel olevat päris hull minek olnud. Peldikupaber on igaühel isiklik

ja vannitoas on keegi endal vähemalt pool meetrit habet maha ajanud.

Tundub, et siin vist igav ei hakka.:)

4. nov reede - Ärkan hommikul kell 7 Vassa trummipõristamise ja psühho-

naeru peale üles ja vahin veel tund aega lakke, kuni kell 8st plärisema

hakkab. Esimene hommik siis Prince of Persia meeste juures. Kiired

toimetused ära ja siis ühe turbanimehega Te Pukesse ära, kust meie tee

pöidlaküüdi kaasabil lähemasse suurlinna (120 tuhat elanikku) Taurangasse

viib. Nimelt on hädasti tarvis IRD number ära teha, et meilt mega palju

taxi ei kooritaks. Saame päris kiiresti ühe naisega linna ära, kes tegeleb

kiivifarmindusega - nende firma haldab umbes 300 kiivi-istandust.

Impressive! Linnas leiame õnnekombel kohe kõik tähtsamad asjad üles (I-

site, library, tasuta peller, Subway, IRD maja) ja saame kella 12-ks oma

IRD nummeri korda. Edasi läheb tee Mt Maunganui poole (232m, kohe mere

ääres), kuhu me pärast pikka jalgsimatka läbi kütusepütte täis

tööstusrajooni ka kohale jõuame. Mägi on vägev, naudin vaadet ülevalt juba

ette. Ronimine on päris hea trenn, võtab võhmale küll. Kokkuvõttes Oleme

pisut kiiremini üleval kui lonely planeti raamatus (ikkagi ida-euroopa SAS

tiim). Vaade on mega vägev, mida ka Mardi fotovõtted kinnitavad. Vaade

rannale on vähemalt mitu miljonit väärt. Tagasi alla minnes tekib mõte

mööda randa minna ja põrutamegi sealtkaudu, jalg merd tatsamas. Rannas on

päris palju surfareid, endalgi tekib isu. Küll jõuab! Enne tööskeem, siis

surfiskeem. Tagasiminek on omajagu pikk ja kokkuvõttes käime selle päevaga

vähemalt 20km maha, enne kui päästva bussiga tagasi Te Pukesse saame.

Käime poes ja jälle hitchhikima. Seekord näeme päris head välja - kaks

päikse käes kõrbend tüüpi, ühel käes munarest, teisel suur plokk

peldikupaberit (poeasjad ei mahtunud seljakotti ära). See ei sega aga ühel

vanal meid peale korjamast ja nii jõuamegi oma turbanilaagrisse tagasi.

Homme siis häälega Rotoruad avastama!

5. nov laup+pühap - Kõik sai alguse sellest, et hakkasimegi Rotorua poole

hääletama. Variandi Turbanimehega, kes Te Pukesse läks, magasime kahjuks

maha ja tüüp sõitis 10 min enne minema, kui me asjast aru saime. Läksime

siis jala. Iga kurvi tagant paistis järgmine ja kokku tuiasime vähemalt

6km maha juba enne linna jõudmist. Hea soojendus hommikuks! Muretsesime

(hea eestlaslik sõna) enne hääletustrippi endale ka veel pruneeringutangid

(mingid oksakäärid pmst), millega orchardis tööd teha. Valik oli

keeruline, kaupluse vana soovitas meile mingeid Saksa iselõikavaid tange,

mis aga hinnalt meie eelarvesse olulise augu oleks löönud. Võtsime mingid

poolkõvad prantsuse omad ära - vast paar kuud ikka ära kestavad. Edasi

siis hääletama. Juba mõne aja pärast peatus väike auto kahe itsitava

piffiga, kes olid eelmine õhtu Taurangas klubitõuget teinud. Veidi

kahtlase sõidumaneeriga, aga viskasid meid Rotorua-Whatakane risti ära,

kust edasi lihtsam saada. Või siis mitte. Peaaegu tund tuli pöialt visata,

enne kui üks mõnus roheline SUV peatus. Roolis oli suure jäätisega lahe

sell nimega Evan, kes töötab Taupos tuletõrjujana, nagu varsti teada

saame. Sealt hakkavadki seiklused hargnema - enne Rotoruasse jõudmist, kus

Evan elab, pakub ta välja variandi, et võime koos temaga kell 16.30

Tauposse saada ja hommikul vara tagasi. Hakkame kohe võimalusest kinni ja

lepime miitingukoha kokku. Vahepeal leiame veel üles kohaliku WArehouse

(säästumarketi ja wal-marti ristand NZs) ja vaatame kogu tavaari üle, mida

vaja on. Leiame ka ülimegavinge wetsuiti logoga "DropZone". Sellele ihume

hammast,kui palka peale hakkab pressima! Kohalikud vaatamisväärsused üle

käinud (termaalväljad, mis mädamuna H2S järgi haisevad) ja wrong turni

teinud (käisime mööda termaalvälja ringi ja avastasime mingi sildi.

Teiselt poolt vaadates ütles silt "Danger!") läksimegi miitingukohta

Evanit ootama, kes peagi saabus. Mõnus sõit Tauposse, linna, mille lähedal

on MEGAsuur järv ja mis on maailma Skydivingu pealinn (üle 30000 hüppe

aastas!). Hüppasime maha linna lähedal ägedate koskede juures (Huka falls)

ja tsekkisime need üle. Kõik kohad on endiselt saksa backpackereid täis :)

Tee linna tagasi oli päris maaliline ja ääristatud puudega, mille kõrval

end suhtkoht putukana tundsid - NII suured lihtsalt. Natuke enne Taupot

läks matkarada üle ka meie õhtu ja hommiku põhikohast - termaalvee

allikast tulevast ojast, mis jõkke suubus. Raja juures oli ÜLImõnus

looduslik jacuzzi, koskede ja palmidega, taustaks sinaka veega jõgi...

Lihtsalt parim! Aga sinna hiljem tagasi. Enne käisime veel tiiru Taupos,

kohustuslik supermarketi-ja-saiaring, lisaks kaks megahead NZ veini

(punane oli eriti hüva) ning siis õhtul termaalvette tagasi. Ööbimise

planeerisime ka sealsamas, sest koht oli lihtsalt liiga hea - terrass

murukatte ja jõevaatega, jacuzzi, tähistaevas, kuupaiste ning lisaks veel

ilutulestik (TÄPSELT samal päeval juhtus olema Guy Fawkes day!).

Loodusliku spa juurde jõudes leidsime veel päris suure seltskonna eest,

kes seal oma stag-nighti tegid. Suurem rahvahulk läks minema, nii et saime

rahus oma kahte maru head veini timmida. Chillisime yacuuzis, kose all,

basseinis ja jõe ääres(kõik loodusliku tekkega). Nõustusime, et see on

parim NZ õhtu, mis meil seni ajani olnud on. Hiljem lisandus veel üks lahe

paarike, kellest meespool oli laevaehitaja, kes oli töötanud

kullakaevanduse ehitusel kõrgel mägedes. Mõnus chill rahvas ja

küünlavalgel jutu puhumine. Varsti läksid nemadki ja arvasime ka, et 4h

piisab looduslikus spas. Siis läksime 50m eemale loodusliku sviiti, kust

avanes parim vaade ürgorule. Parem kui ükski backpackeri hotell iial

suudaks pakkuda. Keerasime magamiskotidesse kerra ära ja nautisime spa

uinutavat toimet. Öö oli pisut chilly ja meie saastamarketi magamiskotid

olid suht mõtetud, nii et hangetasime hommikuks päris ära. Tudisedes ja

värisedes kiirustasime hommikust sooja vanni võtma. Oii kui hea oli

külmast võetuna 40c vette potsatada! Tunnike paradiisi võlusid nautinud,

läksime Evan-iga kohtuma, et Rotorua-sse tagasi minna. Ilutulestikust

hoolimata oli tal ainult 2 kutsungit olnud, nii et ta oli värske ja valmis

kohe mäe otsa ronima. 1000m mägi oli pilve sees, nii et otsustasime 700m

kasuks. Rainbow mountaini otsa läks ilus käänuline ja kohati päris järsk

tee, mis meie väsinud kehadele oli mõnusaks üles äratuseks. Vaade, mis

tipust avanes, oli võrratu. 360 kraadi ulatuses otse LOTR-ist kaadreid.(ma

arvan, et ma ei saa üle ja ümber sellest, et mainida kui filmis ja

postkaardis me pidevalt seikleme). See ala on geotermiliselt aktiivne,

seega siin asub palju suitsevaid avausi, millest väävli lõhnalist(loe:

mädamuna haisulist) tossu immitseb. Selliseid tossutavaid korstnaid jätkub

igale poole silmapiirile. vaade nauditud, liigume kiirel sammul alla.

Mäest alla tulek on palju meeldivam kui üles minek :) Auto juurde jõudnud,

paneme hõlmad vöö vahele ja põrutame Evani juurde kodu ära, kus ta meile

suurepärase continental breakfasti kokkab (bacon, eggs, toast + tea).

Oivaline! Evani naine töötab medõena, seega oleks USA mõistes täielikkude

ponydega tegemist :) Vaatame nende juures natuke raamatuid NZ looduse ja

eriti lõunasaare kohta, vesistame suud ja seame eesmärke. Selle nimel võib

töötada! Pärastlõunal teeme lõpuks algust projektiga "paadiga järve peal

paarutamine" ning suundume lake Rotoiti peale, mis asub Rotorua lähedal,

aga on veel tubli tüki kenam. Paat vette ja minek! Lendame üle lainete,

päris äge tunne on! (vähemalt 40kmh on lapatsit) Evan tutvustab meile

järveäärseid kohti ja lõpuks suundume järjekordselt kuumaveeallikate manu.

Seekord on tegu jalameestele ja enamustele backpackeritele ligipääsmatu,

mäealuse kohaga, kus on ülimõnusad, erineva kraadiga vannid, kus mõnuleda.

Pärast pikka peesitamist teeme vastu tahtmist minekut, sest aeg pressib

peale ja päris laip on olla (öösel saime veinide ja külma tõttu umbes 4h

magada ainult). Hääletades läheb suht kaua aega, vihma hakkab ka tibutama,

kuni üks tüüp meid peale võtab, öeldes, et sellise vihmaga teid nagunii

keegi peale ei võta. Vaat sulle nalja! Viskab meid Te Pukesse ära, kus me

uue hooga taevast kallava vihma käes ona turbanilaagri poole marsime.

Veerand tunniga oleme märjad nagu kaltsud ja asume poolnaljaga hääletama,

sest kodu on ikkagi 6km edasi. Mart on just seletamas, et kõndides on

soojem ja et nagunii keegi peale ei võta, kui nurga tagant keerab välja

üks muhe ford, kes kohe seisma jääb ja meile väikest küüti pakub. Selgub,

et nad on meist ka laupäeval mööda sõitnud - Porschega nimelt, aga see oli

siis rahvast veereni täis. Saavad oma karma nüüd veel paremaks teha :)

Jõuame ilusti kodu ära ja järgneb õhtune Heroes 3, kus me seekord arvutile

püüame koslepit anda.

8nov- arvasin, et siia pole 2 kuud midagi erilist enam kirjutada, aga võta

näpust.Töölt koju tagasi tulles avastan, et mu toas olevate pükste

taskutest on maagilisel kombel 100 taala kadunud. Tuleb välja, et vassa

sugulane(narkar/joodik) on pikanäpumees olnud ja nii mõneltki inimeselt

midagi varastanud ja siis kiiresti uttu tõmmanud. 2 tunni pärast jõuab

100st taalast 80 minu tasku tagasi ja neljapäeval pidi veel 20 lisanduma.

Vassa pani vist oma kurja sõna maksma õnneks ja suurem kivi langes

südamelt. Ühel tüübil läks 2 päeva tagasi läpakas kaduma, nii et mul on

puha vedanud. Tuleb kõik oma väärtuslik kraam siin kogu aeg hõlma all

hoida, muidu ei tea kuhu ära jalutab. Lähme arvatavasti homme politseisse,

et varganäol vähemalt karistamatuse tunne ära kaoks.
Töö iseenesest konti ei murra ja saab värske õhu käes oma aedniku võimeid

proovile panna. Esimesel päeval oli hindust kubjas turja peal kukil, aga

täna juba võttis vabamalt. 2 kuu pärast peaks vetsu ukse modell valmis

olema, kuna füüsiliselt saab jõusaali laksu ikka kätte. Teine tööpäev, kus

mina sain 2x mesilase käest nõelata(olen praegu 2 piitsepsi ja mitte

üldsegi väikse väikse sõrme omanik) ja Märt astus 2x jäneseurgu. Esimesel

päeval juhtus mul ka kerge äpardus - võsa oli mega tihe ja lõiketangid

päris hüvad, nii lõikasin kergelt pöidlasse ja lasin endal pisut aadrit.

Igaks juhuks küsisin vassalt pöidla jaoks midagi, et see kinni siduda.

Vassa võttis seepeale oma higise maika seljast, tõmbas sealt kurva näoga

riba ja seletas "see on mu lemmiksärk, juba 30 aastat kannan". Päris

antiseptiline või mis :) Aga ajas asja ära - tagantjärele öeldes.

9nov- Märt astus jälle 2x auku. Turbanitega hindu lasi terve päeva

bollywoodi kuumimate filmide soundtracke. Märt ei suutnud selle tüübi

juures töötada, kuna ajas nii hullult naerma. Nimme töötas see sama tüüp

meie kõrval reas ja jälitas meid nagu kummitus. Samas kui nad kuuleks meie

kuulatavat mussi, siis nad annaks kohe otsad. Märt pakkus välja, et peaks

midagi blogisse kirjutama tänase kohta. Pakkusin välja, et kribaks: 9

nov.- tegin sitta tööd vol.3; 10nov- tegin sitta tööd vol.4 jne. Sai

jälle parajalt hirnuda. Päev läheb suht kiiresti, kuna kogu aeg teeme tööd

ja ajame pidevalt oma vahel igikeltsa suust välja. Töötasime muideks

Welcome bay-s, kus juures nimi oligi ainuke huvitav asi koha juures.

Märdil tulid õhtul erilised rotisuse tuurid peale ja pakkus vlja plaani,

et võiks telki magama minna. Säästaks 2 kuu peale mingi 10000 eesti

krooni. Pärast mõningast vaagimist jätsime selle lihtsalt roti skeemi

staadiumisse. Lase veel Ida-Euroopa prussakad heaoluühiskonda laiali.:D

Tänase päeva esimeseks tööks oli isaste kiivipuude kiilaks tegemine.

Ragistasime terve hommiku suurte kääridega võsas, et isaste himurad

kombitsad emaste juurest eemale ajada. Igati tore töö oli, ainult andsime

minna, nii et ragin taga. Pärastlõunal võtsime emaste küljest väikeste

kääridega suuremad antennid maha, et rohkem saaki annaksid.

Põhimõtteliselt oleme juba valmis - õppinud agrognoomid. Arvestasime ka

välja, et meie CV kogemustepagas piirdub tööde suhtes pmst laborirottide

uurimise ja kiivitaimede soo eristamise ja ragistamisega. Väga

spetsiifilised tööd, aga mis seal ikka. PS: Täna tampisime Heroes 3-s

arvuti kasti. Julmalt.
Natuke kirjutaks meie toidulaua valikust ka. Hommikuks sööme me

tervislikke krõbinaid piimaga. Võib-olla sinna sekka paar keedetud muna.

Lõuna ooteks sööme maapähkli-rosina kombopeotäit(loe: kruusa). Lõunaks

sööme me mitu peotäit kruusa. Õhtu ooteks sööme(loe: mälume ja neelame) ka

paar peotäit kruusa. Õhtusöögiks on meil suurem toidu assortii. Valikus on

kas purgi spaghettid ja keedetud munad või siis keedetud makaronshikid

konserveeritud ubadega ja keedetud munad. Magustoiduks konservaprikoosid,

sokuslaad või küpsised. Laupäeval lisame tavaliselt kogu sellele laiale

toiduvalikule veel 1 või 2(olenevalt rotisuse astmelt) head(loe:odavat

allahinnatud) Uus-Meremaa veini. Maitseainete puuduse tõttu lubasime

endale ka portsu soola, et elu lõbusam oleks. Plastikust soolatopsis olev

variant oli kallim, seega ostsime kilekotis 1kg ära ja toppisime soolavaru

kasutamiseks lömmis tühja oakonservi sisse. Töötab seniajani väga edukalt.
11/11/2011- palju õnne kõigile abiellujatele tänase päeva puhul. Meie

tähistasime seda maltsa lõikamisega orchardis, mis oli vähemalt pool

kilomeetrit pikk ja ulatas otsaga Te Puke tagaotsa sisse. Läks umbes 12

tundi aega, et ühe rea puudega ühele poole saada. Õnneks oli meid palju,

nii et igaühele täpselt üks rida jäigi. Päeva tsitaat pärineb Vassalt: "I

really like Estonian boys. They no fuck around!"
Kiwi fruidist tehtud piibu, mis Vassale(tegelikult Varca, aga meie ütleme

kogu aeg vassa) spnnipäevaks kingiti ja lesbidele edasi anti, lasti rotti.